Pühapäev, 13. aprill 2014

Pitsapäev

Telefoniäratus on mul iga päev 5.58 - et tõuseksin kell 6.
Täna vajutasin telefoni kinni ja magasin rõõmsasti kella üheksani.
Kui ma nii kaua lorutan ja nii palju asju tegemata jääb, siis on selline tunne, et ei teagi kohe, mida üldse enam teha tasub - päev on juba raisus :D
Aga ega midagi, käisin pesus ja tegin endale ja Mehele tassi kohvi. Tema teeb hommikul endale nüüd ise võileibu. Ka peseb ta absoluutselt kõik nõud, et käsi liikuma saada! :) Ta niisama treenida tõesti ei viitsi, aga kuna nõude pesemisest on kõvasti kasu, siis niimoodi treenida viitsib küll! :)

Kohvi juues kirjutasin tuttavale, kes viibis viimati hullaris, vaatasin Facebooki üle ja mängisin Heartsi, siis lõpetasin laupäevase postituse ja keerasin ilmumise kuupäeva-kellaaja laupäeva õhtusse. Lugesin paari blogipostitust, kui tuli VT, äksi täis, et kas me ikka läheme täna pitsat sööma.

Eee, nujaaa, olin seda mõtlematult lubanud, olles kindel, et ta ei taha, sest mõni aeg tagasi ma püüdsin teda kord nädalas välja vedada, kuid pärast seda, kui ta Tavernas paar korda noa laua alla pillas, ei olnud ta nõus enam kusagile tulema. Aga seekord võttis mõttest kohe tuld.
Hiilisin Mehe juurde ja küsisin, mis tema sellest arvab?
Mees arvas, et võiksime ikka minna...

Ma mõtlen nii, et kui ta arve arestitakse, siis saame nirutada küllaga - hetkel raha on (ma võtsin Mehe arvelt kõik välja, mis seal oli - 400 eurot! ja mul on ka üle 300! ja arved on makstud!) ja mis mõtet on juba praegu nirutada?

Seega koristasime hamstripuurid ära (mis ununes eile tegemata) ja poole 12 paiku läksimegi Tavernasse, kus müüakse mõnusaid pitsasid. See tehaksegi alles 11.30 lahti! Olime tegelikult kokku leppinud, et läheme kell üks, aga tundsin, et ärevus hakkab kasvama ja seega tegin nii, et istumise hetke ei jääks. Igaks juhuks võtsin Xanaxi, sest ma kuidagi lähen ärevusega oma tsooni ja ei kuule VT juttu ja siis me oleme mõlemad kurvad.

VT vandus, et väikesest pitsast jääb meile kahe peale väheks, nii et võtsime suure Giorno pitsa, mille katteks on juust, sinihallitusjuust, sink, suitsukana ja virsik. Pitsa oli lõigatud kaheksaks tükiks - kumbki meist suutis ära süüa 3 :D. Õnneks pakutakse seal alati, et pannakse ülejäänud pitsalõigud kaasa - isegi kui ainult üks jäi üle! Mina olen seal kohanud ainult väga meeldivat teenindust.





Ainult üks kord jahmusin, kui sõbranna tellis vett ja talt küsiti: "Klaasiga või ilma?"
Sõbranna vastas, et ilma, ja ma mõtlesin, et maailm on ikka täitsa segi pööranud. Mõlemal oli peas selline nägu, nagu kahe pihu vahel vee lauda toomine oleks igapäevane asi - ainult mina olen sellest mööda elanud, kuidagi.
Pärast muidugi selgus, et küsimus oli: "Gaasiga või ilma?"

Arve oli 9.80.
Minul oli rahakotis 20eurone, 2eurone ja 10 senti.
Raha toodi tagasi nii: viieeurone, kaks kaheeurost, ja sendid: 50, 50 ja 20.
Nad vist juba arvestavad sellega, et kui tood ainult paberit, siis jootraha ei jäeta.
Arvan, et see on suurepärane!
Ma oleks kindlasti tahtnud ühe euro jätta, aga oleksin pidanud leti taha vahetama minema. Mõnikord on see mulle täiesti valutu, teinekord ei suuda kuidagi minna.

Aga kodus vaatasin, et kuigi VT jõi ära kaks Fantat, oli arve peal üksainus.
Ups!

Kui Raekoja platsil väljusime meenus mulle, et Väikese Ingli pood on sealsamas ja mul on kodus ainult üks viirukipulk! Läksime sinna, aga pühapäeval on see ju kinni.
Siis suundusime Kaubamaja Universumi poole. Need viirukid, mida supermarketites müüakse, on õudsed vuhvlid - kohutava haisuga, panevad silmad vett jooksma ja suitsevad ja... Uuuh! Aga Väikeses Inglis ja Universumis on korralikud viirukid. Vähemalt need, mida mina kogu aeg ostan :D

Kaubamajas nägin Terranovat ja mõtlesin, et VT'l pole kevad-suve-sügisjopet ja äkki seal on midagi huvitavat. VT'l on veel vähem riideid kui Mehel: Mees ei tunne riiete vastu mingit huvi ja VT lihtsalt ei leia poodidest mitte midagi meeldivat. VT'l on üks paar teksaseid, millega ta käib koolis, linnas, sünnipäevadel, esinemistel ja kui kästakse seelik panna, siis ta paneb ühe (või teise) minu oma. Tal on kekadressid ka, kuid neid ta ei nõustu mujal kui kekatunnis selga panema. Siis on tal veel 2 pika varukaga pluusi, 1 pika varukaga minu vana pluus, millel värv on juba laiguline ja küünarnukid välja veninud ja üks pika varukaga pluus, mis on väike. Tal on 2 kampsunit, millest ühte ta jälestab (mina üksi ostsin, aga juba 8 aastat tagasi), kaks lühikese varukaga t-särki keka jaoks ja veel 2 lühikese varukaga särki, millest üks on nii paljastav, et ta pole seda kordagi kandnud, kuigi meeldib. Suvel käib ta õues ikka nendesamade pikkade tumedate teksadega. Kõik VT riided mahuksid vabalt ühte tavalisse kilekotti ja ruumi jääks kõvasti ülegi, kui välja jätta talvemantel ja paks müts jms talvised aksessuaarid :).

Loomulikult ei näinud ta Terranovas ilusat jopet, küll aga kuhjaga väga koledaid :D
Tema arust on jube koledad need pehmed joped, kus on parallelselt kulgevatest õmblustest moodustunud puhvis triibud. Ja veel ei salli ta täppe (ega ruute, ega triipe, ega nööpe, ega taskuid, ega veidraid õmblusi). Ja ma leidsin sealt just selliste puhvis vorstidega rohelise, valgete täppidega jope. Jooksin sellega naljapärast VT juurde, et ma leidsin talle ideaalse jope :D  VT ainult karjatas: "Emmeeee!" nagu ma oleks teda kõrvetanud :D

Aga talle hakkas meeldima üks liblikatega t-särk ja ühed lühikesed püksid. Ta vaatas mind nii paluva ja samas pettumust ootava näoga, et ma pidin need ära ostma. Kunagi hiilin VT kapi kallale, pildistan neid ja lisan siia foto. Terranova kohta olid väga kallid asjad - lühkarid 12 eurot ja pluus 8 -, aga pole mingit mõtet jääda VT puhul ootama, et kusagilt odavamaid leiaks - nii haruldane, et talle midagi üldse meeldib. Vähemalt on tal üle kahe aasta midagi suvel jalga panna, mõtlesin ma, aga kodus selgus, et mõlemad on ikkagi suured :D, aga pole hullu - 12-aastane tüdruk kasvab kiiresti.

Oi, oota, aga tal on ka väga ilus õhuke pidulik kleidike... šampanjavärvi..., aga issake, ma ei tea, kas see talle enam selga läheb.

Universumis vaatasime tükk aega vidinaid ja pudinaid ja ma ostsin portsu viirukeid, siis sõitsime bussiga koju.

Meie jäime bussi etteotsa seisma. Poole tee peal tuli peale naine, kellel oli kärus invaliidist laps ja teise käe otsas suur ratastega kohver - ja teate, inimesed ei vabastanud talle seda bussi keskosas asuvat auku, kuhu just kärusid pannakse. VT rääkis minuga, aga mina vaatasin, pea teisele poole pööratud, kogu aeg, et kas tõesti inimesed jätavad selle naise oma kaadervärgiga sinna bussi ukse alla seisma. Jah, seal 'augus' olid taga pool noored, aga eespool kaks suuremat memme. Istekohad olid tõesti kinni, aga istmete vahekäigus oli vaba ruumi küll. Vaatasin õudusega, kuidas see naine pidi kahes peatuses kõigi oma asjadega bussist väljuma ja siis tagasi peale tulema. Mõtlesin, kas minna inimesi paluma, et nad selle naise akna alla lohku laseksid..., aga memmed tundusid olevat muulased ja kartsin sõimata saada :D. Oeh, kui juba vanemad prouad teiste hädast välja ei tee, mida me siis noorelt ootame? Õpetada ei saa sõnadega, ikka ainult eeskujuga. Aga siis üks bussist väljunud proua hüüdis ükse vahelt sisse: "Laske inimene ometi akna alla - teine peab igas peatuses oma asjad välja tirima!" See ajas asja ära.

Kodus sädistasime natuke, tunnike kadus nagu vits vette. Siis hakkas VT õppima, vaatasin tal mõned asjad üle... Lugesin veidi Prousti "Taasleitud aega". Kell 6 tegin trenni ja joogat. Kella seitsmest tegin endale kaerahelbeputru. Mehele soojendasin meie kojutoodud pitsalõigud ja VT sõi reedel küpsetatud šokolaadimuffineid.
Kell kaheksa läksin pesema, mediteerisin, kuni kell 9 tuli VT. Pärast lugesin veidi Daily Maili ja pool 11 läksin magama.

Vaat, selline päev! :)