Teisipäev, 8. september 2015

ROY STRIDER "Mongoolia memuaarid. Tiibeti koertega kullaotsijate jälil"

Selles raamatus sõidab eestlasest budismientusiast Roy Strider oma kahe suure mastifiga Mongoliasse, kust üks tema koertest on pärit. Ta tahab koos sõbranna Manjaga filmida sealseid sala-kullakütte. Koerte kaasavõtmine on ülimalt ebamugav ja kallis - parim viis koertega koos reisida on treenida koer pimedate saatjakoeraks ja ise siis pimedat teeselda, sest ei hakka ju endale Mongoolia-reisile kahe koera jaoks veel kaht pimedat palkama.

Paraku maadleb autor reisu alguses kopsupõletikuga, mis teeb kõik reisujamad sada korda irreaalsemaks. Vajadus mängida pimedat teeb lennujaamasündmused reisusellide jaoks painavaks, lugeja jaoks aga ülipõnevaks seikluseks.

Nende kullaotsijate elu tutvustamine jäi napiks, siiski oli küllalt juttu Mongoolia muutumisest endisest maagilise kultuuri ja mütoloogiaga maast "tänapäevaseks" plastmassi, puruks visatud klaaspudelite ja miniseelikute maailmaks. Kurb jah.

Aga eriti mõnus oli seda raamatut lugeda sellise pikaldase ja mõnusa maamehehuumori pärast :D - no mõnusad väikesed naljad, ei mingit teravmeelitsemist, rahu ja päike naljades. Ühe koera nimi on Häirä, mis tähendavat kohalikus keeles "mu armas", "mu kallis" - kui koera paar korda valjult enda juurde hõikuda tuli, sai kogu lähedalviibiv rahvas imestada ja naerda, kuidas üks valgenahk igas suunas oma kallikese järele karjub. Teine koer on aga ülemõõduline kutsikas, kes saab vanast harjumusest ikka lõputult hellitusnimesid nagu "pumps", "tötskääbus", "kääbik" ja palju muud.
Ma valisin selle raamatu huvist, kuidas eesti budist siis ka elab ja tegutseb, aga kõige sümpaatsemaks sai mulle siin soojus, millega Strider oma 'suure iseloomuga' koertest räägib.


"Kutsikas" Karma saamise lugu:

Kükitasin neid /minemavudivat tiibeti mastifite pesakonda/ pilguga jälgides maapinnale lähemale ning tundsin, kuidas midagi mu põlve vastu puutub. Kui pilgu enda ette suunasin, seisis seal kahel jalal üks karvane ja pontsakas olend nagu pisike tötskääbus. Naljakas kääbik oli esikäpad mu põlvile toetanud, vaatas oma mustjate mandlisilmadega mulle tungivalt otsa ja rääkis midagi väga intensiivselt. Kuigi väikese olendi jutuvada kulges vaikuses, olid tema ilme ja hääletuid sõnu vormiva suu innukas kinni-lahti liikumine nii ilmekad, et naelutasid tähelepanu 5-tolliste naeltega paigale.
Umbes minuti vältel püüdis koerakene oma sõnumit edasi anda, seejärel laskus tagasi neljale käpale, vaatas mulle veelkord üle õla otsa ja lidus oma õdede ja vendade juurde.
Naersin liigutatult kutsika ilmeka väljendusviisi peale ning jätsin peagi vahva koerapere ja selle omanikuga jumalaga. Õhtul heitsin kodus peale aiatöid sängi, kustutasin tule ja tõmbasin teki üle pea.
Und aga ei tulnudki.
Iga kord kui silmad sulgesin, ilmus tähtsa, kuid paluva näoga kutsika näolapikene taas kusagilt ning alustas oma hääletut, kuid ilmekat jutulõnga.
"Võta mind enda juurde elama! Tahaksin siia kolida," jahvatas väikene koer tõsiselt. "Ma tulen sinu juurde. Võta mind siia elama!"
"Olgu-olgu, ma helistan homme," ütlesin viimaks pimedusse, olles väsimusest ja unetusest jõuetu. Selgus, et kutsikas on emane ja maksab 10 000 Eesti krooni. Kuid tema eest saab tasuda ka osadena. Raske südame ja segaste tunnetega võtsin oma säästud, sõitsin linna, sõlmisin vastava lepingu ning võtsin oma öise kummitaja sülle. Me vaatasime jälle tõtt. Kutsika silmad särasid ja sätendasid.
"Ma panen sulle nimeks Karma - taevatähekene," ütlesin karvasele kääbikule ning kinnitasin kutsika kaelarihma külge peenikese jalutusrihma, mille tema perenaine meile toidu, mänguasja ja pehme fliistekiga kaasa andis. Sain endale pealekauba ka osamaksetena mitmeks kuuks "Karma võla". Oli aeg uude koju reisida.
Nii minu kui ka kutsika suureks imestuseks ei osanud Karma jalutusrihma külge kinnitatuna kuhugi jalutada. Kutsikas keeldus rihmas kõndimast ning ei võtnud protesti märgiks lihtsalt jalgu alla. Nõnda lohises ta minu järel nii külili kui selili ning andis oma arvamusest märku kileda seatapukisaga.

No vaat, selline armas algus Karma elul koos Strideriga :)

Seoses Mongoolia klimaatilise eripäraga on raamatus arutlusi ka taimetoitluse võimalikkusest ja mõttekusest iseäraliku kliimaga paikades. Näiteks selle reisi käigus pidi Roy hakkama kuivatatud liha sööma, kuna kopsupõletikust nõrgestatud tervis lihtsalt poleks elu Mongoolia kõrbetes välja kannatanud. Tema kaaslanna Manja aga jäi täisveganiks ja oli pigem nõus apteegist sünteetilist ravimit võtma, kui jooma kohalikku jogurtit, mis oleks tema kõhu vajalike bakteritega varustanud. Manja toitus kõrbes pea ainult kiirnuudlitest ja küpsistest. Võeh!
Roy on seda meelt, et inimene ja loom saavad elada teineteist abistavate sõpradena, mitte vaid peremehe ja ekspluateeritava suhtes. Manja aga ei taha ka näiteks ratsutada, sest loomade suhtes säästlikum/lugupidavam/armastavam on jala käia.

Raamatus on ka vahvad paberlõikeillustratsioonid Mongoolia kunstnikult nimega
NOROVSAMBUUGIIN BAATARTSOG.
Vohh, kus on nimi mehel :D
Aga pildid on tõesti ägedad!
Kahjuks on mu fotoaparaat peitu pugenud ja täna pean raamatu juba kokku tagasi viima, nii et ei saa pilte näidata teile...



---

Lisatud järgmisel päeval:

Vaat, kui hakkasin raamatuid äraviimiseks kotti toppima, siis leidsin kotist oma fotoaparaadi!
Nii et tegin sealsamas esikukapi peal mõned pildid illustratsioonidest ja pidage meeles, et tegemist pole tušijoonisega vaid lõikega ühest paberilehest.

Kutsikas nimega Karma


"Pime" autor lennujaamas oma "kallikesega"

Parved stuupa ümber


Külakoerte rünnak

:)

2 kommentaari:

Lendav ütles ...

Küll need pildid nähtud saavad, selle tutvustuse peale ei jää muud üle, kui ise ka lugeda :)

karikate emand ütles ...

:), kui tore!