Tüütus

Isa helistas eile, et tal läks arvuti katki... Mhh, jamalugu, minu oma on ka täiesti lombakas - nii lombakas, et ma salamisi tahaks, et ta päriselt kräšiks, siis ma enam ei raiskaks aega, oodates, kas lehed avanevad ja kui avanevad - kas klahvid töötavad seekord või ei tööta. Blogipostituste tegemisega pole veel hullu - kui mul klahvid seisma jäävad, siis salvestab blogger teksti automaatselt ja mul jääb üle vaid arvuti kinni panna ja mõni teine kord edasi kirjutada. Kirjadega on teine lugu - kui need pooleli jäävad, siis tuleb lihtsalt kõik uuesti kirjutada. Samas, ega poolikuid blogitekstegi tuju jätkata pole - palju lihtsam on ühe jutiga lasta... Arvuti on selline ludin, et tahaks, et see oleks kogu aeg lahti ja tippimisvalmis, sest oodates, kuni ta käivitub, on juba aeg otsas ja emotsioon jahtunud. Aga lahti ma enda oma jätta ei saa, sest ta kuumeneb kiirelt üle ja hangub. Nii et blogimisega on mul väga keerulised lood praegu...

Ja ega suurt midagi kirjutada ole ka. Elu kulgeb rahulikult ja rõõmsalt. Terve lasteaia-aja vajas Väike Tüdruk iganädalaseid puhkepäevi ja oli ka mõnelgi koolihommikul väsinud ja õnnetu, nii et pidin teda veenma, et see pole haigus, vaid väsimus ja kooli tuleb ikka minna. Sel aastal on ta hommikul vara juba heast tujust pakatamas. Talle meeldib üha rohkem klassikaaslasi ja kui ta minult ühel päeval küsis, mis asjad minu elu ilusamaks teevad, siis ta ise luges üle mitme klassiõe nimed :-D - väga armas!
Esimeses klassis ei jaganud lapsed tema huumorimeelt. Väikese Tüdruku naljatamisi nimetasid nad kiusamiseks, isegi kui täiesti ilmselgelt polnud öeldud midagi kurja. /// Näide: Üks tüdruk teisele: "Seal olid vastikud söögid." Väike Tüdruk pistab vahele: "Keedukartulid kisselliga." Esimene tüdruk väga pahaselt: "Miks sa pead kogu aeg kiusama."/// Väike Tüdruk oli sageli pisarsilmil, sest midagi õelat ta ei ütle ega mõtle. Ja mina lohutasin teda, et enamikus peredes ei naljatata pidevalt ja lapsed pole sellega harjunud. Kui lapsed saavad vanemaks ja targemaks, siis muutuvad naljatajad populaarsemaks.
Ja nii ongi läinud :-)
Yay! :-)


Väikesel Tüdrukul tuleb kuu aja pärast sünnipäev. Hoian igast eurokesest kinni, et äkki saaks talle ikka selle telefoni osta, mida ta tahab... tal polegi mitte kunagi täiesti uut telefoni olnud ja see, mida ta tahab, pole ka mingi uusim ja kalleim asjandus vaid Nokia X3. Ta tahab seda mingi mängu pärast, mis seal sees on :D Ma olen talle öelnud küll, et seda mängu saab teistesse telefonidesse ka tõmmata, aga ta on klassivenna telefoniga harjunud ja tahab just seda. Pole siiski sugugi kindel, et kuu aja pärast see raha olemas on, kahju küll, sooviksin teda rõõmustada... Aga jõuluks vast ikka. Siis võtaksin mina oma vana Nokia temalt jälle tagasi, sest minu kaheaastane Samsung on ka pilditu suurema osa ajast. Igatahes nii kaua ta pilti ees ei hoia, et numbrit otsida või sisse lüüa. See kaheksa-aastane 'antiiktelefon', mis Väikesel Tüdrukul praegu on, on palju tublim - ja ilma helistamata kestab selle aku terve nädala! Kes on midagi sellist kuulnud rohkem kui kaheksa aastat vana telefoni kohta! Minu 'antiikse arvuti' aku kestab max 20 minutit :-D, nii et vean juhet kogu aeg ühest toast teise (Mees ju magab veel, nii et hommikuti trükin elutoas).
Tehnika on ikka mega-tüütu...

Aga näe, seekord klahvid töötavad ja mina ei hakanud magamistoast viimast läbi loetud raamatut (Ülo Tuuliku "Kõrge taevas") üldse kaasa võtmagi... Ei tea, mis neist raamatupostitustest niimoodi saab...