"Imeline karjus"

Ma pole terve septembrikuu vist ühtegi raamatut läbi lugenud. Vaatasin telekat, mõtlesin ja magasin. Isegi 'Hallo, Kosmose' loenguid ei kuulanud. Võimalik, et olin sõnadest tüdinenud...

Aga nüüd tunnen, et on taas aeg lugema hakata ja sissejuhatuseks võtsin kätte kõige nunnuma muinasjuturaamatu, mida tean. Siinsed lood räägivad tillukesest India karjusest nimega Gopal. Lapse sündides andsid targad mehed vanematele teada, et poisist tuleb jumalatega võrdne tegelane, aga oma emme jaoks on ta suurema osa ajast lihtsalt üks väike ja vallatu, kaunis ja maias kullatükike. See, et ta metsatulekahju alla neelab, tohutu mürkmao alistab, mäejumalaga sõbruneb ja jumal Indrast võitu saab, külaelanikke muidugi hämmastab ja rõõmustab, aga päeva lõpuks peetakse Gopali ikka vaid armsaks võrukaelaks.

Indias kuuldud lood on nii armsasti ümber jutustanud luuletaja Mathura.

---

* Nagu emad ja isad ikka, armastasid Nanda ja Jašoda oma lapsi väga. Tegelikult olid nende mõtted kogu aeg oma laste ilul, armsatel liigutustel ja sellel, kuidas hoolitseda nende eest nii, et neist kasvaksid inimesed, kes toovad teistele palju rõõmu.

* Kui Gopal oli saanud kolme aastaseks, avaldas ta isale soovi hakata karjuseks. Nanda-baba naeratas rõõmsalt seda kuuldes. Kui aga Jašoda-ma sellest plaanist kuulda sai, ei olnud ta väga rõõmus. Ta mõtles, et kui Gopal hakkab karjuseks, siis on ta pikad päevad kodust ära karjamaadel. Siis ei saa ta oma poega enam nii palju näha kui enne, ega saa ka nõnda palju osa tema imelisusest.

* /Ema läheb kööki üle ääre keevat piima päästma./
Väike Gopal aga ei olnud sündmuste sellise käiguga aga üldsegi rahul. "Minu emme rinnapiim oli nii hea ja magus!" mõtles ta. "Ükski teine toit ei maitse mulle sama hästi. Miks ta mind küll oma sülest maha pani?" Ja kuna emme kohe ei naasnud, muutus ta pahuraks ja tahtis hakata koerust tegema.
/.../
Nähes, millega ta poeg tegeleb, lähenes Jašoda talle tasahiljukesi selja tagant. Gopal ei märganud oma ema, küll aga märkas ta, et ahvidel, kellele ta võid söötis, tuli järsku näole väga ehmunud pilk. Siis keeras ta pead ja nägi seal Jašoda-mad, kelle peos paistis vits. Välkkiirelt kargas Gopal püsti ja ja hakkas hirmunult põgenema. Jašoda ajas teda taga mööda kõiki nurgataguseid. Oma peene piha ja suurte rindade tõttu ei olnud tal sugugi kerge kihutavat last püüda.
"Pea kinni, jää seisma," hüüdis ta. Tema juuksed vajusid valla ja pead kaunistanud lilled kukkusid maha.
/.../
Kinnipüütud Gopal oli nutu äärel ja hõõrus kätega silmi. Et lapse hirmu vaigistada, viskas ema vitsakese kiiresti minema. Loomulikult poleks ta niikuinii oma last löönud. Ent selleks, et teda halva käitumise eest iikagi karistada ja sel moel kasvatada, otsustas ta Gopali natukeseks ajaks paigale panna - uhmri külge siduda.

:D, sensuaalne värk.

* Ehkki madu imetles väga Gopali ilu, ei suutnud ta oma vihast loobuda.
/.../
Nähes Gopali nii lootusetult mao valduses, haaras karjapoisse ja teisi Vrindavana elanikke hirm. Nad olid ju pühendanud kõik oma parimad soovid Gopalile. Kui nad nüüd nägid teda nõnda ohtlikus olukorras, tundsid nad õudust ja mõned neist minestasid.
/.../
Jašoda-ma tahtis otsekohe jõkke söösta, ent kuna teised teda takistasid, siis ta minestas. Tema sõbrannad, kes tundsid samasugust muret, valasid pisaraid nagu oavarrest.

---
Ega mul vist pole piisavalt teadmisi, et seda öelda, aga mulle tundub see kõik väga 'indiapärane' :D... Eriti veel, kui ma meenutan, mida Õde mulle India naistest rääkinud on - kui lapselikud, emotsionaalsed ja rõõmsameelsed nad paistavad. Ma ei saa aru meist-valgetest, kes me arvame, et lapse üle ülepeakaela õnnelik olemine on lapsele kuidagi hukatuslik. Lapse jaoks on see loomulik, et ta on oma emme südamerõõm. Hukatuslik on lapsele hoopis see, kui temalt ei nõuta lugupidamist teiste inimeste vastu ja tal lubatakse arvata, et tema on (maailmas) tähtsam kui teised inimesed - aga see ei puutu üldse ema isiklikku naudingusse oma lapsega suhtlemisel, need on täiesti sõltumatud asjad - ka kalk ja hoolimatu ema võib lapse kasvatada arvama, et ta (laps) on teistest tähtsam.
See raamat on aga kirjutatud nii, et kogu aeg tuleb heameelest ja üllatusest naer peale :-)