No eks ma passerdan siin oma tavalisi asju teha, aga näiteks kui esmaspäeval Väikuga umbes kolmekilomeetrise tiiru väljas tegime, siis teisipäeva veetsime mõlemad voodis suurest väsimusest. No on alles lugu!
Aga täna loen Deepak Chopra raamatut "Edu seitse vaimset seadust" ja jõudsin lõiguni, mille ilmselt siin ära tooma pean, kuna ma vaatan, et käsi ei lehitse edasi sealt ... jään mõtisklema ... ja kui kirja ei pane, siis jäängi sinna pidama, aga tahaks ikka edasi jõuda ...
Katkend oleks siis selline:
"Sellest lõputust valikute hulgast on igal sekundil ainult üks valik selline, mis toob õnne nii sulle kui ka inimestele sinu ümber. Ja kui sa teed selle ühe valiku, siis on tulemuseks käitumisviis, mida nimetatakse spontaanseks õigeks teoks.* Spontaanne õige tegu on õige tegu õigel hetkel. See on õige reaktsioon igale olukorrale, mis toimub. See on tegu, mis toidab sind ja kõiki teisi, keda su tegu mõjutab.
Väga huvitav mehhanism on see, et universum peab aitama sul teha spontaanselt õigeid valikuid.** See mehhanism on seotud tunnetega sinu kehas. Su keha kogeb kahesuguseid tundeid: üks on mugavustunne, teine ebamugavustunne. Hetkel, kui sa teed teadlikku valikut, pööra tähelepanu oma kehale ja küsi kehalt: "Kui ma teen selle valiku, mis siis juhtub?" Kui su keha saadab mugavustunde, siis on valik õige. Kui su keha saadab ebamugavustunde, siis pole see valik kohane.***
Mõnel inimesel asuvad mugavus- ja ebamugavustunne päikesepõimiku piirkonnas, aga enamikul südamepiirkonnas."Ja ma mõtlen, et - see on õige, aga pole ju aktsepteeritav!
Inimene, kes saab enda jaoks õigesti käituda, ei saa kuuluda ühiskonda - vähemalt mitte sellisesse, mis on Euroopas ja USA's ...
Meil eeldatakse ikkagi, et küps mõtlemine tähendab enda korrale kutsumist, alla surumist, käitumist reeglite, mitte 'kõhutunde' järgi. Hästi kasvatatud laps/inimene on see, kes teab ümbritsevate inimeste ootustest ja neile vastab. Me ootame, et mida intelligentsem inimene, seda ootuspärasemalt ta käitub.
Ja ometi - kes kord on kõhutunde järgi valikuid tegema hakanud, see ei taha enam tagasi korralikuks hakata, sest kogu keha ütleb, et nii on ainuõige ja hea.
A ma mõtlen kurvasti, et kellele see Deepak seda kirjutab? Inimestel pole võimalust ennast tunnetama õppida, sest nad tegelevad oma tunnete ja spontaansete reaktsioonide maha surumisega, ümbertöötlemisega, kanaliseerimisega, sublimeerimisega, maskeerimisega, ignoreerimisega jne. Enda tunnete ja isiklike väärtuste teadvustamine on ohtlik, sest inimene võib niimoodi muutuda mittefunktsionaalseks ühiskonnaliikmeks!
Ja samas ... see on liiga hea ja õige, et seda mitte teha, kui juba alustanud oled...
Mulle tundub, et mõnikord inimesed saavad sellest aru nii, et neil on õigus oma viha väljendada, või siis et - mis siis saaks, kui kõik inimesed hakkaksid kohe röökima selle asemel, et end mõistlikuks ja tasakaalukaks läbirääkijaks veenda/pidurdada?
See siiski tegelikkuses juhtuda ei saa. Röökiva inimese teadlikkus endast/lähedus endale on alati väike. Endale lähedal asuva/kõrge eneseteadvusega inimese reaktsioon on ka teiste suhtes alati hooliv ja mõistev. Me oleme tervik! Selle pärast (mahayana) budistid tunnevad, et nad ei saa ise üksi paradiisi kepselda, vaid peavad tagasi tulema nii kaua, kuni kõik on paradiisiväravani upitatud (eeskujuga üleujutatud). Me oleme tervik.***
* Vaat, selle koha peal tahaks meenutada, kuidas ma kunagi siin rääkisin, et kui sul on eesmärgid, siis on sul otsuste tegemiseks mõistust vaja. Kui oled 100% usalduses ja aktsepteerimises/olla lubamises, siis pole mõistust vaja, käitumine/kulgemine toimub spontaanselt ja on sealjuures kõige õigem-harmoonilisem. Nii et ma väga kinnitan sellise väärtusliku variandi olemasolu ja kehtimist! :)
** Ka Teal Swan on öelnud, et me oleme loodud/ehitatud õigeid otsuseid tegema (we are wired to make the right decisions). Spetsiifiliselt meie jaoks sellel hetkel õigele otsusele järgneb heaolutunne. Valele otsusele pinge, ängistus, mure, tusameel. Jah - nii lihtne see ongi. Austa ennast ja oma tundeid!
*** Väga huvitav on Teal Swani käsitlus sellest. Ta ütleb, et kui inimene jõuab 'valgustumisele', siis ta teadvus avardub pauhh! ja sellega kaasneb ilmeksimatu tunnetus sellest, et tal pole võimalik päriselt valgustuda, kui teised inimesed pole valgustunud. Tema ütleb, et meil tuleb läbi teha veel ka 'secondary enlightenment', teise astme valgustumine.
Ja mind võtab väga tõsiseks, et paljud enesearendajad ajavad juttu stiilis 'no pain, no gain', 'areng toimub väljaspool mugavuspiirkonda' jne. Ma mõtlen, et äkki on inimesed nii erinevad, et neid aitavad sellised vastandlikud õpetused? Aga mõelge kui jube, kui lubamise ja äratundmise vaikses külluses arenevad inimesed satuvad enesepiitsutajate mõjuvälja, on need siis õpetajad, autorid, gurud või lihtsalt sõbrad-sugulased. Nagu Einstein olevat öelnud, et me ei saa hinnata kala tublidust selle järgi, kui kiiresti ta puu otsa ronib. Võibolla pole see mugavustsoonist välja ronimise õpetus nii kahjustav ja absurdne kui mulle tundub ... Siiski, tundub, et ülekaalukas osa ühiskonnast hindab pingutamise, valu ja vaeva arenguteed ja zen-rahvas on kusagil kardinate taga ... Võibolla sellepärast, et pingutajad on lärmakamad? Ma siiski arvan, et osa nende 'edust' on enesesisendus. Kui sa pingutad ja arengut ei toimu, siis sa pead endale valetama, et arened, muidu on selline energia- ja vaimujõu raiskamine inimese psüühika jaoks liiga valus. Uurimused näitavad, et kui inimene ostab kalli kreemi, on ta eelsoodustatud märkama positiivseid muutusi oma näonaha seisukorras - sest ta psüühika suhtub lolliksjäämisesse (ostsid kalli kreemi, mis ei aitagi!) liiga valuliselt. Ja teate, kui palju on hakanud välja ilmuma endisi veganeid, kes tunnistavad, et nad petsid ennast, kui seda dieeti kiitsid!?? Ma pole kuulnud mitte ühestki muust liikumisest, mis oleks kaasa toonud sellise 'ülestunnistajate' laviini! Veganlus on teoreetiliselt nii super-hüper-vinge-täiuslik filosoofia, et inimene petab ennast positiivseid muutusi märkama. Ja tegelikult, ma tunnen, et ma kummardan nende inimeste ees ... Nad annavad oma tervise käest loomade heaolu nimel. See on väga liigutav!
(Ja muidugi - kindlasti on inimesi, kellele see ongi parim dieet. Meie kehad on siiski väga erinevad.)
.
..
...
Hoopis teist juttu - kas te teate sellist mitmes riigis korraldatavat lauluvõistlust nagu The Voice?
Ma olen seal nii armsaid laululapsi näinud, et pisar tuleb silma ja jalad hakkavad siputama ... :)
Praegu on minu lemmik Rosa lauluga Faded.
Kullatükk eks! :)
Ja see esimesena ümber pööranud kohtunik vaatab teda suu ammuli, julgemata hingatagi :)
Otsisin originaali ja sain teada, et autor Alan Walker kirjutas selle ainult 18-aastasena!
Ka originaali laulab väga armsa puhta häälega Norra lauljatar nimega Iselin Solheim.
Ja selle video on filmitud Eestis! :)
Eks mulle meeldib Rosa akustiline variant rohkem kui Walkeri elektrooniline, aga pole viga tolgi!
Aaaga ega siis midagi ... tõesti ei oskagi kohe rohkem midagi öelda ... Väga imelik, aga ma ei oska häid soove öelda, kui mul endal pole nii hästi. Mul on selline tugev mulje, nagu ma saaksin soovidega jagada oma tunnet ja ma ei taha teile seda tunnet soovida, mis mul endal praegu on
- ei liha ega kala!!!
I still love you, but ... you know ....
---
Nagu liiga sageli, pean ma jälle hilisema lisanduse tegemise oma tekstile - mul pole seda kannatust, et teksti natuke aega lihvida, viskan kohe üles ja siis jääb midagi sageli rääkimata, sest jutt keerab mujale...
Aga siis seda, et ...
kas te ka olete märganud, et nii 'liiga lihtne' kui see ka poleks - kui meil kummitavad mingid laulud, siis need väljendavad šokeerivalt täpselt meie tundeid-mõtteid tol hetkel?
Mulle tundub see kuidagi liiga labane, et saaks tõsi olla, kuid kui tegemist pole just lauluga, mis raadiost viimati kõlas, vaid mingi vanema või vähem domineerinud lauluga, siis märkan küll üllatusega, et kummitava laulu sõnad tõesti sõnad väljendavad mu tunnet.
Kuidagi liiga lihtne tundub see, aga näib siiski toimuvat ...
Praegu siis:
I'm faded, so lost, I'm faded...
Olen tuhmunud, end kaotanud, tuhmunud ...
No iga päev kummitab :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar