Kolmapäev, 29. november 2017

Arengustaadiumid



Üks mõte, mis mul eile Instast kummitama jäi, oli selline:

Umbes siis nii:
"Inimesed on oma teadlikkuselt erinevates staadiumites. 
Teatud tasemele jõudes soovid sa lihtsalt avaldada 'oma tõde', vajaduseta teisi selles veenda.
Sa mõistad, et igal inimesel on oma teekond.
Teisisõnu: pole mõtet roomamise staadiumis olevat imikut veenda, et ta peaks kõndima."


Ma olen täitsa nõus, et arenenud inimesele piisab sellest, et ta väljendab oma tõde - mida teised selle peale teevad on kõrvaline asi. Näen siiski üllatusega, kui paljud 'tarkpead' 'valgustavad' inimesi kärsitu tülpimuse ja upsakusega ja jagavad selliseid meeme nagu "Ära kurvasta, kui sind ei mõisteta - teised ei suuda sinu tasemele tõusta!" või "Geeniusi ongi lihtinimesel/hallil massil raske mõista!" ja see ajab segadusse ja naerma :D Ma mõtlen, et mis kasu on inimesel tarkusest, kui ta on kuri ja viril, pidevalt oma kriitikaga hindamas, arvustamas, valvamas ja salvamas? Mingil hetkel oleks parem tunnistada, et see on ... rumal, küündimatu! Tõeline tarkus pole hapu, vaid aitab maailma ja inimesi näha nii, et sa saad olla õnnelik.

Mis aga puutub staadiumitesse - ma millegipärast ei usu, et elu kulgeb lineaarselt mööda 'arenguastmeid' ronides. Ma näen elu pigem tsirkusemänguna, kus sinu hetkepositsioon stardi, finiši ja teiste mängijate suhtes tegelikult ei ütle, kui kiiresti sa mänguga ühele poole saad.



Võid olla ruudul 112 ja ikka lõpetada hiljem kui keegi, kes on ruudul 13. Hierarhiate loomisel pole mõtet, meie teekond finišisse on erinev, kuid piisavalt kaua mängides jõuab viimasele ruudule siiski igaüks. Pole ühtegi põhjust seda mängu mängides murelik ja rahutu olla - ei enda ega ka teiste pärast.

Veel üks huvitav asi - ma näen internetiavarustes, et nii paljud inimesed on 'oma tõde' austama ja väljendama hakates jõudnud headuseni, milleni nad hea olla püüdes ei ulatunud. Paistab, et autentsus on tee nii tarkuse kui ka headuse ja õnneni. Ega asjata ütle paljud teadjad, et kõige paremini aitad sa inimesi/ühiskonda iseennast tervendades. Võib tunduda paradoksaalne, aga endast hoolimine on teistest hoolimine. Kusagilt lugesin sellist ettepanekut: "Teeme nii, et sina hoolitsed enda eest, et minul oleks hea, ja mina hoolitsen enda eest, et sinul oleks hea!" Huvitav küll, aga nii saab tõesti paremad tulemused, kui traditsioonilises suhtes: sa hoolitse minu eest, siis ma hoolitsen sinu eest!

Igatahes, igatahes ... on maailm maagiline ja müstiline ning pakub kuhjaga avastusi, mille juures üllatunult pead raputada ja naerda :D

5 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Tore, et sa taas tagasi ja kohal oled.

karikate emand ütles ...

Tore jah! :)

Kai Klaarika ütles ...

Võibolla on kogu maailm lootusetult katki. Kas vahel ei tundu? Kuidas siis tõde aimates ja ainukesena sellest hoolides mittetülpuda? Saab olla ükskõikne või kuri. See kui oled oma tarkuses leplik ja armastav, on väiksemate asjade ja maalimade jaoks nagu oma pere või töökollektiiv.

Kai Klaarika ütles ...

Või noh... kui tead, et ravi pole. Siis tasub vist jah ennast reaalsusest siiski eemaldada ja olla rõõmus. Aga kurb on ju ikka.

karikate emand ütles ...

Tead, täitsa ausalt - on võimalik olla ka siiralt kaastundlik, ilma probleemiga samastumata. Ma leian, et kõrvalt vaatav inimene saab olla isegi palju kaastundlikum, sest ta tunneb kaasa kõigile osapooltele - tavaliselt ollakse aga kellegi poolt ja kellegi vastu, kellelgi on õigus, keegi eksib... Kuni inimesed on inimesed, ei kao maa pealt kannatused. Pole mõtet seda soovida, elu ei käi nii.

Ma ei oska ära seletada, miks ja kuidas see niimoodi välja kukub, et enda ümber enda jaoks rõõmu ja headuse kuningriiki rajav inimene muudab maailma paremini, kui ta oleks saanud seda muuta, minnes kodust välja sihiga maailm rõõmsamaks ja paremaks muuta. Eks asi on osalt selles, et teistel inimestel on õigus oma teekonnale ja pole hea teekonarused teiste ees siledaks lükata, kui sa isegi ei tea, mida temal vaja on (ta ise ka võibolla ei tea).
Aga seda, mida endal on vaja, ütleb keha, emotsioonid. Lihtsalt huvi peab olema, et oma keha kuulata. Me sageli ei kuula, sest see ei aita meil täita endale võetud kohustusi vaid pigem paneb meid kahtlema, kas ma ikka tahan/julgen/suudan?

Ja samas toimub seegi valik (kas kuulata mõistuse ja tahtejõu häält või keskenduda 'kõhutundele') täpselt nii kuidas meile parasjagu sobib. Kas ja keda/mida kuulata või teha - kõik otsused on õiged.

Ma lihtsalt märgiks, et enda tundeid väärtustades käitume me iseendaga armastavalt, ja see laieneb iseenesest ning ei tähenda sealjuures sugugi seda, et muutud abivalmimaks. See kõlab nüüd ilmselt jube veidralt, aga - sa saad väljendada oma siirest hoolivust ja kaastunnet inimese suhtes, kes tahtis sind enda huvides tööle panna, aga sa keeldusid. Mina olen küll andnud mõista, et ma ei saa kibeduseta anda seda energiat, mida mult teene tegemine nõuaks, ja mul on kahju, et teine pettub, aga võibolla ei peaks ta endale võtma "vajadusi", mida ta tegelikult ise täita ei suuda?.
:p
Jep, see vist kõlab üsna ebameeldivalt :D ... eriti kui natukegi on irooniamaiku sel jutul... Mina siiski mõtlen seda ilma irooniata; vaevalt saab keegi üles kasvada täielikult illusioonidevabana ja nende purunemine on alati valus, kuid tervitatav ju tegelikult! :)