BILLY COLLINS "Allegooria surm"

LR 2008 / 21-23

Väga mõnus luulekogumik. Olin vaid 3-4 luuletust ära lugenud, kui tekkis huvi, kes need nii mõnusasti tõlkinud on ja leidsin suure rõõmuga, et seda on teinud minu kunagine suur lemmik Ann Must. Nii kena töö! Milline rõõm :)

Luuletused on hästi lihtsad ja kohtade peal, mis võiksid kurvaks käänduda, muutuvad need hoopis viguriga lustakaks. Näiteks luuletus Naasnu algab nii:

Ma olen see koer, kelle sa magama panid,
nagu sulle meeldib nimetada olematusekuristikku saatmist.
Tulin tagasi ütlema sulle seda lihtsat asja:
sa ei ole mulle kunagi meeldinud, kohe üldse mitte.

Neljas rida teeb luuletuse kohe lustiliseks, eriti komatagune 'ebavajalik' lisandus-täiendus. Ja on selge, et see autor ei otsi sõnaraamatutest ja leksikonidest sõnu ainult selle eesmärgiga, et oma luuletusi väärikamaks ja tõsiseltvõetavamaks teha, vaid on lihtsalt vaba toreda mõttelennuga inimene, kes kirjutab sellest, mida ta mõtleb, kogeb ja kujutleb. Raamatus on suur posu sellist mõnusat, loomulikku, mitte-konstrueeritud luulet. Ma pole filosoofilise ja lakoonilise luule vastu - mõnel tuleb seegi väga ilusasti ja arusaadavalt välja -, kuid Billy Collinsi lihtsad pildikesed ja mõlgutused teevad meele rõõmsaks ja ma veetsin tema raamatuga mitu toredat hilisõhtukest... ///kuigi ausalt öelda olen ma hakanud nüüd õhtuti ka televiisorit vaatama... sest "Keeluaja kuningas" on huvitav ja kolme sarja lastakse (Fox Crime'is) õhtuti kaks osa järjest, nii et isegi minusugune kardupunn hakkab aru saama, mis toimub, kuigi ma põnevate kohtade peal nina arvutisse torkan ja enda rahustamiseks Solitaire'i mängima hakkan, nii et pärast ei teagi, mis seal õieti juhtus... Mitte et see kuidagi praegu kõne all olevasse raamatusse puutuks, khmm khmm khmm :D///