Reede, 25. september 2015

Niisamajuttu / Brain Dump

Keegi, ma ei hakka siin nimesid nimetama, pole oma lauda mõnda aega korrastanud...


Kogu aeg mõtlen, et miks mul on nii otsatult palju paberivärki vaja? Mees näiteks kirjutab kõik asjad arvutisse. Kui me peaks kolima, siis tema võtab lihtsalt oma arvuti kaenlasse, aga mina peaks kastide kaupa vanu päevikuid pakkima, kuigi ma olen neid ohtralt ära ka visanud. Samamoodi ajalehed - tema meelest on suurepärane, et neid saab Internetis lugeda. Mina ei viitsi, liiga kirju!, aga paberlehed mulle meeldivad. Sealjuures saab tema huvitavad artiklid lihtsalt salvestada - mina peaksin välja lõikama ja kleepima. Kunagi käis meil Eesti Päevaleht - siis ma ikka usinalt lõikusin neid lehti...


Viimased märkmikuleheküljed ka...











Kas te teate sellist internetiportaali nagu "Post Secret"?
Inimesed saadavad sinna oma saladusi ja kogevad (või loodavad kogeda) mingit vabanemisetunnet, sest saladust kanda on ju raske. Päris huvitav on vaadata, mis pättusi inimesed teinud on, või mis neid kurvastab, või mida nad salaja loodavad.
Mõnikord aga on lausa imelik, millistel tühistel asjadel inimesed lasevad end vaevata ja mõnikord on seal ka asju, mille üle inimesed on sobimatult uhked ja võidukad... mingid salaja kättemaksmised...

Enamik saladustest on minu jaoks täiesti võõrad, aga mõnel õnnestub isegi puudutada.
Näiteks hiljuti nägin seda saladust...



... ja meenus, et kui ma viimati hullu deprekaga tööl käisin, siis mõnikord pimedatel ja vaiksetel õhtutel, kui ma üksi kohvikus olin, unistasin sellest, et keegi tuleb kassat röövima ja tapab mind ära.
Aga ei tulnud kedagi.




Üks meie "kääbikutest" on ka ikka veel elus, kuigi nende eeldatav eluiga on 2 aastat ja tema on meil ikka 2,5 aastane juba. Aga vanaks ja nõrgaks on ta küll jäänud - lausa koomiline on vaadata, kuidas ta enam madalatestki takistustest üles ei saa ja muudkui upitab ja üritab :P
Pidime ta panema väikesesse transpordipuuri, kuna ta hakkas pidevalt suure puuri treppidest alla kukkuma - seda oli üsna naljakas vaadata, kuni saime aru, et ta ei koperda ega lollita :D, vaid on lihtsalt nõrgaks jäänud.



Eile käisin lastevanemate koosolekul - VT'le oli nii oluline, et ma läheksin...
VT uus klassijuhataja on käsitöö ja kodunduse õpetaja ning oli katnud laua. Termoses oli tee ja ta oli küpsetanud lehttaignasaiakesi. Tee sisse sai panna suhkrut või mee ja mustikamoosi segu. See oli väga maitsev! Olime kõik üsna rabatud :)

Mina vahtisin enne sinnaminekut 4 tundi selle õpetaja fotot kooli kodulehel, et ta ära tunda :D
Mu nägudemälu on jube kehv, aga see nipp aitas! :D

Õpetaja on neil hästi tragi ja agar, VT on tema lõputust energiast hämmastunud, näib nagu ta ei väsikski. Ka pärast pikka tööpäeva võib ta klassiõhtul või koosolekul rõõmsalt lobiseda ja särada. Tjah, kadestusväärne.

Õpetaja ise rääkis, et teda jahmatas oma uue klassiga tutvudes see, kui viisakad ja kuulekad need lapsed on :D
VT klass on õpetajate seas tõesti üle kooli kuulus, kuna pole ühtegi 'peksupoissi' ja lapsed on hästi abivalmid ja koostöövõimelised.
Aga hiljutine klassiõhtu rahustas õpetaja südame maha, sest lapsed kilkasid ja mängisid nagu 'normaalsed lapsed'. Mulle muidugi meenus, et VT rääkis, et kui teised mänge mängisid, istus tema laua ääres ja sõi :P

Aga taktitunne on sel õpetajal nõrguke - ju ta ei arva, et inimesi puudutavad igasugused elulised asjad, mis on paratamatud. VT oli šokeeritud, et ta ühel päeval luges mingi asjaga seoses kõigile ette, kes saavad tasuta süüa (aga VT ütles ka, et need lapsed ei teinud teist nägugi, nii et võibolla see oligi ok). Ja koosolekul rääkis ta, et üks tüdruk - kelle ema oli ka kohal - nutab sageli kehalise kasvatuse tunnis.
See tüdruk ongi hästi õrna hingega ja nutab üldse palju - ka VT ajas ta ükskord nutma, kui see tüdruk käsitöötunnis õpetaja abi ootavate laste vahelt ette trügis, kuna tal oli hästi pisikest nõuannet vaja, ja VT tegi talle märkuse, et ta peaks oma korda ootama nagu kõik teised. VT oli üsna jahmunud... ma usun, et see oli tal elu esimene kord keegi nutma panna :p

Kehalise kasvatuse tunniga on aga nii, et kunagi oli neil õpetaja, kes kobakäppadesse põlgusega suhtus ja see hakkas lastele ka külge, et võib narrida või nähvata lapsele, kes rühma tulemust alla tõmbas. Praegune õpetaja on hästi soe ja delikaatne ja ei halvusta lapsi - nii on nuttu ja solvamisi tegelikult hästi palju vähem kui paar aastat varem, mil kekatunnid ka VT'd sageli sügavalt traumeerisid.

Põhiliselt oli koosolekul juttu reisidest, eriti Prantsusmaa-reisist, mis maksab kusagil 600-700 eurot (koos taskurahaga) ja kuhu VT nagunii ei lähe. Istusin seal kaks tundi vaikselt, tehes suu lahti ainult tee ja saiakeste jaoks.

2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

... kuhu VT nagunii ei lähe...
***
Eh,tuttav tunne...Ainult minu laps ei suuda seda kuidagi üle elada,et tema "ei lähe",sestap ta kujutab ette, et aega veel küll ja küllap "ta läheb"...

karikate emand ütles ...

Meil on jah, see õnn, ey laps ise ka pole innukas mineja :p