Esmaspäev, 27. november 2017

Heal arvamusel ...

Heheh, seda et ... mõnikord ma olen kindel, et üks või teine asi ei kujuta endast minu jaoks erilist probleemi ja et ma suhtun sellesse küpselt ja mõistlikult, aga siis juhtub selline asi, et kui ma selle ära teen, siis tunnen järsku JUUUUHHUUU! Ja alles selle järgi saan aru, et mingi (oluline!) osa minust ikkagi kartis seda ja eeldas feilimist.

Jällegi, see pole otseselt 'minu asi', nii et täpsemalt praegu rääkida ei saa...
Aga sellega seoses veel meenub mulle see, et kui ma inimestele ütlen, et olen inimene, kes ei käi/tee/saa, siis igatlaadi nõustajad väidavad, et see on 'ennast hukutav/halvustav sisekõne'.
Tegelt ma ise arvan, et usun endasse pigem rohkem kui vähem, kui alust oleks :)
Et need asjad, millega ma ütlen end hakkama mitte saavat, on ikka väga raudselt  no-no asjad.
Pigem on mul illusioon oma tublidusest kui negatiivne sisekõne...

A noh, kes mõõdaks, eksju!
Igale oma arvamus! Mu nõustajatel on kõigil olnud arvamus, et olen tublim kui arvan.
High five kõigile ja no worries :)

Täna tunnen ma end küll jõle tublina ... :)
Võibolla teen homme üle mitme nädala isegi voodi ära ja vahetan voodipesu???
Viimastel nädalatel olen küll siin põrsamajakeses elanud, pole ühtegi lina vaevunud sirgu tõmbama ...

But it's gonna be better ...



bye, luvs! :)

Kommentaare ei ole: