Esmaspäev, 21. märts 2011

DIANA VREELAND "DV."

Diana Vreeland oli seltskonnadaam ja moeajakirjanik. Värvikad vestlused temaga on võetud makilindile – sealt on pärit selle raamatu materjal. Armastades kõrgmoodi, aristokraatiat ja ’peenemat seltskonda’, on Vreeland nagu mõni „Seks ja linn“ sarjast pärit homomees, kes vaimustunult ja detailselt teistest kuulsatest seltskonnainimestest või rõivastest ja hoonetest räägib. Mulle ausalt öeldes meeldib, kui inimesed seltskondlikus vestluses liialdavad, näiteks ütlevad „Ma olen seda filmi juba tuhat korda näinud!“ või „Väkk, pruun – ma ei kannaks iial midagi pruuni!“, kuigi meie, tema sõbrad, teame – nagu ta ka ise – et ta tuli pruunide saabaste ja kotiga. Üldiselt olen ma valetamise suhtes üpris ’allergiline’, aga hoogsalt vestlusesse paisatud liialdused, mille eesmärk pole mitte tõde väänata vaid värvi lisada, mulle meeldivad. Seega meeldis mulle ka see raamat, lausa väga! :)


Väidetavalt polnud Diana Vreeland ilus naine, küll aga šikk ja vaimukas. Noh, minu meelest näeb ta küll kena välja, aga jäägu talle õigus ennast ilutuks nimetada. Lõppude lõpuks – kui ilus naine elab moele ja ilusatele asjadele, siis tundub see kuidagi ühekülgne, kui ilu ihalejaks on aga ’inetu pardipoeg’, siis on lugu justkui kohe komplitseeritum ja intrigeerivam.
(Pilt pärit wikipediast.)

Näiteid sellest, kuidas ja millest Vreeland räägib:

Põnevusega meenutab ta lapsepõlvehommikuid Bois du Bologne pargis, kus hommikuti käisid värsket õhku hingamas ka kokotid ja nn poolilmadaamid.
* Kuid väga sageli olid nende seelikud niivõrd kitsad, et nad suutsid vaevu kõndida. Mäletan, kuidas nad püüdsid tasakaalus hoida oma hiigelsuuri kübaraid, mis olid ehitud paradiisilindude, kokardite ja suletuttidega, kui nad kehklevalt oma tibatillukeste sammukestega läbi Bois’ jalutasid...

Nende kingad olid nii ilusad! Lapsed on mõistagi väga tähelepanelikud jalgade suhtes. Need on neile ligemal. Mäletan kingapandlaid kaheksateistkümnenda sajandi tinaklaasist, mis olid veelgi hoolikamalt välja töödeldud kui võltsteemantid – ja mis nägid ka hoopis kallimad välja. Mulle meeldivad ehitud jalad väga. Kuni tänase päevani meeldivad mulle just sellised kingad.

Ja hobused! Auto oli midagi uut, kuid neil naistel olid isiklikud hobused ja alati paaris – kõrvuti või üksteise taga. Minu lapsepõlves oli hobuste ilu ja naiste ilu täiesti lahutamatu.



* Mind on alati võlunud moeajakirjades propageeritava maailma absurdsus ja luksuslikkus ning snobism. Loomulikult pole see mõeldud kõigile. Minu nooruses tundsid haruharvad inimesed mõnda naist, kes kandis Vogue’is eksponeeritud kleite. Kuid mina elasin niisuguses maailmas ja mitte üksnes ajal, mil töötasin ajakirjanduses, vaid juba aastaid varem. Olen alati olnud osa sellest maailmast – vähemalt oma kujutlustes.


* Inglased on õhtusöögikaaslastena mu lemmikud, sest nad ei naera kunagi. Olen rabatud nende sõnaosavusest. Nende teravmeelsus on ületamatu. Naljamees on naljakas ainult lühikest aega, kuid vaimukas inimene lõbustab seltskonda lõpmatuseni. Keegi ei oota, et sa naeraks. Kuula ja imetle. Spontaanne teravmeelne jutt on igasuguse kahtluseta kõige vaimustavam meelelahutus.
Paksendus minu poolt. Nimelt olen ammugi seda meelt olnud, et pole midagi põnevamat maapeal, kui põneva mõttemaailmaga inimesed. Ja mul on väga vedanud, et Mees on minu jaoks just selline – vaimukas, lõbus, üllatav, terane. Pole vist ime, et ma kodus olla armastan – kusagil mujal pole nii lahe! :D

* Greta Garbos oli sädet, mis süütas lauas viimse kui ühe. Suur sõnameister. Garbo ei kõnetanud kedagi eesnime pidi. „Proua Vreeeelandddd.“ Kõik kutsusid teda „Miss G-ks“. Tema hääl oli loomulikult väga ilus ja väga võrgutav. Ta jumaldas Reedi /Vreelandi abikaasat/ ja tema palituid. Ta käis meil külas olles Reedi palitutes üles alla, mitte et teised teda imetleksid, vaid ta lihtsalt nautis nendes olemist. Ta võttis ühe seljast, kõndis Reedi kapi juurde ja tõmbas järgmise selga.


Vreeland oma isast ja emast.
* Tal /isal/ polnud kunagi mingit erilist raha, ta ei teeninud midagi, ta ei mõelnud rahast kunagi; see ajas hulluks mu ema, kes oli ameeriklanna, ehkki väga euroopalik. Nagu enamik naisi, nägi ema asju üsna traditsiooniliselt. Ma tahan öelda, et naised on alalhoidlikud. Pean silmas, et see on äärmiselt tähtis. Naised hoolitsevad selle eest, et lastel oleks toit laual. Mehed ei ole sellepärast teab kui mures.


Globaalsed mõtted :) :
* Maailm muutub siiruviiruliseks – selles pole mingit kahtlust. Mitte et oleksid lihtsalt aafriklased või lihtsalt araablased või lihtsalt hiinlased – iga planeedisopike saab juurde pisutki muud värvi peale valge. Ja Läänemaailm kaob. See ei juhtu minu eluajal ega pruugi juhtuda järgmise viiesaja aasta jooksul, aga kunagi juhtub see surmkindlalt. Lääs sureb igavusse! Ja targutab end surnuks!


* Küsite, kas nad olid õnnelikud. Eurooplastel pole see loomuses. Rahulolu – see on üksnes lehmade jaoks.

Ilmselgelt on Vreeland kirgline ja inspireeriv naine.
Selle tõestuseks joonistused, mis ma (raamatukogu) raamatu vahel leidsin... :P



4 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

mina muidugi ei usu,et ühel vaimukal, terasel, lõbusal ja üllataval mehel saaks olla teistsugune naine. sellisel inimesel hakkaks üksi lihtsalt igav.
Teine võimalus - naine on väga ilus:)

karikate emand ütles ...

Oot-oot!, jaa-jaa! - peab ju olema põhjus, miks ka mu mees kodus olla armastab ja suurema osa tööst kodus teeb :D

soodoma ja gomorra ütles ...

Kui see naine poleks šikk ja vaimukas, siis ta võiks ilutu olla küll.

nüüd ma tean ka, milline naine vaimukal, terasel, lõbusal ja üllataval mehel kodus on.
eriti ei üllata:)

karikate emand ütles ...

Mhmh, seda küll.
Vanemaks saamise juures ongi kõige lahedam see, et iseloom ja elusaatus hakkavad üha selgemini näost välja paistma (vähemalt teisi vaadates on see lahe :D) - nii muutuvad paljud muidu ebaproportsionaalse, terava või hoopis liiga pehme ja ümara näoga inimesed vanemaks saades järjest huvitavamaks ja ilusamaks, kütkestavamaks.
Mõnega läheb muidugi teistpidi :)