Neljapäev, 10. aprill 2014

---

Olen viimasel ajal kuidagi eriti vaikselt siin nösserdanud...

Pidin ikka veel pensioniametisse dokumentidele järele minema, aga tundsin, et üldse ei taha.

Kunagi arst käis peale, et mida ma ikka kardan? Ma pingutasin, aga ei leidnud endas hirmu. Sellegipoolest oli selge, et ma EI TAHTNUD näiteks poodi minna, bussiga sõita kusagile vms... No ma püüdsin oma tegevused kõige tillemateks osadeks jagada ja mõelda, kas siin tuleb ebamugavus? kas siin? kas siin? Aga ei ju! Ma ei saand kodust välja. Kui juba väljas olin - küll ma siis juba kõik ära tegin. Sain koju tagasi ja tuikusin kolmeks päevaks voodisse.

No nüüd ka - imestasin endamisi, et varasemad käigud ju olid kõik puha OK, midagi halba ei juhtunud, miks mul on nii tugev vastumeelsus minna?
Ei saanudki aru.
Aga esmaspäeval lubasin endale, et võtan järgmiseks kolmeks nädalaks selle käigu päevakorrast maha ja siis vaatame. Õnneks pole otseselt vaja sealt midagi, edasielamiseks.

Samas... isegi kui oleks... tundub, et iga inimene peaks mõistusega aru saama, et vajalikud käigud TULEB ära teha, sest tagajärjed on hullud, aga - inimene ei koosne kahjuks ainult intellektist. Kui koosneks, oleks ka enesetapud ainult intellektuaalsed otsused. Ükski teine inimene ei saa öelda, et mul on kergem raha-asjad korda ajada kui kodutuks jääda. Võibolla mul on kergem kodutuks jääda ja põõsa all surra? Ratsionaalsus ei puutu asjasse, inimene pole läbinisti ratsionaalne, igaüks teab seda. Ma võin mõistusega aru saada, et tegematajätmise tagajärjed on äga kibedad, ja sellegipoolest mitte suuta teha.

No vaat, jätsin end rahule ja järgmisel päeval meenus, et pärast eelmist käiku olin ligi nädal aega kurnatud. Tõsi, veel paar asjaajamist oli... Aga väga loomulik on, et kui miski mind paljudeks päevadeks rivist välja lööb, siis ma ei soovi seda korrata. Ja mulle meenus, et olen sellise arutluskäigu juba sada korda läbi käinud, ja olen ka psühhiaatrile öelnud, et ainus asi, mida ma enda arvates kardan, on jube väsimus, mis "käikudele" järgneb. See rusuv süütunne, rampväsimus ja emotsioonide tardumine on ikka väga ebameeldiv.

Millalgi tuleks seal Pensioniametis siiski ära käia, sest ma vaatasin, et sügava puudega inimene ja tema saatja saavad meil linnaliinibussides tasuta sõita. Aga Mehel pole pensionitunnistustki, või misasi see on. Piltigi pole sinna viidud...

Ma juba rääkisin õhinal Mehele, kui kasulik see on, et ma koos temaga tasuta sõita saan..., ja et ma nüüd hakkan teda alati kaasa vedama, kui mul kusagile vaja minna on. Näiteks lähen sõbrannaga kohvikusse ja võtan Mehe priipääsmena kaasa. Sinna naistejuttude kõrvale pole teda muidugi vaja - jätan ta kohviku ukse kõrvale kerjama! :D

Mees ütles selle peale, et tal on väga hea meel, et ma meie pere majandusliku olukorra parandamiseks suuri plaane teen :)


Veel lugesin üsna ühe jutiga läbi Piret Bristoli "Maailm, mis on hea" kolm raamatut.
Ei tea kedagi, kellele rabedate lausetega Bristolit soovitada, aga mulle ta ikka meeldib.
Tema romaanides on peategelaseks tavaliselt tüdruk, kes elab suht juhuslikest sissetulekutest, külmetab ja nälgib - sama 'hea-maailma' raamatutes. Peategelane Triinu mõjub väga kummaliselt - ta ei saa ise hakkama ja võtab abi vastu, aga keelab endal tänuvõlglase-oleku, või siis tõesti ei tunne, et ta võlgneks midagi. Näib, et ta tiksub läbi oma armetute päevade, magades kus aga saab, ja asub suhtesse, kui keegi tema aitamise tõsiselt oma projektiks võtab, end iial avamata ja sageli tundub, et ta põlgab neid inimesi, kelle abi ta kasutab. Üpris sotsiopaatiline ja nahaalne tüüp seega, kuid tundub, et teda ei tohi kritiseerida, sest ta tõesti vajab abi, tal pole tervist, jõudu, energiat, haridust ega elukohta - suurema osa ajast. Et... kui sa juba käid läbi (loe: jood koos) sellise väikese inimesega, siis aitad ju! See on sinu kui inimese kohus. Ei jäta haiget ja näljast tüdrukut tänavale!
Mõtlen lummatult, mida mina selles olukorras teeksin? Minu meelest ei tohi inimeste abi vastu võtta, kui nad aitavad sind selle tõttu, et nad on justkui kohustatud, ja kui nad seda ei teeks, jääks neile halb tunne sisse.
Ma üldse ei imesta, et Triinu tuttavad/eks-abistajad/eks-peikad talle inetusi nähvasid, õige sageli. Arvan ka, et kui võtad kellegi abi vastu, siis pead suutma vähemalt tema suhtes hooliv olla - sellepärast on mõeldamatu võtta abi vastu inimeselt, keda põlgad.
Ja ikkagi oli see raamat heas mõttes lummav...
Kolmanda raamatu ühe peatüki kirjutas keegi teine - ei mäleta, kes... Ja - tolksti! - vaat see nägi palju rohkem kirjanduse moodi välja, seda oli ka stiili poolest nauding lugeda. Bristolit pigem pole, aga ikkagi-ikkagi - millegipärast väga paelub! :)


3 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Mul on sama sotsiaalne sündroom,et pelgan kõike,eriti asjaajamist.Kunagi ajas minu eest asjad ära abikaasa,käis koolis koosolekutel, ka minu töökoha kaudu saadud piletiga (oli aeg,kus ametiühing hankis töötajatele pileteid ja muud nodi )teatris,sest ma ei suutnud minna...Aga ma mõtlesin välja,mis võib olla selle asja baassündmus!See on see algkooliealisena tea kuhu kilomeetrite taha puude vahele "tondilossi" saadetud käik,et maksta üüri.Ise ma ei saanud üldse aru,mida ma pean tegema,raha oli näpus,nühkisin mööda seinaääri,tatt põlvini,kuni mingi tädi küsis,mis mul viga on.Ja kuigi mu hirm oli meeletu (teekond paberile joonistatud skeemi järgi sinna juurde),saatis isa mind sinna ikka ja jälle!Vanasti tegid vanemad ikka jubedaid emotsionaalseid vigu,mille kahjulikkusest polnud neil aimugi!

karikate emand ütles ...

Ooo, äärmiselt huvitav!
Nimelt ka mina pidin lapsena palju üksi käima kohtades, kuhu minnes oli veri hirmust tardunud - just eksimist kartsin. Eks ma eksisingi sageli ja sageli küsisin teed, kuid ka seda kartsin... Ja bussiga mööda sõita kartsin kohutavalt, eriti kui maakoht oli. Millegipärast tundusid sellised vead parandamatud ja hukule viivad. Ei mäleta, et ma äraeksimise pärast iial kere peale oleks saanud, samas...

Selle tõttu on VT'l hea põli: ma ei sunni teda tegema asju selle mõttega, et ta harjuks ja harjutaks. Võid õudset asja kümme aastat teha ja ikka ei lähe kergemaks - tean seda omast käest. Sellepärast ei sunni ma teda ka näiteks kokkamist õppima - võibolla ta tõesti ei hakkagi kunagi süüa tegema, sööb võileba, puuviju ja jogurtit, kui suureks saab. Ei peagi potte-panne-taignarulle ostma! :) Sundimisega ei tee midagi meeldivaks eg ka harjuta selle asjaga ära, tõrkereaktsioon võib asjad teha väga hulluks. Ega kellegi sisse ei näe, kui väga ta midagi teha ei taha...
Ja kuigi VT on juba 12, lähen ma temaga alati kaasa, kui ta palub, mitte ei tee joonist :D. Kuigi ausõna - see ON väsitav ja tüütu :D

xxx ütles ...

täiesti lambist sattusin siia lugema seda... aga. mul on ka sama sündroom, kuigi mina ei pidanud lapsena mitte midagi ise tegema... keegi ei käskinud.