Teisipäev, 12. august 2014

Juured, juurikad, jurakad, närakad... oeh!

Lugesin portaalist Alkeemia lugu "Igaveseks seotud".
Jutt oli sellest, kui oluline on tunda oma juuri: vanemaid, vanavanemaid, omaenda 'saamislugu' jne...

Sissejuhatus:
"Meil on oma vanemate ja vanavanemate näol juured. Perekonnas omandame väärtused, mis puudutavad armastust, lojaalsust, õiglustunnet ja moraali. Kui me oma päritolu ja juuri ei mäleta või tunnistada ei taha, siis tunneme end ebakindlalt, meid räsib elutorm ja paneb kannatama kurnatud immuunsüsteem. "

Kahtlemata mõjutavad meid kodused väärtushinnangud, kuid kas me ikka saame neid sealt omandada? Minu vanemate eluväärtused on mitmeti täiesti vastandlkud!!! Ja nii on väga paljudes peredes. Mõned psühholoogid isegi ütlevad, et kahe vanema olemasolu perekonnas on hea selles mõttes, et laps ei kasva ainult üht eluvaadet nähes ja näeb, kuidas erinevate arusaamadega inimesed kompromisse teevad.
Noh, ma ise arvan viimase kohta, et rahulik elu ühe inimese vaadete kohaselt oleks parem kui üksteisele inetusi ütlevate inimeste vaidlusi kuulata... Inimesed, mehed-naised ju röögivad üksteise peale, ja mitte just vähestes peredes. Kui arutelu käiks igal pool nii nagu meil kodus (üks ütleb teisele, mis ta otsustas, ja see ei nõua teiselt kunagi millegi tegemist - meie otsused käivad ainult iseenda kohta), siis ju võiks, aga... Ah, mina olen alati suurema rahu ja vaikuse poolt, ühesõnaga :D, kuidas iganes see saavutatakse.

Aga nende suguvõsa-koolkondade jutt sellest, et tuleb istuda oma padu-isekate ja hingelt põhja käinud vanemate juures, kelle suhtes sa tunned vaid jubedust ja tõrget, neid kuulata, aidata ja armastada, sest sa oled paratamatult nendega seotud, on nii õudne - minu meelest!
Mõned inimesed on kurjad, labased ja rumalad ja need inimesed on ka kellegi vanemad!
Ja saata nende juurde inimene, kes on selles mõttes võibolla veel haavatavam, et tegemist on tema ema või isaga - oh, julmavõitu!

Eitamine tõesti on pigem kahjulik, aga ei maksa ise minna mürki jooma.

Ma olen rääkinud paljude inimestega, kes pole tänulikud oma vanematele, et vanemad neile elu 'kinkisid', vaid vihased - miks oli seda vaja? Vanemad oleksid pidanud teadma, et nad on lapsevanemana põrgulikud tegelased. Neil oleks võinud lapse suhtes niigi palju hoolitsust olla, et õigel ajal abort teha.

Ma ka olen suti pahane, aga eelkõige sellepärast, et mingil perioodil oli mu proua Emal kombeks pajatada, kuidas mu isa ikka rääkis, et tema rohkem lapsi ei taha, ja ema - nii väga mind soovides - valetas isale vastavate abinõude kasutamisele võtmise kohta ja sünnitaski minu, kui isa oli veel abielus oma esimese naisega.
Hurraa!
Aitäh tõesti!

Ma arvan, kui seda heietamist poleks olnud, võtaksin ma oma sündimist üsna rahulikult...
Kui ma poleks nende vanemate perre sündinud, oleks kusagile mujale sündinud... ja arvata on, et oleksin jälle valinud pere, kus vähemalt üks vanematest on peast soe ja vähemalt üks ei taha mingeid lapsi, et saaks ikka rohkem kokku krahmida neid väärtuslikke kannatusi, mida läbi tehes hing loodetavasti areneb, mitte ei lähe sootuks hukka. Eks see üks paras noateral laveerimine ole.

Kusjuures, ma ikka ja jälle aeg-ajalt mainin: mu isa, kel rohkem lapsi vaja polnud, on kõikide laste jaoks olnud lemmik-lapsevanem :D Ka esimese abielu laste jaoks! :)
See lapse tahtmine/mittetahtmine pole lõpuks, kui laps käes, üldse enam nii tähtis kui see, mis inimesega on tegu.

Ja üks asi on see, kui ei suudeta vanematele andestada seda, kui viletsad lapsevanemad nad olid - teine asi on see, kui täiskasvanud inimene (endine laps) vaatab teist täiskasvanud inimest (oma sugulast) ja tunneb tema suhtes tugevat vastumeelsust.
Kibestumist hinges kanda on kindlasti kahjulik, olen nõus.
Aga kindlasti on võimalik, et inimene ei suuda oma vanemaga suhelda selle pärast, milline inimene see lapsevanem on praegu. Näiteks, kas pole võimalik, et labasel räuskajal võimuhullul vanemal on intelligentne ja reserveeritud täiskasvanud laps. Milleks sellisel juhul see suhtlemine kasulik oleks? Iga kord tunned jubedust!
Need kaks täiesti erinevat oma 'juurtega' mitte suhtlemise ja läheduse mitteotsimise põhjust on siin ühte patta pandud: kuula oma vanemaid, sest sa oled nemad.
Võeh!
Või nagu VT ütleks: "C'est fui!" :D (ta hääldab - se füi.)


Aga üldiselt: ma ei saa aru, miks seda Universumit üldse oli luua vaja? Kellele see tühjus ette jäi? Nüüd pusserda siin miljoneid aastaid ja miljoneid ümbersünde - ainukese eesmärgiga lõpuks nii pühaks ja puhtaks saada, et enam maa peale sündida pole vaja ja võid ... taas olematusesse naasta.

Meh? :D


Artiklil endal polnud tegelikult viga... see oli mõne koha peal lihtsalt kuidagi naiivne.

Näiteks: oled oma vanematelt peale silma- ja juuksevärvi saanud ka elu - kas sa oled selle peale mõelnud?
Ma tahaks näha ühte inimest, kes EI OLEKS selle peale mõelnud!!! Või keda vanemad poleks SUNDINUD selle peale mõtlema ja selle üle tänulikkust väljendama!

Ja näiteks: püüa vanemaid mõista, küsi neilt, kuidas nad tuttavaks said, mis neile teineteise juures meeldis...
Vean kihla, et kibestunud vanemad vastavad sellistele küsimustele nagu minu omad: näputäis häid asju, ja siis - kuidas asjad TEGELIKULT olid... Kumbki leiab, et teine näitas end algul vaid heast küljest (minu ema minu isa kohta) või siis lausa valetas otse näkku (isa ema kohta). Suurem osa heast oli tegelikult teesklus või vale. Isa vähemalt ei jää heietama, aga ema võib kolm päeva järjest jutustada, mis talle kõik ei meeldi. Mine ja küsi siis sellise käest midagigi!!! :D Hull soovitus!

Ah, no võibolla see soovitus oli just nendele, kes oma vanematest midagi head ei tea ja kelle vanemad ei räägi suurt midagi... Minu omad on jutukad :), ainult et ühe suust kuuleb teiste kohta ainult halba, seega ma mõned viimased aastad olen hoidunud tema lähedusse sattumast. Pole nagu õiget jaksu ega tahtmist selle ****lasuga silmitsi seista. Ma olen otsinud ja otsinud, aga ei leia sellel mõtet olevat.


Trinnn!

Okidoki, rant over! :)

2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Jutt nagu rusikas silmaauku! Minu vanemate suhe oli ka suht skisofreeniline ja üks selles peres oli samuti poolhull,rohkem küll nooremana,aga ära see mu elu siiski rikkus.Psühholoogiliselt.
Universumivärk on ka huvitav,eriti peale seda,kui lugesin Richard Dawkinsi "Jõgi Eedenist". Head sulge igasuguste märkamiste ja märkimiste leidmisel.

karikate emand ütles ...

Aaa, ma tahan ka seda raamatut lugeda, aga pole veel näppu sattunud! :)