Õnnelikud nohikud

Mul on üks sõbranna, kes ikka küsib, mida ma suvel plaanin teha, või siis jõuluvaheajal näiteks.
Me suhtleme tihedalt, teinekord vahetame 4 kirja päevas, ja ta pole ikka omaks võtnud, et ma olengi selline nohik, kes armastab üle kõige kodus olla, ja kellele reisimine on piinarikas.
Ma ei teagi, kas ta:
a) unustab kogu aeg ära, missugune ma olen, kuigi ma alati selgitan oma mitteminemisi;
b) mõtleb, et ei loe, kas meeldib või ei meeldi: iga normaalne inimene võtab vabamatel päevadel midagi suuremat ette ja reisib kusagile uude kohta;
c) lihtsalt ei usu, et mulle kodus meeldib ja ettevõtmised ei meeldi.

Aga mina olen kodus õnnelik ja vaheldust ei vaja, õieti - mulle tundub, et päevad niikuinii toovad minu jaoks piisavalt vaheldust.

Õnneks on ka mu Mees samasugune rahulik, ja meil on koos hea.

Ühest uurimusest lugesin, et kõige õnnelikumad ongi koos need inimesed, kelle uudsuse- ja vahelduse-vajadus on väike. Nende ajukene on naturally piisavalt stimuleeritud ja nii pole vaja otsida laiast maailmast erutusi.

Ma ise tunnen oma rahutumaid tuttavaid kuulates ka, et olen õnnega koos, et ma nii palju ei vaja, ehk et mul on rahuloluks nii vähe vaja. Samas teised imestavad, kuidas ma suudan niimoodi kodus istuda... Noh, nagu nalja suudan! :P Ja ma taipan, et mu elus pole nende jaoks midagi kadestada ja minu rahulolu sellise eluga paneb neid imestama, lausa häirib... Aga mulle meeldib, et mind ei kadestata ja ma nimelt püüan oma jutud rääkida nõnda, et need kadedust ei tekitaks.

Tsitaate sellest artiklist: Üks faktor, mis võib osutuda ühendavaks – või lahutavaks – on tase, mil määral kahe inimese närvisüsteemid vajavad uusi ja stimuleerivaid kogemusi. Jutt pole ühisest benži-hüppest vaid pigem sellest, kui avatud on indiviid muutustele ja vaheldusele.

Inimesed vajavad vaheldust erineval määral. Ilmneb, et kõige püsivamad on need paarisuhted, milles mõlemad osapooled vajavad vaheldust ja uudsust väga sarnasel määral – ükskõik, kas siis vähe, palju või mõõdukalt.

Elamuste otsijad ihkavad pääseda stimuleerivasse keskkonda. Tavalised on need inimesed suured suhtlejad, nähes teisi inimesi erutuse pakkujatena, kuigi nad käituvad pigem oma vajadustest kui sotsiaalsetest konventsioonidest lähtuvalt. Ja seltskond, mida nad eelistavad, on põnev või lausa kummaline.

Püsivaima paari saab kahest inimesest, kelle elamustevajadus on madal. Nad on koos õnnelikud ja ei kipu igavlema. Kaks elamusteotsijat aga võivad mõnda aega kenasti läbi saada – kuid ka juhul, kui partner on põnev isiksus, lööb välja nende vajadus vahelduse järele. Kõige hullem kombinatsioon on aga paar, kus üks on madala, teine aga kõrge uudsusvajadusega, sest nad lihtsalt ei mõista teineteise huvisid.

See, mil määral inimene uudseid elamusi vajab, ei paista suhte alguses välja, sest armumine ise on põnev ja uudne. Ja kirglikku seksi naudivad ka vähese uute elamuste vajadusega inimesed. Probleemid tekivad siis, kui seks muutub rutiinsemaks. Suhte alguses võib kõrge ja madala uudsusvajadustega inimeste vahel olla suur tõmme. Alles hiljem selgub, kui erinevad nad oma olemuselt on.

Nagu käitumise puhul ikka, on inimesed paindlikud. Vaiksed inimesed võivad mingil määral õppida harrastama tegevusi, mille peale nad loomupäraselt oma aega ei kulutaks. Ja aktiivsed inimesed võivad summutada oma uudsusvajadust. Kuid isegi kui kaks sellist inimest lepivad kokku, kuidas nad ühiselt aega veedavad, jääb tempo vähemalt ühe jaoks ebarahuldavaks. Tavaliselt jääb suuremaks kannatajaks see, kes rahulikumat elu soovib.

Kõrge ja madala elamustevajadusega inimeste aju reageerib tegevustele erinevalt. Kõrge elamustevajadusega inimene ei vaja selgitust. Madala vajadusega inimesed soovivad teada, miks midagi sellist teha. Kõrge elamustevajadusega inimesed teavad niigi – nad saavad sellest naudingu, mida arvatavasti vahendab neurotransmitter dopamiin. Elamusteotsijate dopamiinitase on madal ja stimulatsioon ei suurenda seda kergesti. Ka nend serotoniinitase on neil tavaolukorras madal. Madalat serotoniinitaset seostatakse impulsiivse käituisega.

Üldiselt on mehed suurema uudsusevajadusega kui naised, ja meeste serotoniini ja dopamiini tase on tavaolukorras naiste omast madalam.


Allikas: Psychology Today
Pilt sealtsamast.

FRANK WEYERS "Salvador Dali"

Väike kunstiraamat.
Palju maalide reproduktsioone ja fotosid nii Dalist, tema sõpradest sürrealistidest, Galast, kes oli tema muusa ja kauane kaaslane, ning ka tema veidratest 'skulptuuridest'. Mõned tema 'konstruktsioonid' olid päris ilusad, näiteks huulte- ja silma-kujulised prossid ja kuulus lõhnaõlipudel, kus pudeliosa moodustavad huuled ja korgiks on nina.

Lapsepõlv oli tal täiesti tavaline, kuid Dali oli siiski tähelepanuotsiv ja kapriisne lapsuke. Sündis Dali aastal 1904 - nagu minu mõlemad isapoolsed vanavanemad...

Ta äratas tähelepanu juba oma esimese, 14-aastaselt korraldatud kunstinäitusega ja pidas ise end alati eriliselt andekaks ja geniaalseks kunstnikuks.

Ta oli suur sõber luuletaja Federico Garcia Lorcaga. Ilmselt oli homoseksuaalne Lorca temasse armunud ja hiljem on Dali väga hoolega kinnitanud, et midagi romantilist nende vahel polnud. Kuid nad olid mingil ajal väga lähedased.

Oma naise, Gala, leidis Dali oma sõbra, luuletaja Paul Eluardi kodust - nimelt oli Eluard Galaga abielus. Dali armus Galasse nagu oma unistuste emasse ja tembutas ja hüsteeritses seal külas nii, et tema vaimse tervise pärast hakati juba tõsiselt muret tundma, kuigi ta oli alati veidralt käituda armastanud - algul selle pärast, et oli häbelik ja tahtis enda pealt tähelepanu oma Veidrusele tõmmata, hiljem ta juba vajas tähelepanu. Lõpuks pidi Gala lubama, et ei lahku Dali kõrvalt kunagi, ja seepeale mees rahunes.

Gala jäi veel ligi 20 aastaks Eluardiga ametlikult abiellu, kuid siiski alati Dali kõrvale, olles talle muusa, nõuandja, asjade korraldaja, hoolitseja, lohutaja ning muidugi tema talendi suur austaja. Gala oli Dalist 12 aastat vanem. Kusagil siis, kui Dali oli 55 ja naine umbes 67, hakkasid nende suhted jahenema, just siis nad abiellusid ja see üritus toimus kummalisel kombel väga vaikselt ja tagasihoidlikult. Dali lasi tollal ringi uue austajaskonnaga ja Galal oli palju noori armukesi... Siiski suhtlesid nad tihedalt kuni Gala surmani 1982. aastal, mil Dali oli 78 aastane ja Gala 90. Dali elas veel 6 aastat.

Dali mitte ainult ei joonistanud ja konstrueerinud, vaid pidas ka loenguid, kirjutas esseid ja isegi luuletusi. Igal pool, kus ta üles astus, saatis ta korda mingi skandaali või astus üles mingi veidrusega. Kord saabus ta loengule valges limusiinis, mis oli täidetud lillkapsastega. Siis jälle pidas loengut tuukriülikonnas, kus ta ei saanud hingata ja kust peale mõmina midagi kuulda polnud - ta oleks selle sees äärepealt lämbunud. Ta kõndis ringi justkui alati esinedes, nii et enamik fotosid temast on poseeritud, tema poolt kontrollitud - vähesed fotograafid on saanud teda Omaenda Eriomase Käekirjaga või oma nägemusega esitada.

Lapsena kartis Dali hüsteeriliselt rohutirtse, nii et kui mõnel Dali maalil on rohutirts, tähendab see 'hirmu'. Samas karbonaadilõikude olemasolu maalil tähendab, et maalitav oli Dalile armas või meeldiv - sest karbonaadi armastas Dali väga :) Sipelgad Dali maalidel on aga roiskumise metafooriks.

Dali mõjub kunstielus ärritavalt, sest ta on hirmus kallis, aga kriitikud hindasid tema talenti keskpäraseks. Kuulsaks sai Dali juba 30ndate aastate alguses, kuid siis oli see majanduskriis ja seejärel tuli Teine maailmasõda, nii et rahalises mõttes sai Dali edukaks alles 40ndate teisel poolel, kui ta ise oli 40 aastane. Aga sealtmaalt läks tal kenasti, temast ei tüdinetud kunagi :)

Nii palju siis Dalist :)

Kauged lähedased

Mu Noorem Vend ja õde on mõlemad juba üle aasta Austraalias.
Täna saatis Vend mulle esimese foto sealt, susi teda söögu. Ma tahaks iga nädal fotosid! Aga vend ei võtnud fotokat kaasagi, ütles mulle juba enne minekut, et ei lähe sinna 'ilutsema' :P Nüüd aga on tal seal pruut, ja pruudi fotokaga tehtud foto endast ja pruudist ta mulle saatiski. Nii väga ilus ja armas tüdruk on tal... selline tõmmu ja hirvesilmne, magusahuuleline (- ma kujutan ette).

Ka õel on seal tõmmu peika - keegi india ITimees.
Ja õde, teda tahaks lausa vitsaga vitsutada, pole mulle ühtegi pilti saatnud, urrrrrr!!!!, kuigi peika on tal juba üle aasta :D
Ohhhh, ma natuke kardan, et nad seavad ennast sinna paika ja saavad hunnikute viisi kauneid mustasilmseid lapsukesi ja mina neid enam ei näegi. Kuid see pole enda peale mõtlemise koht, nii et ma olen rõõmus, et neil seal keegi kallis on, sest nad ei läinud Vennaga Austraaliasse koos ja on ka suurema osa ajast seal lahus olnud.

Aga kui ma neile kirjutasin, kuidas ma siin hiljuti Väikesele Tüdrukule jopet otsisin, siis tekkis neil huvi, et kui pikk ta oma 134 sentimeetriga siis nüüd on ka? Lubasin saata neile pilte, kus Väike Tüdruk seisab minu kõrval (mina olen 164 cm ja seda nad ikka veel mäletavad või kujutavad ette... õde on muidugi ise 163 cm pikk, nii et tal on lihtne ette kujutada, kui pikk Väike Tüdruk tema suhtes nüüd oleks). Täna kui Väike Tüdruk koolist tuli, haarasin kohe fotoaparaadi ja tegin pildid ära. Saadan need kõigile kaugetele sugulastele (muid mul polegi :D, kõik on üsna kaugel) ja panen siis juba blogisse ka:



Esimene pilt näitab pikkust õigemini, sest alumisel pildil Väike Tüdruk nõjatub minu poole/minu peale.
Eks ole ikka paras pikuke juba mul see 'väike' tüdruk...!
Aga ikka veel igapäevaselt sülelaps... :)

Karika isand

Eile oli Mees terve päeva kodust ära - kusagil, saskuturniiril.
Koju tuli ta karikaga! :) - sai kolmanda koha, koos paarimehega, sest see on paarismäng.

Kaardimänguturniiri korraldas spordiklubi, nii et mul on sportlik mees :P

Mees on mul nagu joogi - oma teo viljadesse ta ei kiindu :P Tema läks lihtsalt appi ilma paarimeheta sõbrale, kes tahtis turniirist osa võtta. Niisiis läheb diplom sodipaberiks ja karikas Väikesele Tüdrukule mängimiseks, kuid enne jõudsin siiski pildi ära teha.
"Pimestumata võtta, valmilt minna lasta," nagu ütles juba Marcus Aurelius.
Noh, Väike Tüdruk on veel nii väike, et tema tunneb säravast karikast küll rõõmu :)

PS, diplomi pealt loen, et 'sasku' on õige nimega hoopis 'Schafskopf'.

ANDRUS KIVIRÄHK "Jumala lood"

No neid Eesti Päevalehes kord kuus ilmunud parasjagu pävakajalistel teemadel ilmunud artikleid teab põhimõtte poolest nagunii igaüks - needsamad ongi kuldsete kaante vahele pandud, nii et tekkis tilluke raamatuke. Selle kinkis mulle üks sõbranje, paar nädalat tagasi. Lugesin seda öösiti, kui uni ära läks. Mõnus mula, mis ei nõua mingit vaimset pingutust, aga nõme ka pole. Siinne Jumal armastab tembutada, salaäri ajada, inimesi (eriti peapiiskopp Põtra) narritada ja kiusata ning päkapikke pugida.

Mulle meeldib tema sõnadevalik - see tundub nii muhe ja loomulik. Dialoogid Põdraga olidki mu lemmikud ja päris härra peapiiskopil pole küll üldse vaja karta, et keegi nende lugude põhjal tema või tema kiriku kohta midagi järeldab. Ma ütleks, et Kivirähki stiil on ARMAS! Aga kõige vastupandamatum on minu jaoks vist tema mugavlev ja rahulik kartmatus - pole tunda, et ta ebapopulaarsuse pärast muretseks ja meeldida püüaks. Ta on kindlasti üks mu suurimatest lemmikutest eesti kirjanike seas.

Mõtteteri Vanast Indiast

Mul on õudne posu väljakirjutustega märkmikke - paraku ei loe ma neid mitte kunagi üle... või no, vahel harva satun mõnda lehitsema, üle paljude aastate. Eile lappasingi ühte, kust leidsin huvitavad mõtteterad. Kahjuks pole märgitud, millisest raamatust need pärit on.

*
Meeletu lohutab end minevikuga,
nõrgamõistuslik tulevikuga,
tark olevikuga.

*
Anda rumalale nõu tähendab teda vihastada.

:D, see on küll õige.

*
Inimest kaunistab tarkus,
tarkust rahulikkus,
rahulikkust julgus,
julgust leebus.

*
Millised on need, kes teda teenivad,
millised on need, keda tema teenib -
selline on ka inimene ise.

*
Ära võta käsile mingeid toiminguid - see on tarkuse esimene tunnus.
Kuid võtnud toimingu käsile, vii see lõpule - see on tarkuse teine tunnus.

*
Kui oled tark, ära vaidle vastu rikkale, valitsejale, lapsele, vanurile, askeedile, arukale, naisele, rumalale ega õpetajale.

Ehk siis: vaidle ainult naabri-onuga.

*
Saanud võitu uhkusest, muutub inimene meeldivaks.
Saanud võitu raevust, muutub ta rõõmsaks.
Saanud võitu kirest, muutub ta edukaks.
Saanud võitu aplusest, muutub ta õnnelikuks.

*
Mõistus ilma julguseta on omane naisele,
julgus ilma mõistuseta aga lojusele.

Siin ei kritiseerita naisi ega loomi vaid hoopis mehi, kes vabatahtlikult käituvad nagu lojused.

*
Hea naine töötab su jaoks nagu teener, annab nõu nagu nõunik, on imekaunis nagu ilujumalanna, on rahulik ja vastupidav nagu maa, toidab sind nagu ema ja rahuldab nagu hetäär.
Hea naine on kui kuus isikut ühes.

Vaat siis! :P
Huvitav, milline see hea mees veel võiks olla?

*
Kuni viienda eluaastani suhtu pojasse kui valitsejasse, viiendast viieteistkümnenda eluaastani kui teenrisse, pärast viieteistkümnendat eluaastat kui sõbrasse.

*
Rohi õnnetuse vastu - ära mõtle sellele! Kui mõtled õnnetusele, siis see ei möödu, vaid kasvab.

OLEV REMSU "Kevad Hiinas"

Olev Remsu sõitis 3 nädalat Hiinas ringi ja kirjutas nähtust-kuuldust raamatu. Kolme nädalaga ei näe just palju ja seega pole ka palju kirjutada. Nii ei saanudki ma sellest raamatust Hiina kohta suurt midagi teada. Ja pole sellel raamatul ka erilist kirjanduslikku väärtust.

Huvitav on see, et läbi terve raamatu räägib Remsu trotslikult, veenvalt ja lausa sõjakalt, et eelarvamused hiinlaste kohta on alusetud ja nad on täpselt samasugused inimesed nagu meiegi. Remsu sõnul Hiinat lausa vastandatakse muule maailmale... Küllap see on siis põlvkonna-asi, sest mina pole küll mingeid koledaid eelarvamusi hiinlaste kohta kuulnud. Vastupidi, põhiliselt olen kuulnud, et see on suur ja kaunis, iidse kultuuriga maa, kus on palju vapustvalt peent käsitööd ja keerukaid rituaale. Pildid hiina traditsioonilistest hoonetest on kaunid, samuti nende maalid. Aga ma usun, et võibolla minust põlvkonnajagu vanemad inimesed teavad, millest Remsu räägib ja mille vastu ta hiinlasi kaitseb – mina seda teada ei saanudki.

Midagi huvitavat siiski oli selleski raamatus. Kuigi raamat jätab üldiselt mulje, nagu reisil kribatud märksõnad oleksid lihtsalt korralikeks lauseteks kirjutatud, millede vahele on pikitud väljavõtteid statistikaraamatutest, räägib ta päris põhjalikult sellest, kuidas hiina käsitöölistel pole töö- ja eraelu lahutatud. Tänavale avatud töökoja taga või kohal asuvad eluruumid. Töö käib siis avatud töökojas, möödakäijate pilkude all, ja sageli astutakse naabri juurde lobisema. Kui inimene tuleb töökotta ja seal kedagi pole, siis ta lihtsalt ootab – üsna pea vudibki kohale teenistusvalmis peremees, rõõmus ja lahke ka juhul, kui ta varahommikuse une pealt üles pidi kargama. Olen seda ka mõnes filmis näinud, kuidas keegi siseneb poodi või töökotta – siis tõmmatakse lükanduks tagaseinas lahti ja saabub silmi pühkides ja juukseid siludes, naeratades ja tervituseks kummardades poepidajanna... See on armas eluviis minu meelest.

Ka meeldis sellest lugeda, et majandusedust olulisem olevat Hiina valitsusele see, et kõigil inimestel oleks tööd - et poleks töötuid. Seetõttu on paljude ametikohtade juures, mille ülesannetega mujal maailmas saab hakkama üks inimene, hiinas mitu teenistusvalmis asjapulka hakkamas. Sellest olen ka varemgi kuulnud, ja see on ka kena Hiina valitsusest, ma leian. Selles mõttes on kollektivistlik kultuur sümpaatne, et ei mõelda ainult enda peale, vaid ka sellele, et kõik soovivad leiba ja end elus hästi tunda.

Teisalt viib selline kollektivistlikkus selleni, et perekonnas peetakse loomulikuks, et sa jätad enda huvid tagaplaanile ja teed valikuid, mis perekonnale kõige kasulikumaks on. Näiteks vanasti võeti keisri liignaisi teenindama eunuhhid (nagu mitmel pool mujal, kus on mitmenaisepidamine kombeks olnud), kes paleest enam kunagi välja ei saanudki. Kuid nende palgast läks suurem osa perekonnale, ehk siis – nad andsid oma parima hoolitsemaks perekonna eest, kes polnud nende endi lapsed, vaid nende õed-vennad ja nende perekonnad, vanaemad-vanaisad, ema-isa. Enda elu ei tulnudki kunagi kusagilt. On see hea või halb komme?

Tsitaadikesi ka:

Lääne-Hiinas, Ürümchi linna keskväljakul:
* Sel väljakul valitseb tõesti rahvaste paabel – ma ei saanudki aru, keda oli rohkem, kas venelasi, pakistanlasi, kasahhe või usbekke, igatahes on kõik inimesed seal oma pakilisi asju ajamas. Kes tahab kingi viksida, kes midagi müüa, kes kutsub oma restorani sööma, kes tahab niisama juttu puhuda. Ka muiduvahtimine on tõsine töö, mis ei tohi jääda tegemata. Ja sihukesi seanahavedajaid on erinevalt Ida-Hiinast kõik kohad täis. Just paljude inimeste jõudeolek, näiline rahu, lausa ükskõiksus endast väljapoole jääva maailma vastu torkabki silma, see on suur erinevus rannikulinnade virga elurütmi kõrval. Moslemi mehed laisklevad Londoniski, miks nad peaksid Ürümchis teistmoodi elama, kui naised kodudes teevad hoolega tööd?

Nii et päris eelarvamustevaba pole Remsugi. Kuigi, mis moslemi meestesse puutub, siis olen nõus :)... noh, et see siis polegi eelarvamus vaid lihtsalt ’kibe tõde’. Huvitav, mis väärinfo siis ikkagi nende hiinlaste kohta liikus...?

* Emainstinkt koosneb kahest osast. Esiteks on naisel muidugi bioloogiline ja psühholoogiline vajadus emaks saada, naine on nõnda loodud, et ta peaks perioodiliselt ja õige mitu korda lapse ilmale tooma. Ent teiseks on vaja ka lapse eest hoolitseda, selles töös abistavad naist mees ja ühiskond.

See on jälle midagi, mille feministid eelarvamuseks kuulutaksid.
Väidetavalt on ju kõik ’emainstinktid’ ka meestes olemas. Või siis jällegi öeldakse, et polegi meil mingeid instinkte, ainult ajupesu igasuguste rollide kohta.
Juba praegu vaatan nostalgilise pilguga selliseid ’poliitiliselt ebakorrektseid’ seisukohavõtte. Varsti ei tohi enam olla sellist arvamust inimesel, et naistel on mingid bioloogilised vajadused, sest naised leiavad, et arvamus, nagu oleks neil vajadus oma beebit kätel hoida, on neid alavääristav.
Selliseid šovinistlikke mõtteavaldusi nagu ülaltoodud katke Remsult, pean kalliks nagu pärleid, mis nad iseenesest küll pole. Kardan õudselt maailma, kus ei hinnata enam naiselikku ja mehelikku eripära. Siis aga mõtlen, et kindlalt tekib mingi tugev subkultuur (nagu omaaegsed dändid): rõhutatult naiseliku välimuse ja arvamusavaldustega naised, ning vastavalt
härrasmehelikud mehed, kes tassivad ise oma kõrgekontsaliste naiste kohvreid. Teener oleks muidugi parem............
:D
Ilmselt peaks ma ise see teener küll olema, kui ma oma võimete ja oma potentsiaalse panuse üle mõtisklema hakkan...
:DDD

Rohelise tee ime:
* Mina olin Hiinas teist korda, pärast esimest külastust jätsin ma täielikult maha kohvijoomise ja läksin üle rohelisele teele.
Kui ma olin pool aastat rohelist teed joonud, küsis üks inimene minult, millise salviga ma oma nägu ööseks määrin, sest mu ilme muutuvat kogu aeg nooremaks.
Kahtlustasin teda algul nöökimises, siis sain aga aru, et tal on tõsi taga.

Nojaa, ma olen ka mitu korda kohvijoomise maha jätnud ja rohelist teed jooma hakanud – nüüd on isu seda uuesti teha, taas kord :)

Ja kui ma seda teen, siis võib öelda, et „Kevad Hiinas“ oli minu jaoks elumuutev raamat :P, mitte selline lahjakene kirjutis, nagu eespoolt mulje jäi, vast... :P

JORGE LUIS BORGES "Labyrinths"

Oh, ma ei teagi, kui kaua ma seda kogumikku lugesin – kolm kuud vist küll.
Selle raamatu kaante vahel olid põhiliselt novellid, lisaks mõned lühemad esseed ja mõistujutud. Mõnes novellis oli palju võõraid sõnu, aga ma ei viitsinud sõnaraamatut kasutada, esseed olid palju lihtsamini loetavad – õnneks aga olin ma novelle eesti keeles lugenud.

Borgest on raske kirjeldada. Ta on müstiline ja absurdne, tohutult laiade teadmistega igasugu faktide ja teooriate alal, mille loogikat ta väga põnevalt oma tekstides käänab ja väänab.

Kuna lugesin inglise keeles, siis ma tsitaatidega uputama ei hakka :)
Üks siiski, põhimõtte pärast.

* There exist a river whose waters grant immortality; in some region there must be another river whose waters remove it. The number of rivers is not infinite; an immortal traveller who traverses the world will finally, some day, have drunk from all of them. We proposed to discover that river.

Death (or its allusions) makes men precious and pathetic. They are moving because of their phantom condition; every act they execute may be their last; there is not a face that is not on the verge of dissolving like a face in a dream. Everything among the mortals has the value of the irretrievable and the perilous.
(The Immortal)

Veel sellest Factory-filmist...

Üks mõte ei anna rahu, mis eelmisest postitusest välja jäi...

Selles filmis oli selline koht, kus Andy Warholi seltskonnast välja tõrjutud Edie tormas restorani, kus Andy oma kaaskonnaga einestas, ja küsis temalt taas kord oma filmitööde eest raha. Nüüd oli ta omamoodi 'alla käinud', kui ilusa noore naise kohta saab niimoodi öelda. Tema riided olid lohakad ja meik, mida oli endiselt paksult, oli veidi laiali.
Andy ütles talle mahedalt: "Ma ju andsin sulle 50 dollarit! Kas sa kulutasid selle juba ära?"
Muidugi oli see solvang, sest Andy ise oli selleks ajaks nende filmidega juba kena kopika teeninud.
Edie nuttis ja karjus, et ta vajab seda raha ja on selle ära teeninud. "Vaata mind!" hüüdis ta tuikudes, "Sa ainult vaata mind! See on, mida sa oled teinud - see on sinu Looming!" (või umbes nii, subtiitreid polnud ja vaatasin vaid ühe korra.)
Andy lahkus.

Ja ma mõtlen sellest, et kindlasti on võimalik ühe inimese kaudu halba seltskonda ja halbade harjumuste küüsi sattuda, kuid kas me saame seda inimest oma 'languses' süüdistada? Mulle tundub, et mitte, kuigi kangesti tahaks... :P On inimesi, kes lasevad end kergemini kaasa haarata, nende hulgas need, kes lasevad end kaasa haarata justnimelt ennasthävitavatel suhetel ja eluviisil. Ma arvan, et selleks peab olema eelsoodumus. Mõnda kohe nagu kisub pimeduse poole, teist jälle valguse poole, ja kolmas otsustab täitsa ise, kuhupoole ta järgmised sammud seab või kas ta üldse paigast liigub.

Mina olen olnud mõjutatav, aga Mees pole seda ära kasutanud, vaid on kogu aeg julgustanud mind tegema just seda, mida ma tahan, ja jätma tegemata need asjad, mida ma teha ei taha (ja mida on hoopis rohkem kui neid asju, mida ma teha tahan, hehe). Ma näen, kui hea on see, kui sa lased teisel inimesel olla tema ise, kuid see eeldab vist, et sa ei vaja temalt väga palju - sa ei pea teist inimest enda vajadusi täitma suunama või lausa manipuleerima. Tundub, et selline suhe jällegi ei pruugi püsida... et kindlamini püsib suhe siis, kui mõlemad vajavad teineteist. Aga Mees ütleb, et ta vajabki mind - just sellisena, nagu ma olen. Imelik - ma sellist küll ei vajaks, väga imelik...
Aga noh, good for me, nii et ma ei pinni :P
Muidu saabki teine äkki aru, et tal pole mind üldsegi vaja :D
Tegelikult - kui sul on kellegagi koos hea, siis ongi hästi, ja vast polegi vaja hakata välja uurima, mis ja mil määral ja kui kauaks nimelt hästi on. Ja nagu ma endiselt arvan: pole vaja olla täiuslik selleks, et olla Kellegi jaoks täiuslik kaaslane...

Niisama

Üleeile kirjutasin Diana Vreelandi raamatust, eile kirjutasin Diana Vreelandist seoses vaimuka vestlusega ja täna kirjutan temast jälle – seoses sellega, et nägin teda eile filmis Factory Girl, kus ta Edie Sedgwickile teatas, et too on Vogue’i jaoks Andy Warholi filmide tõttu liiga 'vulgaarne', aga ärgu muretsegu – see on palju parem kui olla igav!

Ma juba imestasingi, et miks Mees mulle enam filme ei tõmba. Et kas ta ei armastagi mind enam või mis? Selgus, et tal see tõmbamisprogramm ei tööta ja nüüd tõmmas ta endale miski Torrenti. Torre-torre :) ! Torre pole aga see, et ta on ära kaotanud need soovitud filmidega 'paberilipakad', mis ma talle ajapikku andnud olen. Ta oli kindel, et mul on need soovid endal ka kusagil kirjas, sest ma olen nii hoolikas ju. Aga mul pole. Mulle tuli meelde, et ma tahtsin filme „Kolm värvi: sinine“ ja „Indohiina“, aga rohkem küll ei meenu...

See Edie-film, mida ma nüüd vaatasin, rääkis päriselt elanud, aristokraatlikust suguvõsast pärit kaunitarist, kes sai tuntuks tänu Andy Warholi filmidele ja suri 28 aastasena üledoosi tõttu. Ediet mängis Sienna Miller - ta oli nii kütkestav. Andyt mängis mulle tundmatu Guy Pearce - ka täiesti fantastiliselt.

Kunsti-inimeste seltskonnas, Andy Warholi stuudis, mida ta nimetas Factory'ks (ehk vabrikuks), valitses dekadentlik elulaad ja käis ohjeldamatu joomine, ahelsuitsetamine, süstimine, seksimine, filmimine ja muidu taidlemine. Edie isa ei tahtnud tütre sellist eluviisi rahaliselt toetada - rahatu Edie hakkas Andylt oma ülesastumiste eest tema filmides raha küsima. Algul ütles Andy, et pole veel mingit raha, hiljem aga ütles, et Edie sai tänu temale kuulsaks ja olgu rahul. Filmist aimus, et Andy ülbus oli poos ja et ta kannatas oma osa tõttu Edie kannatustes. Minu meelest.

Ka mul oli eile veini-isu. Olles paar lonksu võtnud, tekkis mul isu laulda
I'm the firestarter
terrific firestarter
hei hei hei hei
mida ma õue- ja poeasju ära pannes ka tegin, kuigi Väike Tüdruk pomises "Mu ema on hull!" ja Mees arvuti taga naerda mugistas. Aga mis mul sellest, ma olin ju parasjagu terrific firestarter.

Kui esimene klaas otsa sai ja asjad ära pandud, ei tahtnud ma enam laulda vaid hoopis küpsiseid ja sain ka neid, jee :)
Nii et sellest tuli täiuslik filmiõhtu.

*

Vaatasin hommikusi pilte...





















Näen, et isegi suht jahedas toas (23-24 kraadi :) ) on mul nüüd veresooned punnis – vanadus hiilib ligi, nahk muutub ’õhedamaks’... on aeg veini pealt veeni süstitavate droogide peale üle minna, vist :P (No worries, seda ei tee ma kunagi!)

(Juuksed pildil on eelmise päeva patsis, millega öösel magasin :D - ei mingeid glamuuri-fotosid, endiselt.) Millalgi kammisin need siiski ära, sest läksin Väikese Tüdrukuga õue – tiigi äärde parte vaatama. Tiik oli jääs ja parte polnudki. Ma ütlesin Väikesele Tüdrukule targasti, et küllap on nad jää all – teatavasti talvituvad pardid ju järvepõhjamudas :P
Panin ka ette, et raputame tiigikaldal olevaid puid – äkki kukuvad pardid parts ja parts puu otsast alla... Et mina raputan ja tema hoiab kotisuud puu all lahti.
Väike Tüdruk ei võtnud millegipärast vedu...

Aa, ja muide, hallist sallist, mis mul kaelas on. Võtsin selle üleeile pakendist välja (ostsin ammu) ja sellel oli minu meelest tugev lõkke või suitsusauna lõhn. No kuna see oli pakendis, siis järeldasin, et riidevärv peab niimoodi lõhnama. Ja eile avastasin salli pealt sellised paksud roosad plekid nagu võiks jääda roosast nätsukommist. Õudselt imelik! Kas kellelgi õnnestus seda enne pakendamist mingil lõkkeõhtul-piknikul kanda?

*

Väikesel Tüdrukul on koolivaheag, aga praegu on ta ikkagi koolis - kooriproovis. Kuna proovi aega muudeti, siis polnud ma päris kindel, kumb päev ja kellaaeg, mis mul paberil on, on see õige. Et Väike Tüdruk koolimaja ukse taha tundideks ootama ei jääks, kui vale päev peaks olema, helistasin talle 3 minutit enne proovi algust ja küsisin, kas ta ootab seal veel üksi, või on ikka muu rahvas ka platsis. Nii hea, et on mobiiltelefonid - vanasti pidid lapsed üksi muretsema... Kuigi, nagu öeldakse, on tänapäeva lapsed selle suure hoolitsemise tõttu täitsa ära rikutud ja ei saa ebamäärases täiskasvanuelus, kus on palju teadmatust ja teistepoolset kriitikat, enam hakkama. Eks see on vast tõsi küll... Kuid mulle tundub loogiline, et kaitstud-hoitud-ülehoolitsetud lapsed peaksid olema siiski vaimselt stabiilsemad kui need, keda sunnitakse tegema asju, mida nad kardavad teha. Ma mäletan, et ma ise olin lapsena pidevalt hirmust uimane, kui pidin võõrastes kohtades käima. Pealegi kippusin ma oma mõtetesse vajuma ja õigetest bussipeatustest mööda sõitma, siis lisandus eksimishirmule hilinemise hirm. Ja tegelikult, mingit jube tublit elukat minust kõigile nendele hirmudele 'otsa vaatamise' tõttu ikkagi ei saanud, nii et...

Ma mõtlen, et Tommy Hellstenil on õigus ja me ootamegi Inimeselt liiga palju, sh endalt. Võibolla inimesed ei peagi selle kõigega hakkama saama, mida me neilt/endilt ootame, ilma, et kusagilt käriseks ja ilma, et midagi tuleks endas ebatervelt alla suruda või eitada. Laiskust ja lodevust ei tohiks lapses muidugi toetada, kuid laste hirme ja ebakindlust ei maksa ka pahaks panna. Teinekord on raske siin vahet teha, lihtsalt.

Ükskord, kui Väike Tüdruk mind oma nõudliku klammerdumisega tüütas, siis ma küsisin temalt tõsimeeli - kui vanalt ta enda arvates enam emmet pidevalt enda juurde ei vaja.
Ta vastas, et kaheksakümne aastaselt.
:D

Ah, niisama kirjutasin selle jutu, täna seda psühholoogia-artiklit ikka tõlkida ei viitsi :)

Armastuse-hormoonid ja huumorimeel

Armastust saab kõige paremini kirjeldada bioloogilise tungina, mis hõlmab iha, romantilist armastust ja kiindumust/seotust. Need kolm staadiumi on kogemuslikult erinevad, kuid kannavad ühist eesmärki, milleks on edukas paljunemine. Iha ajendab meid otsima potentsiaalset kaaslast ja romantiline armastus suunab meie energia ühe konkreetse inimese peale – kiindumus aga paneb meid selle partneri juurde jääma ja koos temaga lapsi kasvatama.

Kui inimene kohtub tundmatusega, paiskub verre tavalisest rohkem dopamiini ja noradrenaliini. Romantilise armastuse algstaadiumis põhjustavad need virgatsained säärast joovastust, et me kaotame isu ja une. Niisiis teeme me kõik, et olla selle inimesega, kes meis säärast joovastust esile kutsub.

Lõpuks dopamiini mõju väheneb ja annab teed ’tagalat kindlustavatele’ hormoonidele – vasopressiinile ja oksütotsiinile, mis võimaldavad pikaajalise kiindumuse kujunemist. Need hormoonid kindlustavad inimestevahelise sideme, mis on vajalik laste kasvatamiseks. Need tekitavad inimeste vahelise soojuse ja lähedustunde – paraku ei anna nad aga sellist joovastust, mis kaasneb dopamiiniga. Eriti just turvatundega seotud oksütotsiin võib dopamiini ja noradrenaliini taset hoopis alandada.

Küllap oleks arukas aeg-ajalt midagi põnevat ette võtta, et dopamiini ’meelikõditavat’ mõju esile kutsuda, sest uudses olukorras hakkab aju seda ’välja pumpama’.

Uudsust on võimalik tuua igasse suhtesse. Kõige käepärasemateks vahenditeks on huumor (ärge kunagi alahinnake ootamatute vaimukuste mõju) ja seks.

Allikaks ajakiri Psychology Today.

*

Eila just tsiteerisin Diana Vreelandi, kes leidis, et elus pole midagi põnevamat kui vestlus vaimuka inimesega. Ja nüüd tuleb välja, et vaimukus on midagi sellist, millega kokku puutumine toob meie organismi samu hormoone mis armuminegi. Lahe! :) Eriti, kui sul juhtumisi on partner, kes pidevalt naljatab - eeldusel muidugi, et teie huumorimeeled klapivad :P

Kui ma olin väiksekene (alleaa-alleaa), siis ma küll ei mõelnud, et minu ideaalmees peab oskama originaalselt nalja visata. Ei tea, kas huumorimeele olemasolu väärtustamine tuleb ajaga, või olin mina lihtsalt eriline tuhmukene... Nüüd ma küll tean, et ei saaks elada tavalise ontliku mehega, kes selle kõrval, nagu asjad on, pole võimeline neidsamu asju ka läbi huumoriprisma nägema. Küllap just mu Mehe komme pidevalt naljatada on see, mille tõttu mu vaikne ja tagasitõmbunud elu mulle värvitu ei tundu :)

Homme tõlgin samast artiklist uue jupikese, kus räägitakse sellest, kuidas erineva põnevusvajadusega inimesed kokku elama sobivad.

DIANA VREELAND "DV."

Diana Vreeland oli seltskonnadaam ja moeajakirjanik. Värvikad vestlused temaga on võetud makilindile – sealt on pärit selle raamatu materjal. Armastades kõrgmoodi, aristokraatiat ja ’peenemat seltskonda’, on Vreeland nagu mõni „Seks ja linn“ sarjast pärit homomees, kes vaimustunult ja detailselt teistest kuulsatest seltskonnainimestest või rõivastest ja hoonetest räägib. Mulle ausalt öeldes meeldib, kui inimesed seltskondlikus vestluses liialdavad, näiteks ütlevad „Ma olen seda filmi juba tuhat korda näinud!“ või „Väkk, pruun – ma ei kannaks iial midagi pruuni!“, kuigi meie, tema sõbrad, teame – nagu ta ka ise – et ta tuli pruunide saabaste ja kotiga. Üldiselt olen ma valetamise suhtes üpris ’allergiline’, aga hoogsalt vestlusesse paisatud liialdused, mille eesmärk pole mitte tõde väänata vaid värvi lisada, mulle meeldivad. Seega meeldis mulle ka see raamat, lausa väga! :)


Väidetavalt polnud Diana Vreeland ilus naine, küll aga šikk ja vaimukas. Noh, minu meelest näeb ta küll kena välja, aga jäägu talle õigus ennast ilutuks nimetada. Lõppude lõpuks – kui ilus naine elab moele ja ilusatele asjadele, siis tundub see kuidagi ühekülgne, kui ilu ihalejaks on aga ’inetu pardipoeg’, siis on lugu justkui kohe komplitseeritum ja intrigeerivam.
(Pilt pärit wikipediast.)

Näiteid sellest, kuidas ja millest Vreeland räägib:

Põnevusega meenutab ta lapsepõlvehommikuid Bois du Bologne pargis, kus hommikuti käisid värsket õhku hingamas ka kokotid ja nn poolilmadaamid.
* Kuid väga sageli olid nende seelikud niivõrd kitsad, et nad suutsid vaevu kõndida. Mäletan, kuidas nad püüdsid tasakaalus hoida oma hiigelsuuri kübaraid, mis olid ehitud paradiisilindude, kokardite ja suletuttidega, kui nad kehklevalt oma tibatillukeste sammukestega läbi Bois’ jalutasid...

Nende kingad olid nii ilusad! Lapsed on mõistagi väga tähelepanelikud jalgade suhtes. Need on neile ligemal. Mäletan kingapandlaid kaheksateistkümnenda sajandi tinaklaasist, mis olid veelgi hoolikamalt välja töödeldud kui võltsteemantid – ja mis nägid ka hoopis kallimad välja. Mulle meeldivad ehitud jalad väga. Kuni tänase päevani meeldivad mulle just sellised kingad.

Ja hobused! Auto oli midagi uut, kuid neil naistel olid isiklikud hobused ja alati paaris – kõrvuti või üksteise taga. Minu lapsepõlves oli hobuste ilu ja naiste ilu täiesti lahutamatu.


* Mind on alati võlunud moeajakirjades propageeritava maailma absurdsus ja luksuslikkus ning snobism. Loomulikult pole see mõeldud kõigile. Minu nooruses tundsid haruharvad inimesed mõnda naist, kes kandis Vogue’is eksponeeritud kleite. Kuid mina elasin niisuguses maailmas ja mitte üksnes ajal, mil töötasin ajakirjanduses, vaid juba aastaid varem. Olen alati olnud osa sellest maailmast – vähemalt oma kujutlustes.


* Inglased on õhtusöögikaaslastena mu lemmikud, sest nad ei naera kunagi. Olen rabatud nende sõnaosavusest. Nende teravmeelsus on ületamatu. Naljamees on naljakas ainult lühikest aega, kuid vaimukas inimene lõbustab seltskonda lõpmatuseni. Keegi ei oota, et sa naeraks. Kuula ja imetle. Spontaanne teravmeelne jutt on igasuguse kahtluseta kõige vaimustavam meelelahutus.
Paksendus minu poolt. Nimelt olen ammugi seda meelt olnud, et pole midagi põnevamat maapeal, kui põneva mõttemaailmaga inimesed. Ja mul on väga vedanud, et Mees on minu jaoks just selline – vaimukas, lõbus, üllatav, terane. Pole vist ime, et ma kodus olla armastan – kusagil mujal pole nii lahe! :D

* Greta Garbos oli sädet, mis süütas lauas viimse kui ühe. Suur sõnameister. Garbo ei kõnetanud kedagi eesnime pidi. „Proua Vreeeelandddd.“ Kõik kutsusid teda „Miss G-ks“. Tema hääl oli loomulikult väga ilus ja väga võrgutav. Ta jumaldas Reedi /Vreelandi abikaasat/ ja tema palituid. Ta käis meil külas olles Reedi palitutes üles alla, mitte et teised teda imetleksid, vaid ta lihtsalt nautis nendes olemist. Ta võttis ühe seljast, kõndis Reedi kapi juurde ja tõmbas järgmise selga.


Vreeland oma isast ja emast.
* Tal /isal/ polnud kunagi mingit erilist raha, ta ei teeninud midagi, ta ei mõelnud rahast kunagi; see ajas hulluks mu ema, kes oli ameeriklanna, ehkki väga euroopalik. Nagu enamik naisi, nägi ema asju üsna traditsiooniliselt. Ma tahan öelda, et naised on alalhoidlikud. Pean silmas, et see on äärmiselt tähtis. Naised hoolitsevad selle eest, et lastel oleks toit laual. Mehed ei ole sellepärast teab kui mures.


Globaalsed mõtted :) :
* Maailm muutub siiruviiruliseks – selles pole mingit kahtlust. Mitte et oleksid lihtsalt aafriklased või lihtsalt araablased või lihtsalt hiinlased – iga planeedisopike saab juurde pisutki muud värvi peale valge. Ja Läänemaailm kaob. See ei juhtu minu eluajal ega pruugi juhtuda järgmise viiesaja aasta jooksul, aga kunagi juhtub see surmkindlalt. Lääs sureb igavusse! Ja targutab end surnuks!


* Küsite, kas nad olid õnnelikud. Eurooplastel pole see loomuses. Rahulolu – see on üksnes lehmade jaoks.

Ilmselgelt on Vreeland kirgline ja inspireeriv naine.
Selle tõestuseks joonistused, mis ma (raamatukogu) raamatu vahel leidsin... :P

Jopesaaga

Täna läksime siis Väikese Tüdrukuga koos Eedenisse, et talle uus jope valida.
Läksime kohe varakult - kodust lahkusime juba enne kümmet. Inimesi ja autosid oli tänavatel väga vähe - mina olin hästi rahulolev, et siis on poes ka vähe rahvast. Väike Tüdruk naljatas, et sellepärast on inimesi vähe, et poed on pühapäeviti kinni - alguses naersin, aga siis muutusin murelikuks :D
Õnneks nii see siiski polnud ja ka tööstuskaupade poed olid kenasti lahti.

Väike Tüdruk oleks tahtnud ühte kollast jopet, kuid see oli nii õhuke - ainult pealisriie ja ühekordne voodririie. Õnneks jätkus mul meelekindlust selle jope ostmisest keelduda - ma tean, et ma oleks pärast hullumoodi kahetsenud. Jäime Väikese Tüdruku teise valiku juurde, mis oli pehmem ja paksem, aga kahjuks lühem. Pikemate jopede muster talle aga ei meeldinud.

Uus jope on meil siis selline - ma vaatan, et pilt tuli udune, aga ei viitsi jopet uuesti välja kakkuma hakata.

Minu suureks üllatuseks oli jope suurusega 140 Väikesele Tüdrukule täpselt paras, ehk - hiljemalt järgmiseks kevadeks oleks jälle uut vaja olnud. Niisiis võtsime suuruse 146 - kui õlgu raputada, siis langevad varrukad keskmiste sõrmelülideni, nii et sugugi mitte LIIGA suur. Ometi on Väikese Tüdruku pikkus 134 ja ta pole sugugi pontsakas laps, kelle punnis kõhuke jope lühikeseks võiks tõmmata :P

See on jope, mis meid niimoodi ootamatult alt vedas, et lukk läks katki. Õmbleja juurde polnud ka mõtet viia, sest ta oli tilluke ja aprillis oli niikuinii plaanis uus jope osta.
Jope on nüüd kassimajas madratsiks - kassule vääääga meeldib! :)

Ja see on tema väga paks ja soe talvejope, mis +5 kraadi juures enam kanda ei kannata. Ja juba homseks lubatakse +7 kraadi, nii et nibin-nabin :) See mantel läheb nüüd pessu ja siis sõbranna lapsele.


Lõpp hea - kõik hea! :)

LOL

Kolades ingliskeelsetel internetilehekülgedel olen kommentaarides sageli märganud lühendit LOL. Küll ma mõistatasin, misasja see tähendab. Kaalusin isegi võimalust, et eesti sõna 'loll' on kuskiltkaudu rahvusvahelisse internetimaailma vupsanud, kuna tavaliselt olid need kommentaarid lustakad, nagu "hästi paned, LOL!" või "küll sinuga ikka juhtub, LOL!" Lõpuks ei andnud see mulle rahu ja mõningase 'guugeldamise' peale sain teada, et LOL tähistab sõnu 'Laughing Out Loud' ehk 'valjult naerma'.

Mida ma nüüd teengi erilise mõnuga nähes, et ma pole ainuke, kes loomulikust intelligentsusest ära ei jaga, mislaadi sõnumit LOL kannab - pildike telefonisõnumitest:

Selle peale ei oskagi muud öelda kui LOL :)

Pilt: izismile.com

***

Nujaa. Meie käisime siis Väikese Tüdrukuga eile naha-arstil. Arst ütles, et selle sünnimärgiga on praegu küll kõik korras, aga selliseid asju peab tõesti silmas pidama ja kusagil kolme aasta pärast võiksime uuesti näitama tulla.

Huhh! Probleemi pole, aga pahandada ka ei saanud, et me niimoodi ilma-asjata arsti tülitasime - nii et kõik läks õnneks! :)

Seda aga ei saa sugugi öelda meie kevadjope-otsingute kohta :(
Käisime Lõunakeskuses (Seppäläs, Takkos ja Sixtinas), Kaubamaja lasteosakonnas, vanas kaubamajas ja Kaubahallis - kas pole üldse midagi suurusele 140 või on dresside moodi koledad joped. Kaubamajas oli tegelikult väga ilus punane mantlike, aga esiteks oleks see isegi suveööks liiga õhukeseks jäänud - rääkimata kevadest-sügisest - ja see oli ka ranitsaga kandmiseks liiga soliidne. Homme jalutan veel paari poodi ja siis pole vist muud, kui tuleb hakata ringi kolama ja kaltsukatesse astuma. Selle mantliga, mis tal praegu on, sulab ta üles, kui õues on +5 kraadi või rohkem ja päike paistab.

TUI HIRV "Õli lõuendil"

Kuna tüdruku isaks on luuletaja Indrek Hirv, siis oli kuidagi kõhe seda raamatut kätte võtta.
Et äkki teeb isale häbi või ma ka ei tea...

Aga polnud hullu midagi :P, hoogne, mõnel pool vallatu, hästi loetav kogukene, kusjuures illustreerimisel on kasutatud Tui 18-aastase õe maale - nii et üks armas 'ette-võte'.

Kirjutab Tui mitmest asjast - päris huvitav oli näiteks öko-temaatika, samuti luuletused kodanliku aja nostalgiast, armsatest paikadest linnas ja looduses, maal veedetud suvepäevade rambest rahust... Kuna luuletused olid kirjutatud lausa plika-eas (Tui Hirv oli raamatu ilmudes 22 aastane), siis on ka naiseks saamise uudishimust kantud luuletusi, kus neiu ise imestab oma võime üle abielumeeste päid segi ajada; samuti võis leida noore inimese süüdistusi, et inimesed on tühised või rumalad...
Riimi-luuletused olid justkui naiivsemad, vemmalvärsilikud, vabavärsis luuletuste hulgas oli tõeliselt kenasid.

Ei midagi väga tõsiseltvõetavat, kuid mitte ka ajaraisk.

ILONA LAAMAN "Vesi ahjus"

LR 1997 / 28-30

Lugu Liisist, kes lapsena ema ja õega Rootsi pageb ning seal üles kasvab. Liisi ema ja muude sugulaste saatus kattub autori omadega ja nii ME siis arvame, et tegemist on autobiograafiaga. 'Ilukirjanduslike' Liisi-lugude vahel on luuletused ja need on kindlasti Ilona Laamani kirjutatud. Luuletused on paigutatud nii, et me saame aru, millistest elusündmustest või –kogemustest need inspireeritud on, ja see annab minu jaoks luuletustele alati palju juurde. Kuigi IL luuletused on niigi äärmiselt selged.

Oma emaga Liis läbi ei saa. Ema on väga ambitsioonikas ja nõudlik, ta soovib ise olla Keegi ja sedasama ootab ta ka oma tütrelt. Asjaga on kiire, nii veenab ta kooliõpetajaid oma tütart klasse vahele jättes edasi tõstma, et tütrest juba rutem saaks simultaantõlk ÜROsse – see on ema eesmärk ja ta ei suuda ette kujutada, et tütrel võiks oma elust olla mingi oma nägemus. Tütar rootsi keelt eriti ei oska ja tal on väga raske kahe aasta õppematerjali ühega omandada, kuid miks peaks see tema ema heidutama?

Tulemuseks on see, et Liisi tervis ütleb üles ja ta ei saa üldse enam õppida. Mingil täiskasvanu-elu-hetkel on ta ülikoolis õppinud 34 semestrit, kuid diplomit pole tal ikka veel. Ta saab igasuguguseid haigusrahasid ja invaliidsuspensioneid ja toetatud õpet ja üldse saab ta abi mitmesugustest sotsiaalprogrammidest, kuid ega temast sellist Tegijat küll kunagi ei saa, nagu ootas tema ema.

Liisi psühhilised probleemid on komplitseeritud – vaat oleks paranoiline skisofreenia, siis olesid sa ilusti lahtris oma haigusega ja kõik arstid teavad, mida sa endast kujutad. Aga kui oled justkui mõtlemisvõimeline, aga ikkagi ei suuda midagi teha, ja ei taha ka, või siis teinekord jälle tahad, aga väsid kohe ära, siis ei tea arstid ka, mida sinuga peale hakata. Kui Liis lapsena Eestist põgenes ja hiljem kuulis arreteeritud ja tapetud sugulastest ja tuttavatest, sai ta aru, et Jumal ei aita inimest. Täiskasvanuna pidi ta pettuma ka psühhiaatrites. Millal ta emas pettus, sellest ma täpselt aru ei saanud.

Väga palju on ka armastusest-armumistest juttu. Ükski neist lugudest ei meenuta muinasjutte.

Pole ime, et Ilona Laaman seda lugu mina-vormis kirjutada ei tahtnud...

Tsitaate ka!

*
Kuraator, kes ainult korra oli teda oma vastuvõtul näinud, ütles, et teda iseloomustavat isoleerumistendents ja karmus iseenda vastu. Viimati mainitud asjaolu üle juurdles Liis kaunis palju. Tõenäoliselt oli see karmus midagi niisugust, mis ainult väljastpoolt karmusena näis. Ta EI TAHTNUD teha midagi sellist, mis teiste meelt lahutas: käia külas, näitustel, teatris, või reisida.
Oi kui minu moodi!

*
Pia, Liisi vana sõbranna, oli juba aastakümneid pesnud oma mehe sokke pesumasinas, mitte enam käsitsi. Aga armastus mehe vastu ei olnud nähtavasti sellest suuremaks muutunud.

Ka muidu olid Pial samad ideed nagu varem. Siiski, Liis võpatas, kui Pia talt mesimagusa häälega küsis: - Kas sa ei ole kibestunud, et sul on ebaõnnestunud elu seljataga?

/.../

Liisile hakkas koitma, et ta peaks ehk vältima konventsionaalseid inimesi. Sest nemad muidugi näevad teda niisugusena: abikaasata, rahata, lasteta, terviseta. Ebaõnnestununa.

Õnnestunud inimene jälle on see, kes ainult ahvib teistele järele, arvab, et see on peen, mis teiste meelest on peen jne.

Üks asi pani Liisi eriti pead murdma: ta teadis, et Pia käib positiivse mõtlemise kursustel. – Ma võin ju sama hästi positiivselt mõelda, oli ta Liisile öelnud.

Millest pidi Pia positiivselt mõtlema? Oma eelseisvast surmast? Oma vihatud abikaasast? Oma abielust, mis oli olnud ainult äri?

Ta oli eluaeg endale ja teistele valetanud, kas ta siis nüüd pidi maksma kallist raha selle eest, et veel rohkem valetama õppida?

Elu on üks keeruline asi küll.

Mmm, solvangud, solvangud... :P

Psühhiaatritest:

*
Seistes silm silma vastu psühhiaatriga, peab meeles pidama, et tolle elukogemused koosnevad verbaalsetest kontaktidest, kuna ta on tööga ülekoormatud ja ilma eraeluta. See seik seletab teatud määral psühhiaatrite suurt umbusklikkust, mis väljendub nende usus, et kõik haige jutud on ratsionaliseerimised (r. = psühhiaatrilis-meditsiiniline termin = valetamine). Kuna arstidel pole kogemusi Elust, ei ole neil mingit võimalust kontrollida haige versiooni oma tervisehäirest.

See on tõsi, et psühhiaater ei pruugi saada kontrollida, kas sa räägid tõtt. Ma olen ise seda kogenud väsimusest ja kunagi ammu ka peavaludest rääkides – nad ei usu, et ei aita värske ja küllaldane toit, liikumine, värske õhk jms. Peab aitama!, -- kui ütled, et ei aita, siis tegelikult valetad oma eluviisi kohta. See on suht masendav ja araks tegev suhtumine, tõesti.

Ma olen ikka mõelnud, kui imelik oleks elada psühholoogi, psühhiaatri või politseiuurijana - sulle valetatakse siira näoga nii palju, et sa hakkad kõikide inimeste jutusse mööndusega suhtuma. Või saab see teisiti minna?

*
Vaadake seepärast esiteks tema käsi. Kui need lebavad rahulikult süles või laual, on kõnesolev psühhiaater tasakaalukas isik, kes ei hakka teid solvama või muul moel agressiivitsema. /.../ On pöial sirge ja liikuv, on psühhiaater elava iseloomuga, võib-olla agressiivnegi. Kõnelge temaga leebelt ja aeglaselt ja vältige kõike, mis võib teda erutada. Kui on näha läbematuse tundemärke, vahetage kohe kõneainet.

*
HÄVITAV PSÜHHIAATER on vägagi tüüpiline. Oma suure sisemise ebakindluse tõttu, mis tuleb Elu mittetundmisest, ei usu ta teid üldse. Kuna tema sihiks on, et te oma sõnad tagasi võtate või neid modifitseerite, võtab ta kohe hävitava, agressiivse, häbematu hoiaku. Pöidlad liiguvad tal liblikataoliselt ja terve isik hüpleb; ta on järelikult väga kergesti äratuntav. Mõnikord on hävitav psühhiaater lapsepõlves saanud karmi kasvatuse ega ole kunagi tohtinud sõna sekka öelda. Puistake ta seetõttu üle helluse ja õrnusega, kuulake teda kannatlikult, vastake rahulikult ning sõbralikult ja andke mõista, et see kõik pole tõesti tema süü.

:D

Väga intiimne ja avameelne raamat, mulle hirmsasti meeldis!

Vikerkaar 1988/11

Kirjutan vaid neist lugudest, mis kuidagi silma jäid... või mis arusaadavad olid, ehk igavusest nutma ei ajanud :P

Alustuseks paras üllatus – romantiline luuletus Nietzschelt:
On sügis see: tast – murdub süda sul!
Lenda siit! lenda siit! –
/.../
„Ei ilu mul,“
-- nii ütleb lesesõlg --,
„ent inimesi
armastan, trööstin –
et tuleb näha lilli veel,
nad kummardavad
ah! murravad mind –
/.../
geeez... :-0

Luuletusi oli veel paljudelt. Meeldisid:

Doris Kareva, näide:
/.../ Kaks nädalat möödas on sest,
kui Vanessa viidi. Kuldrubla ta
keele all. Tiigil lõi kõikuma kuu.
Ta valevannete keeris viis
põrgusse põhjatu. Potrtvein oli
viimne veel, mille järele õhkas
ta piprast põlenud suu. /.../

Jaan Malin, näide:
*
Soov
Kangete meestega kiiskavail odadel
tahaksin minagi jõudu kord proovida.
Äkilist surma – kui nõrgem ma oleksin –
enne veel paluksin jumalailt. Õnnistust!
Kilbiga, kilbi peal, teadmata kadunud...
Lõppude lõpuks on tuhandeid mooduseid.
Oh, kuidas tahaksin jõudu ma proovida
kangete meestega kusagil kunagi.

Märt Kiviselt meeldis üks luuletus, kui poose lõpp välja arvata ( „loon avarusi endal luule taius.“).
/.../ma endas ikka leian uusi tahke,
näed väheseid neist, valgust jagavaid.
Kes teaks küll teiste kaugeid tagamaid,
kus sõnad ekslevad öö tummas süles
on päeva kurja tõe eest varjunud.
Kolm sõna olen ma ka karjunud,
kuid sosinal, et Sa ei ärkaks üles/.../

Hando Runnelilt olid omapärased, vemmalvärsi ja aforismi vahepealsed ’nupukesed, näiteks:
2. Sinu põse pehme paitus
on kui maa päält taeva aitus.

6. Naise ilu
on nagu järve vesi:
peibutab pehmusega,
jahmatab jahedusega.

14. Pime sõimab pimedat
ühed kurdid mõlemad.

Kalle Muuli lugu „Pööning“ – truudusetust naisest ja tema joodikust mehest, kes püüavad elada nagu oskavad, kuigi ega ei oska...

Mart Kivastiku lugu „Homme“ kus lõpuks koidab aimdus, et naine, kellega mees nii meelsasti rääkimas käib, on tema poolt varem tapetud ja sugugi mitte maha maetud.
Ja lugu „Sügis“, kus keegi poiss käib kellegi naisega surnuaias sugulaste haudu korrastamas ja rõõmustab, et sinna kõrvale neid veel mahub.

Ajaloonurgakeses oli tohutult huvitav lugeda Konstantin Pätsi minia – Helgi-Alice Pätsi mälestusi sellest, kuidas nad koos abikaasa, laste, lapsehoidja ja 'vana Pätsuga' 1940. aastal Venemaale, Ufaa linna elama saadeti, kust nad aasta hiljem siiski vanglatesse paigutati. Vanglast hakkas H-A Päts oma poegade (vist olid 4 ja 7 aastased) jälgi ajama ja sai teada, et nad on Ufaa lastekodus, noorem neist suri seal, arvatavasti nälga. 1945. aastal tuli tema paragrahvile amnestia ja ta seisis juba vanglaväravas, et oma ellujäänud poja juurde tormata, kui äkitselt öeldi, tema kohta see ei kehti ja ta peab oma karistuse – veel pool aastat – ära istuma.
Kahjuks jääb see lugu pooleli, ma ei tea, kas mul järgmine number on olemas.
Elu on ikka pöörasem kui väljamõeldised, armastan memuaare väga.

Kuna aasta on 1988, siis on numbris hästi palju Stalini koletegude avalikustamise-värki, mis on ajakohase emotsionaalsusega kirja pandud. Kuidagi valus on seda lugeda, nii et ma libistasin suuremast osast ainult silmad üle...

Jaan Kaplinskilt oli eelmises numbris (?) avaldatud essee „Fašismist meil ja mujal“, mis tõi toimetusse ohtralt vastukaja – muu hulgas ka mingite kommunistide nördimusavalduse, et essees oli võrreldud Stalinit Hitleriga. Ähvardati „Vikerkaare“ tellimine lõpetada ja peatoimetajal kästi hästi järele mõelda :P
Selline Põhja-Korea dokumentaalide tüüpi punane räuskamine... Creepy!




*

Elust kah!

Eile olin tavalisest aktiivsem ja täna olen terve päeva maganud.
Õudne!!!
Nii kui maha istusin, nii ka unne vajusin, kasvõi istudes.
Ja homme tuleb jälle linnas ringi kolada, Väike Tüdruk tahab ühte suurenevat sünnimärki arstile näidata. Minul on piinlik sellise asja pärast arsti tüüdata, aga Väike Tüdruk ütleb, et ma ei tohi tema eluga riskeerida :P - eks ta kahtlustab, et see sünnimärk on pahaloomuline, ja ei saa öelda, et tal nendeks kahtustusteks üldse alust pole... Ma olen seda sünnimärki ka aastaid silmas pidanud...

Kui mul laupäeval sõbranje külas oli, siis mõtlesin, kas anda Väikese Tüdruku talvemantel talle ära (tema tütre jaoks), aga mõtlesin, et küllap näeme veel enne uut talve ja ma igaks juhuks ei anna praegu (selga küll proovisime). Seda enam, et Väikese Tüdruku kevad-suve-sügisjope on kukekas, mõtlesin aprillis uue osta, aga külmemate märtsiilmade puhul oleks see kahtlaselt tilluke kehakate. Ja täna hommikul läks jope lukk katki - kui ma oleks talvemantli ära andnud, siis oleksime vist koolimineku asemel pidanud taksoga jope-poodidesse sõitma, sest minu joped on Väikesele Tüdrukule veel liiga suured ja muud tõesti poleks olnud selga panna... Ootan juba, millal Väike Tüdruk minu asju kandma saab hakata - kui ikka kahe inimese 'garderoob' kasutada on, siis on riidekriisid kergemini ületatavad...

Niisama

Möödunud laupäeval käis mul sõbranne külas oma kahe lapsega (tüdruk saab viieseks, poiss on kahene). Otsustasin, et ei hakka üldse koristama, sest niikuinii pudistatakse maja toitu täis... Ja kuna koogi-isu otseselt polnud, ostsin koogi aseme magusaid maisipulgakesi, ja salati asemel kolme sorti soolaseid maisipulgakesi :D... nii et eriti laisalt sai seekord külalisi vastu võetud. Siiski, küpsetasin ka viineripirukaid. KN aga tuli ise suure endaküpsetatud mustikatordiga, nii et isegi kooki ja kohvi sai vohmitud. Kuna nad olid külas umbes 6 tundi ja me istusime suurema osa ajast elutoas laua taga, siis sõin enda kohta harjumatult palju. Lõpupoole jõin kiirelt ära ka kolmveerand pudelit veini ja muutusin kuidagi sentimentaalseks. Khm :P Midagi ma veel pajatasin talle pikalt oma tissidest, aga mida? - seda ma kahjuks või õnneks ei mäleta, mäletan, kuidas ma neid patsutasin ja muudkui seletasin midagi... õõäähh!

Terve eilse päeva jõin keefiri ja maadlesin mõningase kassiahastusega.
Õhtul mõtlesin vaadata 2006. aasta Bondi-filmi "Casino Royale", sest ühele teisele mu sõbrannale õudselt meeldib Daniel Craig ja ma tahtsin ka ära näha, miuke see mees siis on. Aga ma olin täitsa ära unustanud, et bondid on ju alati sellised süüdimatu käitumisega ilu-eedid, kes teavad, et nad on nii nunnud, et neile antakse kõik andeks. Ohhh kõige õudsemat õudust - kui mina seda nunnupoisi nägu nägin, kui ta oli oma ülemuse, miss M koju sisse murdnud ja istus kenasti vaguralt seal kamina ees, siis pidin teleka kinni panema. Kuigi see paha mees oli küll huvitava näoga, teda oleks võinud vaadata küll... Korraks panin veel käima, enam kui tund aega hiljem. Bond oli mängulauas riskinud ja raputas rõdul tigedalt mingit naist, et mis tähendab, et see naine ei anna talle 5 miljonit raha edasi mängimiseks? Et kuidas võib keegi mitte usaldada tema instinkte - kuigi ta oli äsja pange pannud? Nujah.
Õudselt naiivne film.
Ma loodan, et mul sõbrannaga Craigist kunagi enam juttu ei tule, sest ... kõik inimesed ei oska sellist ennast imetleva eputrilla nägu teha - Craigil tuli see kahtlaselt hästi välja.
Võeh, igatahes!

Täna aga käisin kena kevadet nautimas ja jalutasin kusagil 2,5 km kaugusele poodi ja tagasi. Oli vaja sukkpükse Väikesele Tüdrukule - viimasest kahest, mis tal on, on varbad-kannad välja plaksatamas. Aga puuvillaseid ei leidnudki nii suuri (134-140 cm), nii et pidin mingist kunstmaterjalist 40DENised sukkpüksid ostma. Need pole nii pehmed ja soojad, aga mis parata.

Ei tea, kas ma olin täna ka veel 'imelik', aga kuidagi sattusin jutustama kõigi kolme müüjaga, kelle juures käisin... Samas toimus see nagu unes, viimases poes (teksapoes - käisin seal luurel, Mehe ainsad teksased on katki) avastasin end mannekeenide reisi silitamas ja käsipõsakil letil kõõlumas. Samas, venelannast müüja-tädi näis ennast täpselt sama mugavalt tundvat ja ka rääkis mõnusasti, kuidas ta oma paksu peput erinevatesse teksasemudelitesse toppinud on :P Kusjuures ta muidugi polnud paks, lihtsalt - kui juba oma pepust rääkida, siis on ju mõjusam, kui seda paksuks nimetada, kas pole? :D
;)

Olen tegelikult päris mitu raamatut läbi lugenud, aga pole olnud mahti neist kirjutada. Kui kirjutan, siis ilmselt lühidalt.
Sau-blau! :)

MAIRE AUNASTE "Viis aastat peidus"

Tuntud telenägu (ja -hääl!, ei maksa unustada häält! :D) räägib siin viiest aastast, mis ta oma tollase abikaasa Indrekuga Ameerikas veetis. Ameerikasse tahtis minna Indrek - arvatavasti võlgade eest pakku. Aunaste polnud võlgadest teadlik, kuid muidugi soovis ta minemakippuva armastatuga kaasa minna.

Ilma tööloata töötades ei kaitse sind mingid seadused - nii tuli teha ränka ületunnitööd kondiitriäris ja taluda poolhullude vanaldaste miljonäriprouade jõhkraid kapriise. Elati koos tohtutute prussakatega hallitavates keldrikorterites. Brrr! Mõelda vaid, et armastus kellegi vastu võib meid selliseid asju tegema panna...

Juttu tuleb New Yorgi lämmatavkuumadest suvedest, vereimejatest töövahendajatest ja tööandjatest, 11. septembrist - pärast mida said ka sealsetest umbkeelsetest venelastest, puertoriikolastest, mehhiklastest ja hiinlastest mõneks ajaks tohutud Ameerika patrioodid :D, ööpäevast, mil terve Põhja-Ameerika kuni Kanadani välja jäi ilma elektrita, kultuurireisist New Orleansi ja teistest eestlastest Ameerikas.

Ameerikas sai otsa Aunaste abielu Indrekuga - too leidis endale uue pruudi. Kui Aunaste kunagi hiljem küsis, mis siis õieti nihu läks, siis vastas mösjöö Sahk, et ta sai aru, et Aunaste kõrval ei saa ta iialgi rikkaks... Whaaat? Ausus on muidugi kingitus ja puha, aga... Huvitav millal minu Mees taipab, et ma teda rikkaks ei tee, ja minema jalutab, hehe :P? Aga muidu oli Aunaste oma suhtest rääkides armas ja nukker. Ta ei häbene tunnistada, kui õnnelikuks tegi teda teadmine, et ta kellelegi meeldib, sest - nii ta ütleb - ta pole just paljudele meeldinud.

Palju-palju fotosid, mis on väga tore!!!

Tsitaate ka...

* Elul sisuliselt asotsiaalina on omad eelised - sa eladki ainult endale ja mitte keegi ei saa sind kritiseerida, sest sind pole ühiskonna silmis olemaski!
Hear, hear!

Miljonäri kodu on vaatamiseks, mitte elamiseks.
* Poegadest tühjaks jäänud magamistubades olid kitsukeste voodite otsas üksteise peale laotud kolm reisikohvrit - lähemal vaatlusel mulaaž, sest kõik need kohvrid olid küll nahast, aga üksteise küljes kinni, nii et kasutada neid ei saanudki! Sama oli raamatutega - tundus, nagu seisaksid riiulil reas raamatud, aga tegelikult olid need vaid seest tühjad raamatukujulised nahkkarbid.

New Orleansis.
* Paarid tantsisid karges detsembriöös avatud ustega kõrtsi ees ja ma teadsin, et seda hetke tahaksin ma venitada lõpmatuseni! Meie ajal, kui igasugusel vabadusel ja valikutel on piirid ees ja sildid seljas, on see viga, et loomulikult käituda tundub lausa ebaloomulik. Alati ilmub kusagilt välja keegi, kes eheda rõõmu ära rikub. Kes ütleb, et teha ei tohi tegelikult midagi alates uste lahti hoidmisest kuni tantsimise, suitsetamise, joomise, laulmise, rääkimise ja võib-olla isegi hingamiseni. Mul on tihti tunne, et elamise kraanid on suurel osal maailmast ammu kinni keeratud. Et me saame teha veel ainult seda, mida peab, ja peaaegu mitte kunagi seda, mida tahaks. /.../ Seal, New Orleansi džässibaaris tundsin ma vist esimest ja viimast korda, milline oleks elu siis, kui me kõik julgeksime olla eakad lillelapsed.

ILONA LAAMAN "Maakulgur on maandunud"

Tilluke luuletustekogumik, kus autor räägib eakana leitud ja ootamatult ruttu surmale kaotatud armastusest. Oli mees ja enam ei ole - kadus jäljetult, nagu olnuks ta välja mõeldud. Sellest räägivad kõik siinsed luuletused, väga palju on korduvaid motiive, kuid mina ei lase end sellest häirida - leinav inimene peabki saama rääkida.

Ilona Laaman on üks mu lemmikluuletajaid - kui ma aga parajasti mõnda tema kogu loen, siis mulle tundub, et ta on ikka see kõige lemmikum :)

Üks luuletus ka...

*

suu oli sul kinni aga süda jahtus siiski ära
kiirelt ja jäädavalt ja mina jäin oma
äsjaarmunud südamega suu ammuli vahtima
ega jahtunud siiski
teised vaatasid küllap leegid lõid suust välja
aga nad ei märganud midagi arvasid
et harilik leige armastus oli nii nad
kindlasti arvasidki ja tulid ja hoidsid mu kätt
ning avaldasid kaastunnet oma leigete südametega
nii hästi kui oskasid sõid peietel ja jõid
aga pärast ei tantsinud vaid lihtsalt läksid laiali

Ema palk

Njaa, ajakirjanikud on väga provokatiivse loo teinud sellest, kuidas üks kantsleriproua leidvat, et emapalk on meeste vandenõu naiste vastu ja vähendavat naiste karjäärivõimalusi. Seda lugu lugedes ahmisin ka mina õhku, kuid pärast seda, kui olin kaks lehekülge kommentaare läbi lugenud, hakkas naisest kahju. Ma ei usu, et ta sellist materdamist ära on teeninud. Küllap oli see vandenõu-teooria pigem ülemeelikushoos välja pakutud ja ka ta ise soovis rääkida eelkõige sellest, et naistel pole oma lapsi kusagile jätta, kui nad tööle naasta soovivad.



Tegelikult pole ka see päris tõsi. Naine, kellele karjäär on oluline, või kes lihtsalt tahab kodust välja, võib ilusasti minna tööle ja anda oma palga (kui see on väike) või osa sellest (kui ta palk on suur) kuupalgana lapsehoidjale. Minu sõbranna õpetab ladina keelt ja oma tillukese koormusega - sest ladina keelt ei õpeta sa kusagil viis päeva nädalas, viis tundi päevas - maksis ta oma palga bensiini peale ära, kuid kuna ta soovis oma lapse kõrvalt professionaalsust säilitada, siis oli võimalus tööd jätkata aja- ja rahakulu väärt. Emapalk iseenesest küll milleski süüdi pole ja on minu arvates hea lahendus iibe tõstmiseks.



Hoopis iseasi on, kas seda iivet on ikka vaja tõsta. Kas Me oleme nii olulised, et peame kestmajäämise nimel midagi ekstra tegema? Ma üldiselt mõtlen, et ei pea. Las elavad need, kes elavad - oleks inetu ilmsüüta vastsündinutele mingi edasikestmise-programm või ootus kaela määrida :P Ja ega Eesti tühjaks jää. Ilmselt tuleksid siia idanaabrid või muhameedlased või mõlemad. Ja siin nad siis kakleksid, sest need õnnetud muhameedlased kaklevad muude kohalikega küll igas issanda kohas, kuhu nad saabunud on. Ja kui nüüd sellele mõtlema hakata, siis tahaks vist küll, et eestlastele jääks oma nurgake, kus nad saaksid eestlased olla - ei taha ju oma lastele ja lapselastele sellist terrorit, nagu islamistid mitmel pool Euroopas korraldavad. Ja ajalugu on näidanud, et nad ei segune ega kohane eriti kusagil, mitte üheski maailmajaoks, ja muudkui esitavad nõudmisi uuele kodumaale, et asjad oleks nagu neile meeldib, või on tegemist diskrimineerimisega. Sellest, et nemad ise kohaneksid, pole juttugi, ja küllap see olekski raske inimestel, kes endale viis korda päevas palvetades korrutavad, et pole jumalat peale nende jumala ja kõik muu-usulised/uskumatud on alaväärtuslikud. (Ja muidugi ma tean, et on ka neid islami-peresid, kes oma äriasju ajavad ja mässusid ei korralda, autosid ei süüta, ei rüüsta, on normaalsed ja rahulikud inimesed, kuid pole vist lootustki, et ainult sellised Eestisse pesa teevad.)



Mis veel diskrimineerimisse puutub, siis suurimad diskrimineerijad on tugevamad mustad ise. Meie oleme inimväärikuse mõiste argiselt omaks võtnud, jõukamad mustad on ise need, kes oma teenijaid peksavad, neile näljapalka maksavad ja neid inimesteks ei pea. Näiteks selline lugu Briti Daily Mailis, kus mustanahaline naissoost arst tõi endale Aafrikast teenija, kes pidi magama köögis õhukesel matil ja olema valmis teda teenindama kella 5st hommikul kuni kella 23ni õhtul. Palka sai ta 10 naela kuus ja söögiks kaks leivaviilu päevas. Pole just palju Eurooplasi, kes sellisel moel koduabilist kohtleks - Aafrikas ja mõnelpool Aasias aga pole selles midagi ebatavalist.


Aga jah, see emapalk... Minu meelest võiks seda maksta pigem 3 aastat - siis saab last viimasel (pool)aastal juba lasteaiaga harjutada ja kui naine tööle naaseb, ei pea ta ennast poolsurnuks muretsema pidevalt haigestuva lapse ja puudumiste tõttu pahase ülemuse pärast. Lasteaeda minek ei kulge haigustevabalt ka loomult seltsivatel ja mürgeldamist armastavatel lastel - esimene aasta kipub ikka pidevate haigestumistega pikitud olema. Rääkimata veel vaiksematest lastest, kes saavad täieliku šoki, kui nad iga päev keset mürglit ja kisa elama peavad, ja emmet ka pole, kelle sülle pugeda, kus saab silmad-kõrvad ajutiseltki kinni katta.



Lõpuks: mitte keegi ei mõtle surivoodil, et ehh, oleks pidand elus ikka rohkem tööd tegema - lähedastest suhetest oma lastega tunneb aga mõnigi valusasti puudust.


Pilt siit.

BILLY COLLINS "Allegooria surm"

LR 2008 / 21-23

Väga mõnus luulekogumik. Olin vaid 3-4 luuletust ära lugenud, kui tekkis huvi, kes need nii mõnusasti tõlkinud on ja leidsin suure rõõmuga, et seda on teinud minu kunagine suur lemmik Ann Must. Nii kena töö! Milline rõõm :)

Luuletused on hästi lihtsad ja kohtade peal, mis võiksid kurvaks käänduda, muutuvad need hoopis viguriga lustakaks. Näiteks luuletus Naasnu algab nii:

Ma olen see koer, kelle sa magama panid,
nagu sulle meeldib nimetada olematusekuristikku saatmist.
Tulin tagasi ütlema sulle seda lihtsat asja:
sa ei ole mulle kunagi meeldinud, kohe üldse mitte.

Neljas rida teeb luuletuse kohe lustiliseks, eriti komatagune 'ebavajalik' lisandus-täiendus. Ja on selge, et see autor ei otsi sõnaraamatutest ja leksikonidest sõnu ainult selle eesmärgiga, et oma luuletusi väärikamaks ja tõsiseltvõetavamaks teha, vaid on lihtsalt vaba toreda mõttelennuga inimene, kes kirjutab sellest, mida ta mõtleb, kogeb ja kujutleb. Raamatus on suur posu sellist mõnusat, loomulikku, mitte-konstrueeritud luulet. Ma pole filosoofilise ja lakoonilise luule vastu - mõnel tuleb seegi väga ilusasti ja arusaadavalt välja -, kuid Billy Collinsi lihtsad pildikesed ja mõlgutused teevad meele rõõmsaks ja ma veetsin tema raamatuga mitu toredat hilisõhtukest... ///kuigi ausalt öelda olen ma hakanud nüüd õhtuti ka televiisorit vaatama... sest "Keeluaja kuningas" on huvitav ja kolme sarja lastakse (Fox Crime'is) õhtuti kaks osa järjest, nii et isegi minusugune kardupunn hakkab aru saama, mis toimub, kuigi ma põnevate kohtade peal nina arvutisse torkan ja enda rahustamiseks Solitaire'i mängima hakkan, nii et pärast ei teagi, mis seal õieti juhtus... Mitte et see kuidagi praegu kõne all olevasse raamatusse puutuks, khmm khmm khmm :D///

"Õpilase geograafiaentsüklopeedia"

Lõpuks ometi olen jälle ühe raamatu läbi saanud.

Olen kogu aeg imetlenud Mehe geograafiateadmisi - tema ju loeb ajaloolise taustaga ilukirjandust ka kaardid ja entsüklopeediad nina ees. Uhh, mina nii ei viitsi. Mõned aastad tagasi ostsin ilusate piltidega geograafiaentsüklopeedia (Varraku väljaanne) ja seda ma nüüd viimased paar nädalat lugenud olengi.

Üllatavalt huvitav oli! Oli nii üllatavaid fakte kui ka kaarte :P
Ma polnud varem tähele pannudki, kui 'saartene' on Kreeka ja et Itaalia sees asub peale Vatikani veel ka San Marino riik; ammu oli meelest läinud, et Venemaal asuv Baikali järv on maailma sügavaim järv - 1637 m sügav); ei teadnud, et Iisrael on nii hirmus tige ja sõjakas riik olnud - muudkui tungis sinna ja tänna, et aga 'mustale kullale' ligi pääseda; ei teadnud, et mõni Aafrika riik on nii heal järjel, et haridus ja meditsiin on kodanikele puha tasuta. Isegi seda ei teadnud, et kümnest maailma kõrgeimast mäetipust asub Nepalis tervelt 8, kuigi olen Nepalist üsna palju lugenud. Mõningate riikide olemasolust (nt paljud Okeaania saareriigid) polnud mul õrna aimugi ja isegi Aafrikas oli üks riik - Djibouti -, millest kuulsin justkui esimest korda. Maailma-pilt läks palju klaarimaks küll, üldiselt olen ma geograafias ikka eriline tumba ja seetõttu on ju ka ajaloofakte raskem meelde jätta. Muide, jaanuari-veebruari veetis mu vend R Austraalia lõunaotsas oleval Tasmaania saarel - mina aga patrasin kõigile, et 'vend on Tuneesias või kusagil...' :D

Nujah, kui ma selle raamatu veel nii viis korda läbi loen, siis ma juba täitsa tean, kes kus elab, kui soe või märg temal seal on, mis keelt räägib, mis jõest kala püüab, keda-mida usub ja kas tal on ka võimalus liivarannal peesitada...

Eile

Esimest korda olin ka mina eile 'häälekas' ja käisin valimas.

Kõigepealt viisin Väikese Tüdruku ühele sünnipäevale.
Küll eilne ilm oli alles veider: kui sünnipäevamaja poole läksime, oli vapustav päikeseline ja selge - tundsin puudust päikeseprillidest ja õhemast jopest, võtsin kindadki käest, kui aga tagasi hakkasin jalutama, tekkis lausa lumetorm. Koju jõudsin märja näo ja laiali ujunud ripsmetušiga.

Sünnipäevapidu ei meeldinud Väikesele Tüdrukule, khm... Suurem osa küla-lapsi rääkis vene keeles ja Pipi korraldatud võistkonnamänge oli raske mängida, kuna ta ei saanud selles kakskeelses segaduses möhhigi aru. Vähemalt ei kukutanud Pipi tema torditükki lauale - nagu eelmisel Pipiga peetud sünnipäeval :D

Väikest Tüdrukut ära tooma jalutasime koos Mehega. Esikus seistes kuulsin, kuidas sünnipäevalapse ema Väikest Tüdrukut väga soojalt mitu korda tänas. Uudishimutsesin hiljem, mille eest teda tänati, aga Väike Tüdruk ei teadnud. Ma pakkusin lõpuks, et L' emme tundis lihtsalt nii suurt kergendust, et mossitav Väike Tüdruk lõpuks minema läheb - tore, et Väike Tüdruk selliste naljade peale naerab mitte ei solvu :P


Olen nii mugav, et kingin kõigile tüdrukutele kaelakeesid.
L kee oli selline - loodan, et tüdrukule meeldis.

*

Sünnipäevalt jalutasimegi hääletama. Oli veidi pidulik tunne :D
Valisin sotsiaaldemokraate - suure üllatusega kuulsin päeva jooksul, et kõik mu sugulased (kes helistasid) olid sotse valinud! Milline üksmeel meie klannis! :) Üllatas see mind ilmselt eelkõige sellepärast, et me omavahel poliitikast kunagi ei räägi...

Üks tädi seal valimisjaoskonnas oli Väikese Tüdruku kunagine kasvataja. Kuidagi rõõmus ja tore oli teda näha, kuigi Väike Tüdruk temaga omal ajal läbi ei saanud :) See kasvataja kippus Väikese Tüdruku pilte 'üle joonistama' ja 'täiustama'. Väike Tüdruk keeldus seejärel neid pilte enda omadeks pidamast. Ja üldse - range ja tugev kasvataja oli, aga surve all ja valju hääle ees Väike Tüdruk kapseldub ja ei tee üldse midagi. Siiski, kuidagi eriliselt armas oli see kohtumine.

Ja veel midagi armsat - ostsin endale tobedalt nunnud roosad sussid! :D

Mees ja Väike Tüdruk narrivad mind nende pärast (Mees laulab mind sussides nähes: Üks roosake on tõusnud... :P), aga minu meelest on nad toredad :D Ma olen nii kaua kodus kontsakingade või sokkidega käinud - päris mõnus on üle pika aja 'tuhveldada', ja soojad on nad ka!

Ja ka ilm kisub soojemaks!...
Tore-tore! :)

Niisama

Sõbrannale kirjutades taipasin, et esmaspäeval saaks 4 nädalat sellest, mil ma viimati nina õue pistsin...

Noh, homme siiski lähen, nii et 4 nädalat siiski täis ei saa... Väike Tüdruk läheb pühapäeval sünnipäevale ja me tippame homme kingitust otsima. Ma saan lõpuks endale ka juuksevärvi osta, et oma porikarva juuksejuured taas üle kullata :P


*


Eile aga oli Väike Tüdruk tubli luuletuste lugemise konkursil ja tuli jälle koju kiitusekirja ja kingikuhjaga (pildil on näha kaks auhinnaraamatut ja hunnik muud nänni all paremas nurgas). Kui auhinnad olid kätte jagatud ja maiustused söödud, tuli üks tädi lausa küsima, kes Väikese Tüdruku küll nii ilusasti luuletusi lugema õpetas :)
Väike Tüdruk ütles, et seekord ta ei värisenud, ega olnud ka tige :P



*

Mina pole veel otsustanud, kas lähen valima või mitte, ja seega mulle praegused päevad ei meeldi. Tahaks, et kõik käigud oleks käidud, laps ära sünnipäevatatud ja uued võimurid valitud ja saaks valmistuda järgmiseks koduseks kuuks... :/

Niisama

Viimased päevad on kuidagi eriti märkamatult käest lipsanud...

Väike Tüdruk on tõbine - õhtuti näeb ta õige plass ja loid välja, nii et mõtlen, et järgmisel päeval teda küll kooli saata ei saa, hommikuks aga on pilt parem, nii et läheb aga jälle. Neljapäeval peaks ta siis luuletusekonkursil etlema - muretsen, kas ta tervis ikka vastu peab, et ta oma õpetajat ja kooli alt ei vea. Ma tean, et see pole mingi maailmalõpp, kui ta sinna ei lähe, aga kool ju ikka nägi ürituse korraldamisega vaeva ja auhindas Väikest Tüdrukut 'aukirja' ja raamatuga - et peaks siis ikka seda tunnustust väärima ja esinema minema ilusti. Juba selline pisike asi nagu lapse kehv tervis 'vastutusrikkal' ajal viib mu une ära ja nii ma siis tolgendan siin suht uimaselt ringi.

*

Nädalavahetus oli meil hoopis eriline, sest meid väisas Vend I Pärnumaalt. Laupäeva õhtu jooksul suutsid Mees ja I juua viinakokteile, rummikokteile, õlut ja veini. Järgmisel hommikul aga olid nad täitsa elusad ja alustasid aga jälle oma tarku ajaloo-, poliitika-, sotsiaalpoliitika-, geograafia- ja keelesidemete jutte, millest mina oma puudulike teadmiste tõttu eriti osa võtta ei saanud, nii et jätsin mehed lobisema ja ise tegelesin Väikese Tüdrukuga ja magasin lühikeseks jäänud ööle juurde. Samas tundsin uhkust, et nad 'mul' nii targad on - Vend I ja Mees :) Lihtsalt üleloomulik, kuidas neil seda juttu ja teadmisi jätkus...

Venda ära saates ütles Mees talle uksel:
"Ja kui sa järgmine kord tuled - ära nii palju räägi, eks. Ole rohkem vait! Ega ma sind selle pärast külla kutsu, et sind kuulata. Ma tahan ise rääkida."

:D

Minu sugulastel soovitab Mees alati ka jalaga uksele koputada, kui nad saabuvad.
"Miks jalaga?" imestavad nemad.
"Aga käed on teil ju kingitusi täis!" selgitab Mees.

Ta on mul külalislahkuse ja peenetundelisuse etalon.
:D