Laupäev, 2. august 2014

Tere ikka ütlen...

Mõni päev tagasi läksime VT'ga jalutama ja jalutasime otsa Proua Emale.
Ütlesin viisakalt "tere!", naeratasin ja lehvitasin, aga jalutasin ilma kõhkluseta edasi. Proua Ema sammust oli näha, et ta valmistus nii juttu ajama, kui ka arvestas võimalusega, et juttu ei tule. Tore! Tubli!

Miks ma ei taha temaga rääkida?
Esiteks on ta silmakirjalik. Ma tean teiste inimeste juttudest, et ta suhtub minusse halvasti, kuid kui ta minuga räägib, käitub ta nagu mu kõige lähedasem sõbranna, kellele ta tohutult kaasa elab. Häbi on seda näha.
Ka loob ta jutu taha oma oletuste abil tohutu tausta, ja siis lahka temaga seda kuus korda kauem kui kestis jutt, mida talle tegelikult rääkisid.
Kolmandaks, tal tekib igasuguseid mõtteid ja plaane ja siis ta tahab edasi rääkida/arutada - lõppu sel pole.
Kord veenis ta noorema poja Isa esimesest abielust (Vend I) minu asemel enda pool ööbima (Tartu pole Vend I kodulinn, kuid tal on siin aeg-ajalt asju ajada) ja siis kippus temaga arutama kummastavaid intiimseid asju, vihjates, nagu I oleks talle neist kunagi rääkinud, kuid I ütles, et tema ei usu, et tema jutust võis midagi sellist välja lugeda - Proua E lihtsalt oletab ja mässib oma jutukesi ümber sinu... Tagatipuks helistas ta nädal hiljem pikamaabussist, et kas I on oma kodulinnas ja kodus - ta sõidab talle parasjagu külla, sest neil jäid jutud pooleli. I arust ei jäänud neil mingid jutud pooleli, ta ei tahtnud mingeid uusi jutte rääkida ja valetas niisiis, et teda pole kodus.

Siiski oli imelik oma emast niimoodi tänaval mööda jalutada - eriti kui tean, et tema ise veetis just mitu kuud Rootsis ja kuna ma pole temaga üle kahe aasta või nii rääkinud, siis pole ta minu käest kuulnud ka Mehe insuldist ega midagi. Ja loomulikult tahaksin ma väga, et ta minu käest ei kuulekski midagi - see on ainus võimalus, et ta ei räägiks minust inetuid jutte selgitades, et ma ise rääkisin, et niimoodi on. Kui ma pole temaga rääkinud, ei saanud ma talle midagi rääkida. See on ainus võimalus meie peret inetuste eest kaitsta. Sugulased teda nagunii ei usu enam (peale armsa Issakese), aga kehv ja suti õudne on kuulda ikkagi...


Näiteks ütles ta vend R tütre sünni puhul, et nii tore!, VT olevat tahtnud temaga ainult matuseid mängida - tahaks nüüd mõnda normaalset lapselast ka.

Tegelikult oli see nii, et kui VT 5 või 6 aastasena vanaemaga jalutamas käis, siis Proua Ema istus kivile ja VT kaunistas teda lilleõitega. Vanaema ütles: "Nagu matustel!" ja VT naeris: "Jah, nagu matustel!". See juhtus üks kord.
Sealt jutt, et VT on ebanormaalne ja tahab ainult matuseid mängida.
Kahjutu küll, aga polnud tore seda oma lapse kohta kuulda.

Nii need jutud tulevadki... ja kohe üldse, kohe mitte kunagi ei tahaks talle omalt poolt võimalusi anda minu sõnadest midagi kõmumaigulist teiste inimeste jaoks kokku keerutada...

Vähemalt on tal põnev elu!

Kommentaare ei ole: