Neljapäev, 2. november 2017

Mi-mi-mi, na-na-na tean ikka kõige paremini

Käisime täna Väikuga silmaarsti juures, kuna ta pea valutab viimasel ajal, ja kuna ma eelmist prilliretsepti ju välja ei ostnud..., niisiis mõtlesime, et ikka tuleb 'täpsed silmad' panna.

Selle eelmise käiguga oli nii, et optometrist ütles, et VT prillid on ühele silmale liiga kanged ja tuleb uued klaasid panna. Mina aga ütlesin, et ootage-ootage! vaatame enne, mida veel varasem prilliretsept ütleb, sest meil olid ju varasemad prillid ja retseptid ka kaasas. Ja selguski, et varasema retsepti järele tehtud prillid erinesid värskest retseptist mõlema silma puhul vaid 0,25 dioptri võrra. Niisiis mina keeldusin tookord uusi ostmast ja ütlesin, et käivad ka need varasemad ja lahjemad.
Toonane optometrist sõdis vägevalt vastu, et tuleb ikka uued tellida, ja kohtles mind kui maailma kõige halvemat ema :D

Täna läksime siiski uuesti arstile, et saaks ikka ülitäpselt ja värskelt need klaasid säetud ja võetud.

Ja teate, mis selgus? Meile öeldi, et VT'l on täpselt õiged klaasid, nii et prillidest need peavalud olla ei saa! :)
Mul süda kohe rahulik ja võidukas nüüd! :D




Aga ma tahtsin ühest asjast veel rääkida - sedapuhku asjast, mida ma ei tea.
Aga tahaks!

Üheksakümnendate alguses olin isolaatoris ja seal lugesin pikka 'keskmisele koolieale' mõeldud poeemi, mis minu meelest oli eraldi raamatus. See rääkis kaevurinaisest, kelle mees oli surma saanud ja kellel polnud oma lastele midagi süüa anda, nii et ta keetis potis kive ja ütles lihtsalt lastele, et veel pole valmis ja ikka veel pole valmis, kuni nood väsimusest magama jäid.

Mul on mõned jupid ka meeles, kuigi laiguti ja paiguti ja tõenäoliselt mitte täiesti õigesti ka, aga noh... umbes nii see käis:

Talv tuli seekord karm.
Tuul huilgab, loobib lund.
Kesk kalki kaljumaad
näeb Nar'i küla und.

...

Käed hetkeks rüppe said,
sai murest vabaks meel.
Üksainus tuli vaid
nüüd vilkumas on veel.

...

... sealt räbalate seest
ent sihib pada, tuld,
viis näljast väikemeest.

...

Oh, olgu neetud päev,
nii mõtleb ema siis,
mil varing kurjal käel
me toitja ära viis.

...
sest pajas tule peal
vaid kivid keesid vees.

Eee, see kummitab mul juba nädal aega, aga need read guuglis ei andnud mingit tulemust.
Kas keegi teab, mis nutulaul see selline oli? - kohe rahutuks teeb, kui ei suuda välja selgitada autorit :D
Ma olin tollal varateismeline ja selle aja asjad jätavad mällu ju nii sügavad jäljed...

---

Muidu läheb nii, et ikka veel tilgub igasse nädalasse asjaajamisi ja/või kohtumisi.
Seega ma pole päris mina ise. Aga noh! Nüüd ma vähemalt tean märke, mis näitavad, et pean võimalikult vähe tegema, kuulama ja nägema ...
Näiteks selline, et olen kellegagi kahekesi toas ja ei pane tähele, kui ta minuga rääkima hakkab, siis keskelt märkan natuke kuulata ja repliigi lõpuks olen jälle unistuste või unustuste maale kadunud. Ja nii iga lausega. No see on küllaltki selge märk, et minust hetkel suhtlejat pole ...

Mul käis sõbranna külas ja miski nagu hakkas märku andma, et nüüd hakatakse tasapisi otsi kokku tõmbama ..., aga ilmselt ei toimunud see minu jaoks piisavalt kiiresti, sest ühel hetkel kuulsin end reipalt ütlemas: "Nii! Sa ilmselt tahad kõigepealt tualetis ära käia!?"

:D

VT lausa kääksatas õudusest ja raputas käsi taeva poole, kui ma talle sellest rääkisin.
Ütles, et tema ei saa aru, miks keegi minuga üldse suhtleb?...

Sellele küsimusele mul vastust pole! :P

3 kommentaari:

K ütles ...

Mul on sama asi autorite ja raamatutega. Kui ei tule meelde, siis kriibib sees. Tahab, et meelde tuletataks. Kas luuletuse autor võib olla Kosta Hetägkatõ (Ema)?

karikate emand ütles ...

Ooooo, wowww, aitäh! :)
See on kindlasti õige raamat, sest ka mul oli meeles, et raamatu nimi oli "Ema"! Aga kui ma ESTERi pealkirjaotsingusse 'ema' lõin, andis ta mulle Maksim Gorki (mis kindlasti polnud õige) ja siis lehekülgede kaupa laulikuid ja muid teavikke, kus "Ema süda" või muu selline 'emalik värk' pealkirjas sees :)

Eino on alles nimi inimesele pandud! :D
Seda on ju lausa võimatu meelde jätta!

Skarabeus ütles ...

http://www.vanaraamat.ee/Kosta_Hetagkato_Ema_Eesti_Raamat_1980_3016-6.htm