Pühapäev, 3. august 2014

Indiapärane armastusluuletus

Nüüdki veel,
kui oma hinges näen ta kauneid rindu nagu sidruneid, 
mis endistviisi kullakarva, ta näol näen taevatähti
ja ennast talle lähenemas; ta armastuse tuleodast haavat'
keha kirelõõmas visklemas,
kui jälle oma kõige esimest ta õitsvais aastais näen,
siis elusalt mu süda lumme mattub.




Nüüdki veel,
kui minu lootossilmne tüdruk tuleks taas mu juurde
väsinuna noore armastuse armsast raskusest, 
ta ümbritseksin jälle kahe nälgas käsivarrega, 
ja täidlast veini tema huulilt jooksin
röövmesilasena, kes kergeil tiivul lehvitades
varastamas vesiroosilt mett.




Nüüdki veel,
kui teda suuril silmil lebamas ma näeksin, 
ta palgeil silmatilkadega niisutatud sälk, 
mis pikeneb ta kõrva säravani, ja külg tal kahvatu,
kui nõnda palavikus piinleb ta mu äraolekust, 
siis minu armastus ta vastu muutuks lillevanikuks, ja öö
saaks mustajuukseliseks armastajaks päeva rindadel.


Nüüdki veel,
mu silmad, tõttel rohkem mitte nägema, veel aina maalivad
mu kaotsiläinud tütarlapse nägu. Oo kuldseid kiharaid,
mis õrnalt puudutavad magnoolialehekeste põski,
oo valgeim ja nii pehme pärgament,
mu vaesed, valla huuled, kuhu täiuslikke stroofe
suudlustega kirjutasid, enam aga mitte.



Nüüdki veel,
mil surm mul oma puuderdatud lauge võbistab
üle oma metsikute silmade, ja kleenuke ta keha hale
on murtud väsinuna rõõmudest;
rindade ta õiekesed punased mul trööstiks
särpe kohal liiguvad, mu kurvastuseks aga
ta karmiinsed, niisked huuled, kuhu lõin kord oma templi.




Nüüdki veel,
nad lobisevad mõlemal basaaril tema nõrkusest,
tema, kes armastama mind oli nii tugev. Ja väiksed mehed,
kes orjadena hõbeda eest ostavad ja müüvad,
kes rasva loksutavad oma silmades; ja ometi
ei ükski merelinna vürst saand teda endale, 
et talutada teda oma hõbedasse sängi. Sa üksildane väikseke
mu külge liibusid kui ihukate; sa minu tüdruk.




Nüüdki veel,
ma armastan ja igatsen neid musti silmi, paitavaid kui siid,
alati ja igavesti kurbi kui ka naervaid;
laud silmi kattes magusaid nii varje heitsid,
kui saatnuks ta veel ühe kauni pilgu.
Ma armastan ta värsket suukest, ah, kui lõhnavat
ja lainjaid juukseid, peenelt keerduvaid kui suits, 
ja sõrmi saledaid ja naeru roheliste kalliskividena helavat.




Nüüdki veel,
ma meenutan su leebet vastust, 
me hingi saamas üheks, su käsi minu juustel, 
su liginevaid huuli ümbritsevat mälestustelõõma:
ma nägin Rati preestritare armurõõme loojuva kuu valgel nautimas
ja pärast seda saalis kuldse lambi paistel heitmas vaipadele
hoolimatult, kuhu juhtus, magama.




Nüüdki veel,
mäletan ma teadmameeste juttu, kes tulid tornest,
kus olid ära mõelnud oma nooruse. Ja mina, kes ma kuulasin,
ei leidnud sellest oma neiu sosinate soola,
ei sumisedes segunevaid värve, kui uneldes me lebasime,
ei ka me väikseist tarkusist ja vaimukusist tulvil sõnu, 
veena ülemeelikuid ja innust mesimagusaid.




Nüüdki veel,
mäletan, kuis armastasin ma küpresse, puhtavärvilisi roose,
ja kõrgeid mägesid nii siniseid ja halle künkaid madalaid,
ja mere müha. Ma päeval nägin
võõraid silmi libliktiivalisi käsi,
ning hommikuti mulle laulma tõusid lõoksed liivateest
ja lapsed tulid ojakseisse suplema.




Nüüdki veel,
ma tean, et olen maitsnud elu kuuma maiku,
ja tõstnud rohelisi, kuldseid peekreid suurel pidusöögil.
Vaid üürikeseks, unustatud hetkeks
mu neiu, kes nii kaugel, täitis pilgeni mu silmad
mu erevalget valgust igavesti kiirgav neid...




Pildid on suvalised... mulle tundub, et nii pikka luuletust võib järjest raske lugeda olla, aga kust ma ikka üksteisega sobivaid pilte näpsata oleks tohtinud? :D - võtsin ette juhtuvad tüdrukud weheartit.com'ist.

Luuletus oli algselt sanskriti keeles, nimeks "Mustad saialilled", autorit ei tea.
Leidsin selle John Steinbecki raamatust "Karbitänav".
Hirmus kena, mu meelest :)

Kommentaare ei ole: