ÜLO TUULIK "Kõrge taevas"

See raamatuke on ilmunud 1985. aastal ja mõjub kuidagi mõnusalt kodusena. Siiski lugesin mõningase nõutusega kolme esimest artiklit, mis on järelhüüded Juhan Smuulile, keda kirjanik Tuulik (loomulikult) isiklikult tundis. Täiesti võimalik, et need tundusid mulle kummalised ainult selle pärast, et olin kindel, et tegemist on reisiraamatuga - sellele viitas pealkiri ja kaantel olevad fotod. Kujutlege siis mu üllatust, kui esimesed kolm juttu rääkisid sellest, milline vaimukas seltskonnainimene, aga siiski ka melanhoolne 'kajutikotkas' oli kadunud Juhan Smuul, kes kirjutas merest ja armastas merd ja merd tundvaid inimesi, aga meresõitudel viibis kokku alla aasta oma elust. Võibolla on aga järelhüüded alati kummalised - need ju peavadki olema emotsionaalsed, aga kui nad seda siis on, siis mõtled ikka, et oh kas kõneleja nüüd ei liialda - kas ta ikka oli niiiii teravmeelne ja tore ja melanhoolne ikka... ja mõelda vaid kui hellake - ei suutnud kukkegi tappa :-D

*
Loomult oli Smuul väga pehme, õrn, delikaatne inimene. Ma ei kujutle situatsiooni, kus ta saanuks näiteks tahtlikult solvata naisterahvast, kuigi ta oma sisimas vaikse kirumisega rääkis mõnegi daami vaimuannetest või kõne- ja klatshimahust, mis kisendas klubist või saalist välja suurte lavade järele, ja endamisi sajatas, et hääleõigust ei luba meil inimeselt mingi seadus ära võtta.


*
Legendilähedase maine Juhan Smuuli ümber sünnitasid ennekõike ta tõepoolest särav kunstnikuandekus ja kirjanikukuulsus, kuid sugugi mitte vähem tema puhtinimlikud iseloomujooned: vahenditus ja vastutulelikkus, heasoovlikkus ja heldus, ja meie laiuskraadi inimestele mitte liiga sageli omane avatus.

Kunagi kirjutas Thomas Mann:

"Kes on kirjanik? See inimene, kelle elu on sümbol. Ma usun pühalt sellesse, et mul piisab rääkida iseendast, et hakkaks kõnelema kogu epohh, saaks hääle inimkond, ja ilma selle veendumuseta ütleksin ma lahti mis tahes loometööst."

Inimesed, kes Smuuli raamatuid lugesid, teadsid ju temast praktiliselt kõike. Sisuliselt on kogu Juhan Smuuli looming tema ikka ja aina täiendatud autobiograafia.

Mmm, mulle ka meeldib, kui kirjanikud endast kirjutavad... nagu Tõnu Õnnepalu näiteks; kui stiil on hea/ilus/meloodiline, siis kukub raamat alati kenasti välja, kui sellest kõige tähtsamast ja lähemast kirjutada :-)

Hermann Hesse ütles... oh ... 50-aastasena vist... et tal pole enam kirjanduslikke ambitsioone ja nüüd kirjutab ta vaid pihtimusi.

///Oot-oot, ma leidsin ruttu üles selle tsitaadi Hesselt - aga Tuuliku raamatus seda pole, see on mujalt: "Ma loobusin juba aastate eest esteetilisest auahnusest ja ei kirjuta enam kirjandust vaid pihtimusi, nii nagu uppuja või mürgitatu ei tegele oma soenguga või hääle modulatsioonidega, vaid lihtsalt karjub."
Hesse on ikka ka lahe, onju!? :-) ///

*
Küllap jäid laevasõidud tollal noiks ainuaegadeks, millal tal oli piisavalt mahti paljude elunähtuste, raamatute ja sõprade, kultuuri- ja kirjanduspoliitika, iseendagi üle arutleda. Maal võivad üksteise kukile kuhjuvad sündmused, vahelduv sõpradering või miski muu mõttekäike kiiresti uutele radadele juhtida, kuid kajut, too merevangla, laev, too mereklooster, sunnib inimest pihtima.

Pärast esimest hämmeldust oli ikkagi huvitav lugeda, nii et huvi tekkis isegi mehe vastu, kelle vastu Juhan Smuul Ülo Tuuliku sõnul huvi tundis: norra polaaruurija Nanseni vastu :-D


Seejärel tulid lühilood kuulsatest inimestest, kelle olemust Tuulik kusagil tabamas käis. Aga mõnes jutus juhtub hoopis nii, et ta vaid kujutles seda kohtumist... või kohtas kedagi teist, kes meenutas talle mõnd tunnustatud tuttavat või hoopis ammusurnud kultuuritegelast.

*
/Thomas/ Mann ei sallinud Lutherit, tuletan endale meelde nüüd muuseumina toimivas XIV sajandi frantsiskaani Katariina kirikus. Mann möönis Lutheri küll olevat grandioosse figuuri, aga jõhkra, ropu suuga, pidurdamatusse raevu sattuva - antieuroopaliku, nagu ütleb Mann. ("Ma ei oleks tahtnud olla tema külaline...") Mannile on vähe, et inimene on kuju, Mannile olgu inimene inimene.

Yay, kultuuriklatš! :-)

*
Aga autot ei tulnud.
Täpselt kell 7 pidi ta meid ootama.
Autot ei olnud ka kell 9 ja kell 10.
Me istusime Vahinguga Räpina maantee ääres rohul 30 kilomeetrit Tartust. Vahingul oli portfell kaasas. Ma ei ole teda kunagi näinud portfellita. Kumbki meist ei olnud kuulus. Vahing küsis:
"Kui naisterahvas ootab sind kella kaheksaks, kas siis sobib veel minna kell pool kaksteist?"
Ma teadsin, et kulub kõigest 20 aastat ja me saame oma rahvuskultuuri aegumatult unustatud osaks, nii et meist kirjutatakse kohustuslikud biograafiad kooliõpilastele ja iga meie uut teost analüüsitakse läbi "Sirbi ja Vasara" mitme numbri - iga tegelast eraldi.
Ma aimasin, kui halb on olla kuulus.
Armastasin veel Hemingwayd ja teadsin sõna-sõnalt, et naised ootavad mehi alati, ja kaalutlesin, miks Vahing, kes seda halvemini ei tea, peab vajalikuks minult üle pärida.


Armas, terve see lugu oli kena! Eriti nending lõpulauses, et Juhan Liiv oleks nende asemel juba ammugi jalgsi astuma hakanud.
Ja veel mitu lugu olid nukrad ja hõrgud.

Kolmas osa siis oli lõpuks reisikiri, kuid - ei midagi lõbustavat, kuna reis kulges Pol Pothi poolt mõni aasta varem laastatud Kampucheas (Gambodzha, Cambodia). Kõikjal on jäljed piinamistest ja surmast, kohalikest paljud on kaotanud kõik oma sugulased, naiste osakaal riigis on 80 %. Tuulik on juba enne reisile asumist emotsionaalselt väsinud, rusutud ja nukker, tunneb, et emotsioone peaks kokku hoidma - ja see tunne on mullegi ju tuttav. Sellest tuli nukker aga ilus reisikiri.

*
Maailma ei tea Kampucheast midagi. Maailm on Kampucheast üht-teist lugenud ja kuulnud, aga teadmine ei sünni veel sellest. Khmerid läksid surma vaikides. Nüüdki ei näe te absoluutselt ühtki nutvat, leinavat, ahastavat inimest. Keegi ei kurda oma valu, sest siis peaks ahastama kogu maa. See on vaikiv kannatus, sõnatus, vulkaani jalamile langenud laava ja tuhk, mida veel õrn tuulgi ei puuduta.
Kõik on siin põlenud, kustunud.
Kampuchea on vaikiv ühishaud.

Ringituulamise õigustuseks:
* Katarsis ei sünni ainult usutundest ja mitte ainult pühades paikades.
Inimese hing võpatab peaaegu alati kokkupuutel suure, võõra või päris tundmatuga, kohtumisel kauge ja kättesaamatuga.
Ja sedamoodi või teisiti, aga samamoodi olen minagi tahtnud ning saanud nautida iseennast mõneski võõras paigas, tuntud muuseumis, kuulsate inimeste läheduses.

Mulle tundub see kummaline..., aga ju siin midagi on.

Igatahes, nagu ma juba ütlesin - kuidagi koduselt ja mõnusalt, 'inimlikult' kirjutatud raamat. Ja wiki pildil on Tuulik nii sümpaatne - aga ma ei osanud seda pilti siia 'ärandada'.