Muide, ka mu Vend oli uimane... :D - tema spetsialiteet oli laternapostide vastu kõndimine ja aukudesse kukkumine :D
Unelesin suurima heameelega, nii et polegi vist ime, kui põhikooli lõpuks olin hädas sellega, et ei suutnudki enam loetavale materjalile keskenduda - pigem juhtus nii, et niipea kui õpiku taha maha istusin, hakkasin unelema: see et istusin, paber ees, muutus nagu päästikuks: nüüd võib teise reaalsusesse kobida.
Mees ka lugemise ajal ei kuule, et temaga räägitakse, ja ta sageli ei märka tänaval, et inimesed ütlevad "tere!", aga muidu on ta tohutult keskendumisvõimeline. Olen ikka öelnud, et õhk nagu huugaks ja piniseks tema ümber pingest, kui ta töötab või uurib raamatutest midagi - ta on nii keskendunud, et tundub, nagu võiks mulli tema ümber käega katsuda.
Ja jumal tänatud - VT on temasse. Ta ei taha paljusid maailma asju teada, kuid oma kohustusi täidab ta (ok - praegu!) hästi keskendunult ja hoolikalt.
Ja kujutage nüüd ette: ta toob minu juurde oma ajaloo õpiku ja töövihiku, et ma ta vastused üle vaataks. Hakkan siis lugema ja reeglina ei jõua ma veel jämedas kirjas sissejuhatuse kahte-kolme lausetki läbi lugeda, kui mu mõte juba eksleb raamatu juurest minema... Paar-kolm korda peatüki jooksul avastan end veel muid ja ilmselt siis huvitavamaid mõtteid heietamas... Sealjuures on neil praegu Idamaade vana-aeg käsil - kõige huvitavam aeg ja koht üldse........
Eilne kontsert Raekoja platsil polnud kohustuslik. Kuid paluti tulla kõigil, kes saavad. VT arvas, et tema saab küll.
Mina tema vanuses poleks elu sees teinud midagi mittekohustuslikku kooli jaoks - ma ei suutnud neid kohustuslikkegi asju ilma pidevalt haigeks jäämata ära teha.
Niisiis olen ma alati nii-nii õnnelik, kui VT tugevus ja tahtejõud ilmnevad. Eks me kõik soovime, et lapsed meist üle kasvaks - ikka tublimaks ja targemaks ja ikka nii targaks kohe, et nad oma vanemaid pelgalt neile alla jäämise pärast põlgama ei hakkaks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar