Laupäev, 5. september 2015

Lapsehoidja

Eile juhtus selline asi, et kella 11 kandis helistas Vend ja küsis, kas ma olen millegagi hõivatud. Ütlesin et ei tegele millegi erilisega ja tema uuris, kas ta saaks Leenu veerandtunni pärast paariks tunniks minu juurde tuua, sest nad kolivad Vana-Emmakese kodinad Tartust ära ja see asjade autole laadimine ja viimase kola pakkimine võtab ikka aega.

No Leenu on tillukene, veidi üle pooleteise aasta. Ja mina olin temaga viimati mitu päeva koos eelmisel suvel. Korraks nägin neid ka aprillis, kui nad Austraaliast tagasi tulid. Arvata võis, et Leenu mind just omainimeseks ei pea. Ka oli teada, et Vana-Emmakesega harjumine võttis Leenul terve kuu aega. Sellegipoolest uskusin, et me saame hakkama, sest üldiselt ma saan lastega kenasti läbi, kui nad on ühekaupa :D

No vaat, kui Vend siis tuli ja meil siin vetsus käis, seisis Leenu kogu aja kartlikult ukse taga ja ootas. Aga siis tõin vorstileivakuubikud (ta peamiselt lutsis neilt vorsti maha ja pani võileiva ilusasti või-pool üles taldrikule tagasi, kui libe leib sõrmede vahelt valepidi välja potsas, siis ta kenasti õngitses ja upitas selle õigetpidi tagasi), Vend vaatas seal kõrval tänast Õhtulehte ja otsustas, et ongi vist paras aeg minema hiilida.

Leenu leppis minuga tuppa kahekesi jäämisega kenasti. Sõime leivad (loe: vorstid) ära, pühkisime beebiwaipsiga näpud-musu puhtaks ja hakkasime mängima. Ega VT oma mänguasju võtta luba, aga mul oli ühte pappkarpi kogunenud mõned topelt saadud üllatusmuna mänguasjad - kokkupandav vurr, võbeleva sabaga viskemänguasi ja iseliikuv tilluke auto -, treeningupall millega Mees pärast insulti haaret treenis, üks hiiglasuur lehvikukujulise karvapuhmaga pehme meigipintsel, mis on mõeldud võibolla dekoltee ja õlgade puuderdamiseks, sest näkku niisuguse suure jurakaga küll ei lähe, ja muud sellist väikest kola. Esimese tunni mängisimegi elutoas nende asjadega. Tegime pintsliga kõhu peale kõdi ja kilkasime :)

Siis liikusime edasi minu tuppa, kus Leenu kiskus üpris ettevaatlikult ja kenasti mu raamaturiiulist ükshaaval raamatuid, lehitses ja kommenteeris neid valjuhäälselt. Siis leidis ta mu pliiatsid, ma tõmbasin suure joonistusmapi lahti ja lasin tal end kunstiliselt väljendada. Siis käisime rõdul ilmaelu kaemas. Mina istusin rõdutoolil, tema seisis mu põlvedel, vaatas üle rõduääre ja kilkas :), talle meeldis, mis ta nägi :)  Ja meie väikeseid oblikaid sõime.

Minu toa ja rõdu vaheline uksemade on kõrge, olin valmis abistama, kuid selgus, et Leenu on hakkaja ja samas ettevaatlik laps - haruldane kombinatsioon! Vaatas hoolega, millest kinni võtta ja ei teinud mingeid kiirsööste, mille puhul pool keha järele ei tule. Vaata ja imesta!

Ahjaa, mingil hetkel ta küll märkas, et Venda/issit pole mõnda aega näha olnud ja köögist Mehe kobinat kuuldes piilus ta huviga sinnapoole, aga kui ma talle väikest ekskursiooni mõtlesin teha ja ta ukselt Mehe musta-hallikarvalist lõuga nägi, siis pöördus vupsti ümber :P
Aga nutuvõru suule ei tulnud ja ma sain väikeselt piigalt palju kallistusi - see oli mega-armas :), sest mina mäletan teda kui last, kes konkreetselt "Eih!" ütleb ja hoogsalt pead raputab, kui talle pakkuda midagi, mida ta ei taha. Isegi oma emme või issi süles olemine viis kiirelt selja pulka ajamise ja kileda viiksatuseni, kui jalgade siputamise ja pearaputamise peale teda maha ei pandud.

Mul oli nii tore päev selle väikese ilusa lapsekesega :)
Nii kahju, et pilti ei märganud teha :), see oleks olnud lapsehoidmise hind, et pilt blogisse tuleb :)
Terve eilse õhtu ei saanud lugemisele keskenduda, kuigi loen praegu väga armast, sooja ja põnevat raamatut - Roy Strideri Mongoolia memuaare. Kogu aeg olid meeles need tillukesed pruunid tugevad pikasõrmelised käekesed, mis mu pead kallistamiseks ja väikesteks musideks lähemale tõmbasid. Isata kasvavad tüdrukud on teadagi igast meeskülalisest elevil... nüüd vaatan, et võibolla on emata kasvavad väikesed printsessid naiselikult õrnast kudrutamisest ka väga huvitatud... kuigi mu Vend niigi on alati väga hands-on isa olnud ja väga hoiab oma väikesi tüdrukuid.


Kommentaare ei ole: