Laupäev, 11. november 2017

Meh

Mul sai 'kiire aeg' tegelikult juba kolmapäeval läbi.
Kõige põnevamad asjad on muidugi seotud teiste inimestega ja selliste asjadega, millest rääkida ei sobi...
No ma mõtlen, mis vahepeal juhtus, millest ma saan rääkida...
Emmake käis esimest korda mul siin kodus külas.
Venna ja Z lahutus jõustus.
Facebook pani Issakese konto kinni ja ma pidin mitu satsi telefoni teel selle asjaga mässama. Issake üldse ei tahtnudki mingit Puuki, aga alistus sugulaste survele ja iga uue asjaga tuleb kaasa sada uut probleemi. (Me narrisime Issakest, et mis ta siis kohe siivutusi paremale ja vasakule jagama hakkas - me kõik oleme ikka nii hakkama saanud, et FB pole meid blokeerinud -, aga tegelikult tuli välja, et ta oli lihtsalt oma konto kinnitamata jätnud - seepärast siis nädal pärast tegemist kadus ära, ja me tegime uue.)
Juristi juures käisime, panime ühe vana osaühingu või ma ei tea ka mille kinni, kuna seal ei toimunud enam ammu midagi. Mul hakkas juba autoga sinnapoole sõites jube halb, tudisedes läksin ikka kohale ja seal administraatori juures vajusin seina mööda põrandale istuma, aga läks üle ilma päris pikali kukkumata. Värisedes on mul käekiri nagu esimest korda elus joonistaksin selliseid tähti :D, aga mis parata.
Aajah, näe, enamjaolt on need ikkagi teiste asjad - mul endal pole mitte midagi põnevat juhtunud ... kõik tiksub vanaviisi, kuidagi paari kuu jooksul tuli järsku kõik kokku - keda vaja abistada, keda kabistada -, kuigi ma üritasin maha siputada asju ... näiteks kui Emmake esimest korda tuli, siis ma võtsin ananassi, tordi ja alpikannipoti all vastu ja ütlesin, et ma kahjuks ei suuda kellegagi vestelda -- mul teadvus vilgub nagu stroboskoop, ma ehku peale tegutsen, püüdes ära aimata, mis 'pimeajal' toimuda ja kuulduda võis. Ta tuli ette teatamata, nii et see oli okei, ma arvan...


Aga järgmine käik, mida ma ette tean, tuleb alles 27. novembril, nii et ma jõuan end kosutada vahepeal.
Ja sellele järgnev alles 28. detsembril.
Nii et seisud näivad ilusad :)

Tegelikult mõtlesin, et ehk olen neljapäeval juba jonksus, aga ei.
Siis mõtlesin, et ehk reedel ikka, aga ei, muudkui magaks...
Tänase kohta ma enam ei hakanud midagi lootma ... märgid on vastuolulised - laulujorutamine ja VT väntsutamine näitab, et mul hakkab tujukene paremaks minema, aga mitmendat päeva tegemata voodi näitab, et ma ei kavatse veel urust välja tulla ja inimeseks hakata.
Aga noh - talv ongi koopaeluks justkui loodud!

Kommentaare ei ole: