Hajameelsus

Täna pidin käima kolmes poes - kirjatarvetes, toidukas ja lillepoes -, ja kuigi need asusid siinsamas meie koduses poekeskuses, on kolm poodi korraga minu jaoks ikka ilmselt liiga palju: toidupoest väljudes jalutasin tagasi antud raha rahakotti toppides kips-kõps minema ja jätsin ostud maha :D
Õnneks oli lillepoes veel käimata ja sealt väljudes hakkasin juba mõtlema, et imelikult kerged kotid on mul... Läksin aga kassa juurde tagasi ja nägin oma värke seal kõrvale tõstetuna. Asusin neid tasakesi kotti roobitsema ja siis märkasin, kuidas üks kassasabas seisev noormees mind kikivarvul, kael õieli silmitses :p Õnneks pöördus müüja siis ka minu poole ja mäletas mind kenasti ja kõik oli ok... :)

Täna on Väikese Tüdruku armsal õpetajal sünnipäev ja kuna kool algab nii vara, siis pidin lilled täna ära ostma. Kahjuks kõige ilusamat värvi roosid ei tundunud kõige värskemad, aga valitud kimbu kohta kinnitas müüja, et need on tõesti värsked - ja mina kohe usun :) Ma ütlesin, et mul on vaja, et nad üle öö ilusasti vastu peaksid ja tema soovitas kodus veel otsi lõigata ja nad SOOJA vee sisse panna. Kas tõesti sooja? Ma ei julgenud, panin pigem jaheda...

Jätsin lilled esikunurka, ukse kõrvale, et maha ei ununeks, kui ma juba nii hajameelne olen. Nüüd peab meeles pidama, et kassikest ja lilli üksi samasse ruumi ei jätaks :D - kassike on meil väga lillehuviline...

Kui ma lilli pildistasin, siis Mees ütles, et väga hea mõte, õpetajale lilledest hoopis pilt saata - kahju, et see sul juba poes pähe ei tulnud :p

Aga hajameelsusest veel... Mind sellised 'unustamised' nagu toidupoekraamiga alati alarmeerivad, et mul on liiga palju mõttes. Hakkan kohe otsima, mida saaks vähendada. Aga mõned inimesed on oma hajameelsusega kuidagi harjunud. Mäletan siiani pööraselt naljakat blogipostitust, kus keegi kirjeldas, kuidas ta võõra noodimapiga tähtsalt mööda kontorit ringi jalutas, oma ülemuse jopega töölt lahkuma hakkas ja poes koos tagasiantud rahaga ka raha-aluse oma kotti toppis :D Lisaks läks keegi hommikul tööle erinevatest paaridest kingadega, millel olid veel eri kõrguses kontsad :D No tõesti, ma poeks hirmust nädalaks ajaks voodi alla rahunema, kui ma seda ka ei märka, et ma lonkan... aga näe, inimesed elavad nii, sest pole ju parata, oma asjad tuleb ära teha... Vaprad inimesed...

*


Aga eile ostsin selle aastanumbri sees esimest korda ajakirju - "Eesti Naise" ja "Ühe"...
On päris kummaline, milline luksus tundus ajakirjade ja võileibadega voodisse pugemine, kui pole seda nii kaua teinud.
Ja kui huvitavad tunduvad ajakirjad, kui neid nii harva lugeda! :D
Mäletan hästi, et kunagi tõi Mees mulle töö juurest iga nädal ajakirju ja siis tundus kõik ükssama joru - samad reklaamid, samad inimesed, samad mõtted...





Seekord oli "Ühes" Lii Undi ilus artikkel sellest, kuidas ka Indias traditsioonilised pereväärtused ja -rollid kadumas on ja milline kahju sellest kõigile tuleb. Lisaks palju joogast, meditatsioonist ja veel kaugemast-esoteerilisemastki... Ja kaanetüdruk Beatrice on mulle alati väga meeldinud - alati nii kaunis ja samas nii lihtne. Kujutan ette, et kooselus on ta väga keeruline natuur, aga oma tegemistest ja mõtlemistest räägib ta ilma dramaatikata, nagu muu-seas...: tegin seda, mõtlesin seda... võiks olla seda..., natuke toda... :D




"Eesti Naises" oli kaanelugu tuntud blogija Epuga ja tema intervjuust jäi silma soosiv suhtumine avatusse ja avameelsusesse. Olen just viimasel ajal ühe sõbraga arutanud selle avaliku eneseavamise üle blogides ja kommentaarides... Me tõesti pole vaielnud ega püüa teineteise arvamust muuta, niisiis mina olen jätkuvalt seisukohal, et ei maksa häbeneda ennast ja et avameelsus lähendab inimesi - teda jälle heidutab see, et suures eneseavaldamishoos näidatakse ka rumalust ja inetust. Eks jah..., mis parata :)
Oleme ühel meelel selles, et mõlemal on õigus.