Pühapäev, 10. august 2014

Dope and diamonds

Eilses õhtulehes oli päris mitu lugu, mis mulle silma jäid ja veidi elevile ajasid.

Esiteks lugu super-suurest täiskuust. Tuleb välja, et Kuu on meile praegu hästi lähedal ja tundub selle tõttu suurem kui tavaliselt.
Mulle tundus juba 4 päeva tagasi, et ennast on kogumas üks väga eriline täiskuu! :)
Olen mõelnud, et huvitav, mis oleks, kui kuu oleks meile nt 10 000 km lähemal? Ma pean ütlema, et ma ise küll ei ole kuu suhtes ülitundlik (mis mõnikord paneb mind kahtlema, kas ma ikka olengi nii tundlik, kui arvan), aga väidetavalt ta inimestele mõju siiski avaldab ja ma ei pea silmas gravitatsioonilist mõju, mis lohistab kaasa ookeane, tekitades tõususid ja mõõnasid, ega ka esteetilist, vaid just seda emotsionaalset...


Siis oli hästi tore lugeda, et Kadri Kõusaar leidis endale lõpuks väärilise mehe :D
Ma ei tee nalja, mul on tegelikult ka tema pärast hea meel, kuigi ma teda üldse ei tunne ja pole elu sees näinud - lugenud ikka!
Terve maamuna on täis inimesi, kes on mõnes osas toredad ja mõnes teises osas üpris puudulikud.
Nii et tavalistes paarides on üks ühe koha pealt kiiksakas ja teine teise koha pealt kääksakas - ole ainult mees ja kohane, õpi armastama neid kiikse-kääkse! :D
Aga Kadri tundub nii täiuslik - vaata kust otsast tahad. Ma muretsesin üle kümne aasta, et kust selline naine peaks endale küll mehe leidma? A näe, ikka-ikka leiavad! Kui ma keskkooli lõpus-ülikooli alguses Elo Viidingut lugesin, mõtlesin temast sama...
Ise öelnud Kadri selle kohta: «Lõpuks ometi leidsime mõlemad kellegi, kes vastab meie ülikõrgetele vaimsetele, füüsilistele ja psühholoogilistele nõudmistele,» nendib naine, kes kunagi teatas, et on pigem nõus jagama teise naisega vinget meest, kui olema koos tölliga."





Ja mõnusalt üllatusi pakkus lugu Muumitrolli loojast Tove Janssonist - ma ei tea, kas peaks selle lehe VT eest ära peitma, et ta šokki ei saaks, lugedes, et "Tove Jansson polnud eraelus mingi leebe Muumimamma - ta jõi viina, seksis nii meeste kui ka naistega ja põjustas vihaseid kõõrdpilke." Et selline üpris särtsakas ja käre mutt :P
Ei, tegelt ma ei peida lehte - kulub VT'le ära, et maailma/inimeste kirjususega arvestama harjuda :)
Ega see talle meeldi küll: pahad olgu ikka pahad ja head olgu head.


Aga mis veel 'särtsakusse' ja 'mustvalgusesse' puutub - kirjutama hakkasin tegelikult selle kõige viimase artikli pärast, kus Tõnis Erilaid arvustab Lana Del Rey viimast plaati "Ultraviolence", mis juhtumisi on juba kuu aega olnud minu lemmikplaat kaasalaulmiseks, ja see tähendab, et kuulan seda pea igapäevaselt, sest asendasin maalt tulles jooga laulmisega, mingiks ajaks. Sel noorel naisel on tohutu hääleulatus: tema alumisi noote saan mina laulda ainult hästi tasa, ja algul oli isegi kõrgemaid asju raske kaasa laulda... nüüd on veel vaid üks laul, mille lõpu-piuksud mulle raskelt tulevad (I'm pretty when I cry) - või siis jäävadki kurku kinni. Oh, mulle hirmsasti meeldib!, ja kui Mees selle mulle plaadile tõmbas, siis kuulasin suurima mõnuga ja kirjutasin internetist mitu päeva laulusõnu välja...
Aga Erilaid arvustab teda nii:


"Mõni ütleb, et noore daami muusika meenutab kangesti möödunud sajandi keskpaiga americanat, Lana ütleb, et on nagu vanaaegne* Nancy Sinatra. No ei tea. Laulud siin albumil on meloodilised küll, aga väga mustvalged - ehk nagu mõni kriitik ütleb: stiliseeritud dekadents. Mida iganes see ka tähendaks, aga kõlab ju uhkelt. Lood pahadest poistest ja kohutavatest naistest on siin suuresti esil - prostituudid, leplikud vägivallaohvrid. Väga tume maailm. Iseenesest pole meil tegemist halva lauljatariga, vastupidi - eelmise heliplaadiga võrreldes on ta artistina tublisti arenenud. Kuid eelistaksin, et tal elurõõmu ja särtsu lugudes rohkem oleks. Aga samas - miks peaks, kui valdavalt kiidetakse?"

* äkki ikka 'kaasaegne', või ma saan millestki valesti aru?

No ma ei tea muusikast ausalt suurt midagi ja kuulen mõnegi oma lemmiku kohta, et see pole muusika ega midagi, aga julgen öelda, see arvustus on mu meelest küll nagu kuu pealt kukkunud :D  Mulle just meeldib Lana allakäinud narkomaanilik raugus madalatel ja kiisulik nurr kõrgematel toonidel (let me put on a show for you, daddy) - ta on ühtlasi nii sensuaalne ja ulakas! Kui ta oma lemmikteemadel 'särtsakamalt' laulaks - misasi see siis veel oleks? Räpp? :D
Või peaks ta laulma edukatest inimestest või kahe küpse ja teineteisest lugu pidava inimese vahelisest armastusest? Vaene Lana - laulad hästi, aga kirjuta rõõmsamaid sõnu ja paluks särtsakamat esitust! :D
Temast endast ei jää niimoodi üldse mitte midagi järgi... Ja tundub, et kõik positiivsed kirjeldused on tsitaadid, millest omakorda jääb mulje, et artikli autori arust on kõnealune muusik täielik käkerdis, aga kuna teistel kõigil on tema kohta öelda valdavalt positiivset, siis peab jätma võimaluse, et neil on õigus, kuigi endale tõesti ei meeldi.
Mugistasin seda arvustust lugedes suurest üllatusest tükk aega naerda!

Kommentaare ei ole: