Teisipäev, 16. jaanuar 2018

Morbiidselt

Lugesin lehest, et üks mu lemmik-kaasalaulmisartiste, The Cranberries'e solist Dolores O'Riordan leiti hotellitoast surnuna. Kuna tal on mitut sorti hingehädasid olnud, selja taga enesetapukatse (2013? 2014?) ja tema kolm last elavad isaga ... eh, Kanadas või? - pole päris kindel, siis liigub mõte paratamatult enesetapule. Törtsuke alkoholismi ja ravimitega mängimist ka sinna otsa, ning see iiri veri ei tahagi vist staarivärgindusega kokku sobida, sealsed laulumaagid peaksid vist oma kääbikuuru ees pingil laulma, Sinead O'Connor tuleb ka meelde oma pidevate stseenide ja minema põgenenud lastega ...

Naised teevad oluliselt rohkem enesetapukatseid, mehed pigem saavad hakkama, kui asja juba ette võtavad - nii on enesetapjate hulgas märksa rohkem mehi, päästetud naisi aga on kordades rohkem. Kui inimene ära ei sure, tõlgendatakse seda nii, et tegemist oli 'appikarjega', et inimene soovib, et tema häda lihtsalt märgataks ja ei soovi tegelikult surra.

See mõte võtab mul kõhu alt külmaks, sest mis mõttes pole teised inimesed aru saanud, et inimesel on liiga raske??? No ma ei tea ... ma ei suuda seda näha muud moodi kui et inimesed tunnevad ennast süüdi, et nad turtsusid ja sõimasid vastu ega aidanud, ja siis hakkavad endale kinnitama, et see ei paistnud kusagilt välja, et inimene endaga hädamülkas oli. Süütunne on üks imelik asi, võiksime ennast ju hoopis sellevõrra ilusamaks inimeseks pidada, et end süüdi tunneme, ja hoida ennast selle tundega, lasta sel tundel olla, jätta sellele tundele ruumi endas. Ja siis saame tunda ka kõiki teisi seonduvaid tundeid, kui me ei sulge ennast. Allasurumine ei tee kedagi vapraks ega tugevaks. Samas olen tähele pannud ja saan aru, et enesetapp on inimeste jaoks millegi pärast (mida mina huvitaval kombel ei koge - normi piiresse jäävad liigisisesed erinevused mu meelest :D ) nii võimatu teema, et kõik istuvad silm hirmust punnis ja ei julge midagi ei mõelda ega öelda.

Minu meelest jällegi on õudne, kui destruktiivselt väljenduva psüühikahäirega inimese sugulasi - sh lapsi! - manitsetakse siiski nendega edasi suhtlema.
Ma ütleks, et mitte keegi meist ei vastuta selle eest, kuidas teine inimene oma elu tajub.
Hoidke ennast, teie keha pinged teatavad teile, kui teete endale liiga.
Hoidke endas kaastunnet selle teise inimese vastu ja enda vastu ja lahkuge uksi prõmmimata.

Ja see on ka õudne, et selle asemel, et aidata maniakkidel ja muidu toredatel jaburdajatel leida endale sobiv turvaline eluviis, rõhutatakse hoopis vajadust arendada ja harjutada normaalsele inimesele omaseid oskusi, mis neid aga paraku tugevasti stressi ajavad. Aga mulle tundub, et siin ilmselt probleemidega inimesed jagunevad väga mitmeti, näiteks:
* inimesed, kes suudaksid oskused omandada, kuid ei soovi kogu selle värgiga tegeleda, sest need teevad vastikult ärevaks = rikuvad elu ära (jep, mina!);
* inimesed, kes ei tahagi osata ja kes on ka õpivõimetud;
* inimesed, kes tahavad osata, aga on õpivõimetud;
* inimesed, kes suure harjutamise ja treenimisega on võimelised oskused omandama ja neile meeldib see, et nad saavad nende asjade tegemisega hakkama.

See iseseisvuse õpetamine ja edasipürgimise promomine on kaugelt üle piiri ka 'tavaliste inimeste' juures, kõik püüavad oma maksimumi suunas ja ei mõtle üldse sellele, et elu peab Meid paitama. Pole mõtet elada elu, mis sind õnnelikuks ei tee. Ja veel see nali, et kui oled pingutanud ja pingutanud, ja hakkad aru saama, et ptui, seda värki pole mulle üldsegi vaja, siis kõik utsitavad edasi pingutama, mitte pooleli jätma. Ühesõnaga sa mõistad, et oled oma elu planeerides teinud vea ja selle vea tegemise tõttu kunagi jätkad seda viga lihtsalt edasi. Aga näiteks mina jätsin ülikooli pooleli olukorras, kus mul olid kõik ainepunktid koos ja tegemata ainult üks statistika-aine (väkk!), seminaritöö, lõputöö ja see viimane suur üldeksam. Kõik muu oli tehtud.
Kas ma kahetsen, et ma lõpuni ei teinud?
EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!
Iial pole seda kahetsenud.
Kuid mul tuleb klomp kurku, kui ma mõtlen, et piinasin ennast nii kaua selle kooliga, ammu juba ei tahtnud seda nähagi, talvel jõin enne loengusseminekut salaviina, sest ilma ei suutnud kuidagi välja astuda, isegi Väiku sai vahele planeeritud selle lootusega, et äkki beebiga kodus istumine ajab mu hulluks ja ma lausa jooksen tund aega enne algust loengumaja poole :D, aga ei, seda ei juhtunud, Väiku oli imearmas titakene :)

Inimesed on erinevad, aga kui te tunnete, et ei saa mõne asjaga hakkama enne kui pole üht šokolaaditahvlit või kokteili manustanud, siis - jätke ära need asjad! Need on pahad teile.
Ärge tehke,
käige alla
nagu mina! :D

Ahsoo, aga 'appikarje'-enesetappude kohta tahtsin öelda seda, et kuigi olen olnud kohe täitsa depressiivne mingitel oma elu perioodidel, pole ma teinud ühtegi katset, kuigi olen rahulikult ettevalmistusi teinud, tühjendades riidekappi ärakantud asjadest, mida keegi niikuinii endale ei taha, visates ära päevikuid ja kirjutades infovihikut VT kasvatamiseks, kes iganes seda tegema oleks hakanud. Ja Mehele ka, et mis režiimide peal meie pesumasin töötab ja et makaronide keetmise instruktsioon on paki peal kenasti kirjas jms. Kuid mul on 'appikarjetest' lugedes alati tunne, et inimene lihtsalt tahtis teada, kas tal on veel mõtet siia tolgendama jääda või ei, ja jättis oma pääsemise saatuse/jumala hooleks. Et kui ta piisavalt varakult leitakse, siis äkki pole veel tema aeg surra? Et see pole mitte appikarje vaid küsimus - sellises olukorras, kus oma mõistus kohe üldse ei võta. Ja kui saatus tahab, et sa ellu jääksid, siis äkki pingutad siiski veel? On ju siiski küllalt ka neid inimesi, kes alles pärast ärapäästmist avastavad, et siiski tahavad elada - mis on väga imelik ja imeline mu meelest :D

Ja nüüd lugesin oma teksti üle ning kehapingete juures tuli meelde seik paari nädala tagusest ajast ...

Nimelt söandas keegi Teal Tribe'i FBgrupis küsida, et kas on selles vaimuinimeste grupis temasuguseid ka, kes tarbivad loomseid produkte ja on tänulikud loomadele?

No ei tohi midagi sellist kirjutada tänapäeval ingliskeelses internetis, kui sa just troll pole, kes selleks kirjutabki, et verd lendamas näha.

Milline meeletu lihasööjate mõnitamine seal lahti läks!!! Kusjuures tõesti labane ja sulaõel!
Mõtlesin juba ei tea mitmendat korda irooniliselt, et veganite erakordse agressiivsuse taga on ilmselt dieet :D, hakkasin seda kirjutama, ja kukal hakkas surisema. Kustutasin. Kirjutasin "peenemalt". Ikka surises. Sain aru, et ei tohi lisada negatiivsust. Tahtsin grupist lahkuda, kuid siis meenus, et see ongi üks teema, mis interneti tänapäeval hulluks ajab, nii et ei maksa seda lahmimist konkreetse grupiga siduda. (Siiski pole pärast seda sinna vaadanud.) Kirjutasin lõpuks lihtsalt, et lehva-lehva, mina samasugune, olen loomadele väga tänulik ja kui järgmises elus on minu kord loom olla, siis pakun oma kannikat ka. Surema peab niikuinii.
Selle peale kukal ei surisenud nii et postitasin.

Ja nüüd ma lihtsalt istun ja mõtlen, kuidas meid kogu aeg õpetatakse ennast kokku võtma ja distsiplineeritud olema, sealhulgas oma tundeid alla suruma ja 'mõistlik' olema, kuid tegelikult keha pakub meile vahetut teadmist meie jaoks subjektiivsest heast ja halvast, kuid meid ÕPETATAKSE seda ignoreerima.
Näiteks kool. Teate kui paljud inimesed mulle ütlesid, et nii lõpu eel on lausa totter lõpetamata jätta.
Aga mulle kõlas see umbes nagu ma oleks vägivaldses abielus tasapisi ärkama hakanud, et see, mis toimub, on minu jaoks ikka väga vale ja mind mitte-arvestav, vaenulik, kurnav-koormav, ning siis teised ütlevad, et no kuule - kaheksa aastat said abielus olla ja nüüd piin enam ei kõlba? Kui sa ennast kokku võtad, siis kindlasti saad kauem hakkama/piinlemisega hakkama.
Nagu mida?
Kui saad aru, et teed endale liiga, siis lase jalga! Sa ei pea selle pärast edasi kannatama, et kunagi tehtud otsus osutus sind kahjustavaks. Me tohime iga hetk uued olla ja me tohime ennast armastada ja enese eest hoolitseda ja ennast hellitada ja mitte selleks, et siis on meil ka teist vastu kena olemiseks jaksu vaid lihtsalt selleks, et me väärime parimat kohtlemist iseenda poolt. See pole vahend hea tuju või kannatlikkuse saavutamiseks, see on omaette eesmärk: teha ennast õnnelikuks siin elus! Millal sa siis õnnelik oled, kui mitte täna? Pingutamise ja ponnistamisega valmistad sa ette ainult tuleviku pingutamist ja ponnistamist. Rahu ja rõõmuni saab jõuda mitte pingutuste ja enesesalgamise vaid rahu ja rõõmu läbi. Kui käitud ennastsalgavalt ja allasuruvalt - kui palju seda 'sind' üldse alles on, kes sinu arust kunagi hiljem peaks sinu tublidusest loorbereid lõikama?

Ma armastan teid, nupsud!
Ja andke te ka minna! :D


---

Nigu ikka on mul veitsa päevikuvärki kogunenud:


Ee, mina saan mõned pildid suuremaks nii, et klõpsan parema klahviga ja valin: ava pilt eraldi lehel vms ja siis plõksan pluss-märgil, aga ma ei tea, kas te ka saate ... 




Ehh, see on jaanuari autoportree, kuidagi väga imelike proportsioonidega on,
aga märkasin alles siis, kui olin mustvalgel välja printinud ... :S


No osalt on asi lihtsalt valguses, see langeb ühelt küljelt ja kohe ongi viltune nägu käes! :D
Ja no juuksed on kuklas sõlmes ... ikka väga imelik pilt... :p


Kes veel absoluutselt jumaldab Dylan Thomase luuletust
 "Do Not Go Gentle Into That Good Night"???
:D
Mul on see juba ilusasti välja kirjutatud, kuid vahel pean esimesed read VEELKORD kusagile üles kribama ...

Uuuuh, da päššöööön! :D




---

Ahsoo, ja kuna nägin fotosid võttes varemsalvestatud 'still'e' ,  märgin lihtsalt ära, et vaatasin aastavahetuse kandis mõlemad Blade Runneri filmid esimest korda ära. Ma olen erutusest ogar lausa - nii ägedad filmid ja esimene, hoolimata sellest, et tehtud igiammu, polnud üldsegi naeruväärne. Visuaali poolest olid mõlemad filmid suuuuuuper!!! Lugu oli esimesel tugevam, aga ma üldse ei kurda ka teise üle. Oli nii ilus ja põnev ja ma aina ahmisin õhku, et kuidas see esimene film iial varem minuni polnud jõudnud??? Ainus asi, mis ma oskan pakkuda on, et nimi Blade Runner sai minu teadvuses sisu, et keegi jookseb žilett käes mööda kõrisid ringi ... ning see poleks tõesti huvitanud.  Viimasest filmist:



No lihtsalt hull lugu, kus mulle meeldivad inimtühjad betoonkamakad ... (peategelased pole 'inimesed', nemad on inimtühjuse vaatajad ju :) ).

A see on ka nii ilus!



Tsau-blau siis! You should go and love yourself! :)

3 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

"...õudne, kui destruktiivselt väljenduva psüühikahäirega inimese sugulasi - sh lapsi! - manitsetakse siiski nendega edasi suhtlema."
Uhh, selle peale tuli meelde, et alles oli ETV2-S dokk "MUL OLI PEREKOND". Ma ei ole midagi õudsemat näinud!Ma ei kujuta ette sellist asja kogu oma suguvõsas, veel vähem o m a peres!Mõistsin, et hirmsaim nähtus on kõrge IQ-ga sotsiopaadist laps...

väga väga naine ütles ...

Ei, ma teadsin küll, et sa oled olemas, nooremas põlves vahepeal lugesin üsna pidevalt ja .... aga miks ma ometi pooleli jätsin?!
Ühte teed käija ju.
vau.

karikate emand ütles ...

:) hehe, vahva! :)