Neljapäev, 10. september 2015

***

No vaat - lubasin teada anda, mida mu psühhiaater arvab minu teooriast, et ma olen foobiatevaba, lihtsalt autismi-kanti ülitundlik ja väsin väga kergelt, mis viib mind mõnikord (... mitte just väga harva... :D) pealtnäha foobia-laadsete ärevushoogudeni.

Ta kuulas huviga ja oli täiesti nõus, et mu keha kaitseb mind selliste reaktsioonidega, et õpetada mind vältima 'traumeerivaid' olukordi nagu poeskäik ja foori taga liiklusmüra lähedal seismine :D
(Nimelt pärast foori taga ootamist liikuma hakates avastan sageli, et vahepeal on mu jalad 'logisema'/värisema hakanud.)

Seni on ta kogu aeg rääkinud, et "püüdke ikka iga päev väljas käia ja aktiivne olla", nii et kui ta küsis, kui aktiivne ma praegu olen, siis arvasin, et järgnev jutt talle üldse ei meeldi.
Nimelt teatasin, et mul on õnnestunud oma süütunnet nii tugevalt vähendada, et nõuan endalt iga päev vaid kolme asja tegemist:
1. tõlked Mehele, sest sealt tuleb pool meie sissetulekust;
2. üks soe söök päevas
3. olla lapsega koos nii palju kui ta vajab.
Päevaplaan on mul endiselt täiesti olemas ja ma meelsasti elan selle järgi, kuid kui ma juba hakkan toimetades hingeldama, mul hakkab silmade ees mustaks minema, või hakkab valutama mu pea või selg, siis lõpetan enesesundimise ja poen voodisse, kus ma siis natuke aega lihtsalt puhkan ja seejärel tegelen millegi mõnusaga - nagu on näha ka sellest, et ma teen jälle raamatupostitusi :D

Ja kujutage ette - seekord ei hurjutanud ta mind sugugi selle pärast, et laisutan, kuigi veel eelmine kord arvas ta, et võiksin endale ikka mingi kergema töö otsida!
Seekord võttis ta minu jutu kokku noogutades: "Nii et olete leidnud endale sobiva päevarežiimi, mille juures te end hästi tunnete!?" Mina noogutasin ka, ütlesin: "Jah!" ja kõik oli kena. :)
Võisin minna.
No tore! :)


5 kommentaari:

siisike ütles ...

Ehk tal läksid ka nüüd silmad lahti selle autismi jutu peale ja tundis süümekaid, et oli sind mingisse valesse kategooriasse lahterdanud. Et tema, kui tähtismees, oligi puusse pannud. vöib-olla sellepärast need leebemad toonid...?

Kai Klaarika ütles ...

Eeh kõlab nagu unistuste elu...
Aga ega ma ka rohkem süüa ei tee, kui kord päevas :)

Kas poes käib ka keegi teine?
Mulle tegelikult meeldib igapäevane poeskäimine ka.. ise vaatan ja valin, kõik on värviline ja ilus aga ei pea minuga koju kaasa tulema... ma ju lapsega kodus ja käin ilma järjekordadeta kellaaegadel.. kord nädalas palju ostmine ei meeldiks mulle.. ja suuri ristmikke saan ka vältida:)

Minu arvates peaksid kõik ülepingutajad tõsiselt järele mõtlema, mille nimel nad pingutavad. Et kas see mitte midagi pealiskaudset ja ebavajalikku pole. Ei tasu tõesti üle pingutada.

karikate emand ütles ...

Kai-Klaarika,
tead, see on tõesti unistuste elu :)

Ja olen sinuga täiesti nõus, et inimesed kuidagi rabavad liiga mitmes suunas... Paljud asjad võiks tegemata jätta, aga kahjuks on tegemised seotud ja ei saa ju lugupidamatust üles näidata kellegi suhtes...
Välja-arvatud, kui saad diagnoosiga vehkida :D

Poes üldiselt käib Mees, kui on kerge kott (tal üks kehapool veidi halvatud ja kätt vahetada ei saa - ei tunne, kui kott maha kukub), kui on rohkem asju või midagi keerulisemat vaja, siis lähen ka. Nõud peseb ka mees - esiteks on see ainus majapidamistöö, mis talle meeldib ja teiseks - ta peab oma paremat kätt ju käigus hoidma, ja nõude pesemine on kindlasti kahe käe töö.


Siisike,
ma ise olin sellest suunamuutusest ka VÄGA üllatunud :D
Aga ma mõistan teda samas - tema asi ongi peale käia, et ma oma jalule saaksin.

Kahjuks aga ei võta arst ega med-süsteem mitte mingisugust vastutust selle ees, kui sa arsti kuulad ja lähed teed neid asju, mida ta sulle kuude või aastate kaupa "tungivalt soovitab" - ja endale kõvasti viga teed.
Otsustasid ju sina!
Arst ei tule sinu lapsega õppima ega sinu perele süüa tegema, kui sul tekib miskitlaadi - kasvõi psüühiline - vigastus ja sa oled teadmata aja sootuks tegutsemisvõimetu ja tuled sellest soovituslikust katsumusest "lombakana" välja.

Minule oli toeks minu väikeõde :), minust 10 aastat noorem. Tema sel kevadel Eestis käies muudkui raius, et "arst ei näe sind, kuidas sa püüad halvast enesetundest hoolimata, arst ei kujuta ette, mida tähendab kaks tundi minestusega võideldes end tööleminekuks valmis panna, arst ei näe sind köögi- ja esikupõrandal lamamas, nii et tema üritab ikka sind tööle saata. MINA näen sind, mina tunnen sind ja mina ütlen sulle, et ära lase arsti arvamusel ennast häirida. Ja võta kohe minuga ühendust, kui ta sulle jälle mõned kahtlased mõtted pähe paneb!"
:D
Selliseid emotsionaalseid kõnesid pidas ta siin...
Ma ei tea... kuidas ma küll sellise õe ära teeninud olen :)

Skarabeus ütles ...

Ma olen saanud siit blogist nii huvitavaid sõnu ja väljendeid, et kohe kahju,et otsejutti meelde ei tule ja üles pole kirjutanud.Siin siis jälle see "laisutama".Paljud on mulle küll tuttavad ütelused , aga üldiselt pole väga teistelt kuulnud.

karikate emand ütles ...

Oiiiii, mul on nii hea meel seda kuulda! :)
Ma armastan sõnadega lollitada, aga kirjutades seda ise tavaliselt küll ei märka, et näe - ütlesin laheda sõna :D
Ja Mees ka kahjuks pärast insulti on selline vaiksekene... enne lollitasime ja naersime kogu aeg... :) nüüd ta käib tavalisi sõnu minu käest küsimas vahel..., aga see-eest on ta mõnes muus mõttes armsam :)