Taas on alustanud mu lemmiksaade "Plekktrumm".
Eile rääkis seal Siiri Sisask, kes märkis küll, et tal on vaid keskharidus ja suur hoolimine ja uudishimu maailma vastu, mis tal on õnnestunud erakliku loomuga ühitada, kuid mõjus kultuurisaates ikkagi põnevamana kui näiteks sügishooaja avasaates olnud nooruke viiuldaja-helilooja, kellel näis kõigest üsna 'poogen' olevat, hehehe :P
Vanemaid inimesi on ikka huvitavam kuulata.
Saatejuht Joonas on erand, tema on külla armas ja taibukas poiss.
Enne "Plekktrummi" tuli Shakespeare'i järgi filmitud "Richard Teine". Ma lugesin seda just mõned kuud tagasi ja tundsin filmis kõik kohe ära; kuna olen selline uimerdaja, siis mulle igasugune kordamine tohutult meeldib, nii et see oli väga tore üllatus! Eile näidati alles esimest osa kolmest, nii et saan mõnusasti vaadata, kuidas Henry Neljas - kellest ma praegu näidendit loen! - siis kuningaks sai. Filmilavastuses ta just pagendati kuningas Richardi poolt - ja hiilis mõnede lordide poolt toetatuna Inglismaale tagasi.
Ja pärast "Plekktrummi" tuli 5 laulu Maarja Nuudilt.
Sellised rahvalaulutöötlused ja enda viisistatud salmikesed või üminad.
Mulle kangesti meeldisid!
Teate ju seda suurte klahvidega karbikest, mis muusikutel jalge ees maas on, ja mis salvestab jupikese ühte pilli või üminat ja siis taasesitab seda nii, et saad uue pilli või uued sõnad-üminad võtta ja varem esitatule kihte ehitada!? Kunagi ma teadsin, mis selle nimi on, aga kardan, et juba palju aastaid enam mitte.
Igatahes Maarja Nuut kasutab seda karbikest väga lihtsalt ja mõnusalt.
Ma polnud temast midagi kuulnud, aga hirmsasti meeldis.
Nüüd uurin kõike, mis temalt YouTube'is üleval on.
Ikka tasub vahel telekat vaadata küll... :)
Siin siis Maarja Nuudi "Veere veere päevakene":
8
teisipäev, 29. september 2015
esmaspäev, 28. september 2015
Pilguheit minevikku
Ma vahel - ja mitte VÄGA harva - ikka võtan mõne kõige kaugema päeviku kätte lootuses, et see on igav ja ma saan selle ära visata, aga ei saa enam - kõik on nii huvitavad olnud viimasel ajal! :P
Eile vaatasin 2008 märtsi vihikut ja siin on VT laulukesed;
ja
:D
Ja selline lugu:
Ja veel VT:
:D
Ma ei saa ometi selliseid pärle ära visata!
Aga ma ju unistan sellest, et ma saaksin oma varanduse ühte kohvrisse ära mahutada, käitudes sellena, mis me siin tegelikult oleme: teeline teadmata ajaks.
Üks variant oleks need arvutisse ümber lüüa, aga sellega on ka nii, et loksutad vett peale ja, kes teab, mis sellest alles jääb.
Eile vaatasin 2008 märtsi vihikut ja siin on VT laulukesed;
"Mis mõtet on pesta keha
kui on targematki teha?"
ja
"Pi-ii-iidage vastu,
ma tulen teile vastu!"
:D
Ja selline lugu:
'VT' arvab, et ta oskab rikkad inimesed ära tunda: nad on rõõmsad, lahked ja neil on prillid.
Keskmised on tagasihoidlikud ja vaiksed.
Vaesed aga on hädised ja haisvad.
Ja veel VT:
"Mulle meeldib, et inimesed on nii erinevad... Mulle meeldib nende välimus ja nende olemus ja nende ... tulemus."
:D
Ma ei saa ometi selliseid pärle ära visata!
Aga ma ju unistan sellest, et ma saaksin oma varanduse ühte kohvrisse ära mahutada, käitudes sellena, mis me siin tegelikult oleme: teeline teadmata ajaks.
Üks variant oleks need arvutisse ümber lüüa, aga sellega on ka nii, et loksutad vett peale ja, kes teab, mis sellest alles jääb.
pühapäev, 27. september 2015
Aga minuga ei juhtu seda kunagi!
Mees on mulle juba 16+ aastat rääkinud, et ma ei hoiaks jooki arvuti kõrval, aga mina olen arvanud, et mul alati säilib ettevaatlikkus ümbruse suhtes ja mina juba klaasi ümber ei aja.
Noh, reedel küünitasin millegi järele ja tõmbasin tekki eest ära, ning virutasin tekiga ümber veiniklaasi veega - ja otse arvuti peale. Keerasin arvuti küll kohe kummuli, aga mõned tähed ja numbrid enam ei tööta, lisaks viskab ta mul leheküljetäite kaupa kaheksaid, kuhu iganes ma oma kursori jätan.
Arvuti on mul uus, aastavanune... Ma tundsin end ikka jube sandisti. Lootsin, et kuivab ära ja klahvid saavad korda, aga eks ma pidin ikka Mehele ütlema, miks ma talle enam tõlkeid ei saada :p
Aga Mees on kõike muud kui parastaja ja hurjutaja. Hoolimata sellest, et ta mind sada aastat hoiatanud on, hakkas ta mind hoopis lohutama, et see oli ju õnnetus ja nii ja naa.
Ma juba arvasin ette, et ta niimoodi reageerib, aga ma ikkagi leian, et see on temast kohutavalt kena. Mina olen tema pealt õppinud seda, et ega pahandamine olukorda muuda ja VT'ga ma juba ammu-ammu ei pahanda, piirdun silmade pööritamise ja peavangutamisega. Näiteks selle peale, et ta on siiani kampsuniväel koolis käinud. Või et ta ei söö seekord mu suurt potitäit kanakarrit, sest "kaneeli või midagi" on liiga vähe. Ma tõesti panen maitseaineid mõõtmata, aga söömiskõlbatu see nüüd ka ei tulnud:D
Õnneks paistab, et arvuti tarkvara kahjustada ei saanud ning Mehel oli kapis ka ülearune klaviatuur, mille sai minu arvutiga ühendada.
Aga südametunnistus on mul küll must ja täna hommikul ärkasin juba 4.40 ja hakkasin aga usinasti Mehele tõlkeid tegema esimese asjana :D, isegi unenäo panin kirja hiljem.
Praegu ma kirjutan unenäost üles vaid märksõnad, et näha, mis inimesed, kohad ja toimingud mu unenägude põhiteemadeks on. Selle tulemusel mul ei jäägi enam terviklikke lugusid meelde, täitsa pettumus kohe :D Samas, kui hakkan pikalt unenägusid üles kirjutama, siis hakkab tasapisi üha rohkem üksikasju ka meelde jääma ja ma ei jõua ära kirjutada seda romaani igal issanda hommikul.
Anyway, tunnen, et praegu on mul küll hirmus hästi vedanud, et ei pidanudki mu arvutit päris korstnasse kirjutama, ja niimoodi - tänulikult ja alandlikult alustangi seda päeva, aga küll ma varsti jälle saba rõngasse keeran ja uljalt ringi tuiskan :p ... jookidega luban nüüdsest siiski ettevaatlikum olla 0_o
Noh, reedel küünitasin millegi järele ja tõmbasin tekki eest ära, ning virutasin tekiga ümber veiniklaasi veega - ja otse arvuti peale. Keerasin arvuti küll kohe kummuli, aga mõned tähed ja numbrid enam ei tööta, lisaks viskab ta mul leheküljetäite kaupa kaheksaid, kuhu iganes ma oma kursori jätan.
Arvuti on mul uus, aastavanune... Ma tundsin end ikka jube sandisti. Lootsin, et kuivab ära ja klahvid saavad korda, aga eks ma pidin ikka Mehele ütlema, miks ma talle enam tõlkeid ei saada :p
Aga Mees on kõike muud kui parastaja ja hurjutaja. Hoolimata sellest, et ta mind sada aastat hoiatanud on, hakkas ta mind hoopis lohutama, et see oli ju õnnetus ja nii ja naa.
Ma juba arvasin ette, et ta niimoodi reageerib, aga ma ikkagi leian, et see on temast kohutavalt kena. Mina olen tema pealt õppinud seda, et ega pahandamine olukorda muuda ja VT'ga ma juba ammu-ammu ei pahanda, piirdun silmade pööritamise ja peavangutamisega. Näiteks selle peale, et ta on siiani kampsuniväel koolis käinud. Või et ta ei söö seekord mu suurt potitäit kanakarrit, sest "kaneeli või midagi" on liiga vähe. Ma tõesti panen maitseaineid mõõtmata, aga söömiskõlbatu see nüüd ka ei tulnud:D
 |
| - eilne karri - |
Õnneks paistab, et arvuti tarkvara kahjustada ei saanud ning Mehel oli kapis ka ülearune klaviatuur, mille sai minu arvutiga ühendada.
Aga südametunnistus on mul küll must ja täna hommikul ärkasin juba 4.40 ja hakkasin aga usinasti Mehele tõlkeid tegema esimese asjana :D, isegi unenäo panin kirja hiljem.
 |
| - täna hommikul - |
Praegu ma kirjutan unenäost üles vaid märksõnad, et näha, mis inimesed, kohad ja toimingud mu unenägude põhiteemadeks on. Selle tulemusel mul ei jäägi enam terviklikke lugusid meelde, täitsa pettumus kohe :D Samas, kui hakkan pikalt unenägusid üles kirjutama, siis hakkab tasapisi üha rohkem üksikasju ka meelde jääma ja ma ei jõua ära kirjutada seda romaani igal issanda hommikul.
Anyway, tunnen, et praegu on mul küll hirmus hästi vedanud, et ei pidanudki mu arvutit päris korstnasse kirjutama, ja niimoodi - tänulikult ja alandlikult alustangi seda päeva, aga küll ma varsti jälle saba rõngasse keeran ja uljalt ringi tuiskan :p ... jookidega luban nüüdsest siiski ettevaatlikum olla 0_o
reede, 25. september 2015
Niisamajuttu / Brain Dump
Keegi, ma ei hakka siin nimesid nimetama, pole oma lauda mõnda aega korrastanud...
Kogu aeg mõtlen, et miks mul on nii otsatult palju paberivärki vaja? Mees näiteks kirjutab kõik asjad arvutisse. Kui me peaks kolima, siis tema võtab lihtsalt oma arvuti kaenlasse, aga mina peaks kastide kaupa vanu päevikuid pakkima, kuigi ma olen neid ohtralt ära ka visanud. Samamoodi ajalehed - tema meelest on suurepärane, et neid saab Internetis lugeda. Mina ei viitsi, liiga kirju!, aga paberlehed mulle meeldivad. Sealjuures saab tema huvitavad artiklid lihtsalt salvestada - mina peaksin välja lõikama ja kleepima. Kunagi käis meil Eesti Päevaleht - siis ma ikka usinalt lõikusin neid lehti...
Üks meie "kääbikutest" on ka ikka veel elus, kuigi nende eeldatav eluiga on 2 aastat ja tema on meil ikka 2,5 aastane juba. Aga vanaks ja nõrgaks on ta küll jäänud - lausa koomiline on vaadata, kuidas ta enam madalatestki takistustest üles ei saa ja muudkui upitab ja üritab :P
Pidime ta panema väikesesse transpordipuuri, kuna ta hakkas pidevalt suure puuri treppidest alla kukkuma - seda oli üsna naljakas vaadata, kuni saime aru, et ta ei koperda ega lollita :D, vaid on lihtsalt nõrgaks jäänud.
Eile käisin lastevanemate koosolekul - VT'le oli nii oluline, et ma läheksin...
VT uus klassijuhataja on käsitöö ja kodunduse õpetaja ning oli katnud laua. Termoses oli tee ja ta oli küpsetanud lehttaignasaiakesi. Tee sisse sai panna suhkrut või mee ja mustikamoosi segu. See oli väga maitsev! Olime kõik üsna rabatud :)
Mina vahtisin enne sinnaminekut 4 tundi selle õpetaja fotot kooli kodulehel, et ta ära tunda :D
Mu nägudemälu on jube kehv, aga see nipp aitas! :D
Õpetaja on neil hästi tragi ja agar, VT on tema lõputust energiast hämmastunud, näib nagu ta ei väsikski. Ka pärast pikka tööpäeva võib ta klassiõhtul või koosolekul rõõmsalt lobiseda ja särada. Tjah, kadestusväärne.
Õpetaja ise rääkis, et teda jahmatas oma uue klassiga tutvudes see, kui viisakad ja kuulekad need lapsed on :D
VT klass on õpetajate seas tõesti üle kooli kuulus, kuna pole ühtegi 'peksupoissi' ja lapsed on hästi abivalmid ja koostöövõimelised.
Aga hiljutine klassiõhtu rahustas õpetaja südame maha, sest lapsed kilkasid ja mängisid nagu 'normaalsed lapsed'. Mulle muidugi meenus, et VT rääkis, et kui teised mänge mängisid, istus tema laua ääres ja sõi :P
Aga taktitunne on sel õpetajal nõrguke - ju ta ei arva, et inimesi puudutavad igasugused elulised asjad, mis on paratamatud. VT oli šokeeritud, et ta ühel päeval luges mingi asjaga seoses kõigile ette, kes saavad tasuta süüa (aga VT ütles ka, et need lapsed ei teinud teist nägugi, nii et võibolla see oligi ok). Ja koosolekul rääkis ta, et üks tüdruk - kelle ema oli ka kohal - nutab sageli kehalise kasvatuse tunnis.
See tüdruk ongi hästi õrna hingega ja nutab üldse palju - ka VT ajas ta ükskord nutma, kui see tüdruk käsitöötunnis õpetaja abi ootavate laste vahelt ette trügis, kuna tal oli hästi pisikest nõuannet vaja, ja VT tegi talle märkuse, et ta peaks oma korda ootama nagu kõik teised. VT oli üsna jahmunud... ma usun, et see oli tal elu esimene kord keegi nutma panna :p
Kehalise kasvatuse tunniga on aga nii, et kunagi oli neil õpetaja, kes kobakäppadesse põlgusega suhtus ja see hakkas lastele ka külge, et võib narrida või nähvata lapsele, kes rühma tulemust alla tõmbas. Praegune õpetaja on hästi soe ja delikaatne ja ei halvusta lapsi - nii on nuttu ja solvamisi tegelikult hästi palju vähem kui paar aastat varem, mil kekatunnid ka VT'd sageli sügavalt traumeerisid.
Põhiliselt oli koosolekul juttu reisidest, eriti Prantsusmaa-reisist, mis maksab kusagil 600-700 eurot (koos taskurahaga) ja kuhu VT nagunii ei lähe. Istusin seal kaks tundi vaikselt, tehes suu lahti ainult tee ja saiakeste jaoks.
Kogu aeg mõtlen, et miks mul on nii otsatult palju paberivärki vaja? Mees näiteks kirjutab kõik asjad arvutisse. Kui me peaks kolima, siis tema võtab lihtsalt oma arvuti kaenlasse, aga mina peaks kastide kaupa vanu päevikuid pakkima, kuigi ma olen neid ohtralt ära ka visanud. Samamoodi ajalehed - tema meelest on suurepärane, et neid saab Internetis lugeda. Mina ei viitsi, liiga kirju!, aga paberlehed mulle meeldivad. Sealjuures saab tema huvitavad artiklid lihtsalt salvestada - mina peaksin välja lõikama ja kleepima. Kunagi käis meil Eesti Päevaleht - siis ma ikka usinalt lõikusin neid lehti...
Viimased märkmikuleheküljed ka...
Kas te teate sellist internetiportaali nagu "Post Secret"?
Inimesed saadavad sinna oma saladusi ja kogevad (või loodavad kogeda) mingit vabanemisetunnet, sest saladust kanda on ju raske. Päris huvitav on vaadata, mis pättusi inimesed teinud on, või mis neid kurvastab, või mida nad salaja loodavad.
Mõnikord aga on lausa imelik, millistel tühistel asjadel inimesed lasevad end vaevata ja mõnikord on seal ka asju, mille üle inimesed on sobimatult uhked ja võidukad... mingid salaja kättemaksmised...
Enamik saladustest on minu jaoks täiesti võõrad, aga mõnel õnnestub isegi puudutada.
Näiteks hiljuti nägin seda saladust...
... ja meenus, et kui ma viimati hullu deprekaga tööl käisin, siis mõnikord pimedatel ja vaiksetel õhtutel, kui ma üksi kohvikus olin, unistasin sellest, et keegi tuleb kassat röövima ja tapab mind ära.
Aga ei tulnud kedagi.
Üks meie "kääbikutest" on ka ikka veel elus, kuigi nende eeldatav eluiga on 2 aastat ja tema on meil ikka 2,5 aastane juba. Aga vanaks ja nõrgaks on ta küll jäänud - lausa koomiline on vaadata, kuidas ta enam madalatestki takistustest üles ei saa ja muudkui upitab ja üritab :P
Pidime ta panema väikesesse transpordipuuri, kuna ta hakkas pidevalt suure puuri treppidest alla kukkuma - seda oli üsna naljakas vaadata, kuni saime aru, et ta ei koperda ega lollita :D, vaid on lihtsalt nõrgaks jäänud.
Eile käisin lastevanemate koosolekul - VT'le oli nii oluline, et ma läheksin...
VT uus klassijuhataja on käsitöö ja kodunduse õpetaja ning oli katnud laua. Termoses oli tee ja ta oli küpsetanud lehttaignasaiakesi. Tee sisse sai panna suhkrut või mee ja mustikamoosi segu. See oli väga maitsev! Olime kõik üsna rabatud :)
Mina vahtisin enne sinnaminekut 4 tundi selle õpetaja fotot kooli kodulehel, et ta ära tunda :D
Mu nägudemälu on jube kehv, aga see nipp aitas! :D
Õpetaja on neil hästi tragi ja agar, VT on tema lõputust energiast hämmastunud, näib nagu ta ei väsikski. Ka pärast pikka tööpäeva võib ta klassiõhtul või koosolekul rõõmsalt lobiseda ja särada. Tjah, kadestusväärne.
Õpetaja ise rääkis, et teda jahmatas oma uue klassiga tutvudes see, kui viisakad ja kuulekad need lapsed on :D
VT klass on õpetajate seas tõesti üle kooli kuulus, kuna pole ühtegi 'peksupoissi' ja lapsed on hästi abivalmid ja koostöövõimelised.
Aga hiljutine klassiõhtu rahustas õpetaja südame maha, sest lapsed kilkasid ja mängisid nagu 'normaalsed lapsed'. Mulle muidugi meenus, et VT rääkis, et kui teised mänge mängisid, istus tema laua ääres ja sõi :P
Aga taktitunne on sel õpetajal nõrguke - ju ta ei arva, et inimesi puudutavad igasugused elulised asjad, mis on paratamatud. VT oli šokeeritud, et ta ühel päeval luges mingi asjaga seoses kõigile ette, kes saavad tasuta süüa (aga VT ütles ka, et need lapsed ei teinud teist nägugi, nii et võibolla see oligi ok). Ja koosolekul rääkis ta, et üks tüdruk - kelle ema oli ka kohal - nutab sageli kehalise kasvatuse tunnis.
See tüdruk ongi hästi õrna hingega ja nutab üldse palju - ka VT ajas ta ükskord nutma, kui see tüdruk käsitöötunnis õpetaja abi ootavate laste vahelt ette trügis, kuna tal oli hästi pisikest nõuannet vaja, ja VT tegi talle märkuse, et ta peaks oma korda ootama nagu kõik teised. VT oli üsna jahmunud... ma usun, et see oli tal elu esimene kord keegi nutma panna :p
Kehalise kasvatuse tunniga on aga nii, et kunagi oli neil õpetaja, kes kobakäppadesse põlgusega suhtus ja see hakkas lastele ka külge, et võib narrida või nähvata lapsele, kes rühma tulemust alla tõmbas. Praegune õpetaja on hästi soe ja delikaatne ja ei halvusta lapsi - nii on nuttu ja solvamisi tegelikult hästi palju vähem kui paar aastat varem, mil kekatunnid ka VT'd sageli sügavalt traumeerisid.
Põhiliselt oli koosolekul juttu reisidest, eriti Prantsusmaa-reisist, mis maksab kusagil 600-700 eurot (koos taskurahaga) ja kuhu VT nagunii ei lähe. Istusin seal kaks tundi vaikselt, tehes suu lahti ainult tee ja saiakeste jaoks.
neljapäev, 24. september 2015
Nii naa
Suurel osal naistest on enda välimuse juures miski, mis üldse ei meeldi ja mis kohe pähe tuleb, kui küsitakse, mida sa enda välimuses muudaksid.
Mul on selleks nina.
Eks neid asju, millega ma rahul pole, on veelgi - lõug, juuksed, sääred näiteks -, aga just nina on see, mis tõesti nagu ette jääb :D, teisi ma muuta ei viitsiks.
Olen sageli mõelnud, et kui raha oleks jalaga segada, kas ma siis läheks ja laseks oma nina poole väiksemaks lõigata?
Aga siis näen fotosid luhtunud operatsioonidest ja mõtlen, et ei mingi hinna eest!
SIIN rohkem pilte (izismile.com).
Mul on selleks nina.
Eks neid asju, millega ma rahul pole, on veelgi - lõug, juuksed, sääred näiteks -, aga just nina on see, mis tõesti nagu ette jääb :D, teisi ma muuta ei viitsiks.
Olen sageli mõelnud, et kui raha oleks jalaga segada, kas ma siis läheks ja laseks oma nina poole väiksemaks lõigata?
Aga siis näen fotosid luhtunud operatsioonidest ja mõtlen, et ei mingi hinna eest!
SIIN rohkem pilte (izismile.com).
kolmapäev, 23. september 2015
Päike ja õrn ilu
Kuna eile oli mul külaliste-päev, siis täna on voodipäev.
Olen siiamaani teki all olnud - mul polnud isegi makarone vaja keeta, sest teadsin ju juba eile, enne Venna, Issakese ja Leenu siiajõudmist, et võin järgmisel päeval töss olla ja keetsin kohe suure hunniku, et täna peaks aint praadima.
Olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks noore fotograafi, Nirrimi blogisse jälle vaatama..., teadsin Feedy kaudu, et tal on vähemalt 6 uut postitust viimastest kuudest. Kui end nüüd istukile vinnasin, siis sinna kohe läksingi ja juba esimene/hiljutisim postitus on nii kaunis, et pean seda teiega jagama.
SIIN.
Sellel väikesel baleriinil ei tule haavatav ilme, mida talt ilmselt mõne koha peal on nõutud, eriti välja :p (natuke häirib), aga mis siis - ilus on ikka! :)
Nirrimi seda ise ei filminud, aga 'dirigeeris' ja 'monteeris'.
---
Vahepeal käis VT siin, rääkis raskest ajaloo kontrolltööst ja ma vaatasin sel õppeaastal esimest korda tema hinnetelehte - keskmine hinne on hetkel 5,012.
Tore ja veider ühteaegu.
Et... laps ei õpi viitele vaid viis-plussidele.
Olen siiamaani teki all olnud - mul polnud isegi makarone vaja keeta, sest teadsin ju juba eile, enne Venna, Issakese ja Leenu siiajõudmist, et võin järgmisel päeval töss olla ja keetsin kohe suure hunniku, et täna peaks aint praadima.
Olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks noore fotograafi, Nirrimi blogisse jälle vaatama..., teadsin Feedy kaudu, et tal on vähemalt 6 uut postitust viimastest kuudest. Kui end nüüd istukile vinnasin, siis sinna kohe läksingi ja juba esimene/hiljutisim postitus on nii kaunis, et pean seda teiega jagama.
SIIN.
Sellel väikesel baleriinil ei tule haavatav ilme, mida talt ilmselt mõne koha peal on nõutud, eriti välja :p (natuke häirib), aga mis siis - ilus on ikka! :)
Nirrimi seda ise ei filminud, aga 'dirigeeris' ja 'monteeris'.
---
Vahepeal käis VT siin, rääkis raskest ajaloo kontrolltööst ja ma vaatasin sel õppeaastal esimest korda tema hinnetelehte - keskmine hinne on hetkel 5,012.
Tore ja veider ühteaegu.
Et... laps ei õpi viitele vaid viis-plussidele.
Kassipildid
Veel silmarõõmu :)
Pahane boss
emainstinkt
Hirmul on oi-oi-oi kui suured silmad
Kass-kisakõri
Why are you doing this to me?
What have I EVER done to you?
Ahnus ajab ka üpris upakile
Kaunid kaksikud
Me ei tee midagi. Siin pole kedagi.
:D, ilu-eedi
Kassimuumia
Tüüpiline! Meie kass tegi ka nii - vedelate toitudega ka :D,
aga siis ma hakkasin üleval, kapi peal kallama.
"Ma olen pehmelt öeldes pettunud."
Tuleb toitlustamine oma kätesse võtta.
Kõik pildid ikka izismile.com'ist
teisipäev, 22. september 2015
Kolm nelikvärssi
Mehi palju oli, teadmismerd nad endas peitsid,
teadusega endale nad au ja kuulsust leidsid.
Ei nad leidnud pimedusest välja viivat rada,
muinasjutte vestsid vaid ja põrmus unne heitsid.
***
On inimese osa sellest ilmast kaasa viia
vaid surma, vaevasid ja kannatusi üleliia.
Siis õnnelik on see, kes elas ainult ühe hetke
ja õnnelikum kõigist pole üldse sündind siia.
***
Maailma nägid sa, kuid ainult tühja oled näind,
kõik see, mis kuuldud-öeldud sai, on ammu tuulde läind.
Ju asjata sa oled kambri hämaruses istund,
ja asjata ka terve silmapiiri läbi käind.
UMAR HAJJAM / OMAR KHAYYAM
11.-12. sajandi Pärsia luuletaja,
tõlkinud Haljand Udam
Üsna melanhoolne poeet..., aga mis sa joodikust tahadki :D
Suur osa laule oli sellest, kuidas tema seal savikruusist veini joob ja mõtleb, et peagi saab ka temast savi ja ... kõigil on savi, hahahaa.
Loen praegu järjekordset Shakespeare'i sõjalugu ja mulle meenub, et ka temal oli kusagil inimese ja savi võrdlus. Ma isegi mäletan seda, aga võibolla mitte täpselt:
Suur Caesar suri, saviks sai ja täiteks
see kõlbas pragudesse seinas, näiteks.
Oo, põrm, mis kord maailma hoidnud vaos,
saand tuisutõkestajaks seinapraos.
Umbes nii...
:)
Pisike 'life coach'
Üks imearmas ja arukas kuueaastane tüdruk annab soovitusi, kuidas tema lahku läinud vanemad omavahel suhtlema peaksid :)
esmaspäev, 21. september 2015
Kuidas armastada oma naist/meest
"We must see each other as two anxious children filled with good will and the best of intentions, but governed by forces we only partially control."
Ingmar Bergmani filmist "Persona".
Tsitaat
"Inimese elu on üks imelik võidujooks: eesmärk ei ole selle lõpus vaid kusagil teekonna keskel; sa muudkui jooksed ja oled võibolla juba ammu sellest mööda kihutanud, aga sa ei tea seda, ei ole tähele pannud, millal see juhtus, ega saagi kunagi teada. Ja sellepärast jooksed edasi."
MILORAD PAVIC "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest"
pühapäev, 20. september 2015
Midagi minestajatele
Mitteminestajatele on järgnev jutt täiesti igav ja ma ei kirjuta sellest niivõrd oma blogi lugejatele vaid eestikeelsetele guugeldajatele.
---
Mul on loomulik madalapoolne vererõhk - 90/60 -, selle juures tunnen end suurepäraselt.
Samas on mul olnud eluperioode, mil mul on hommikuti võimatu püsti saada, sest hakkan otsekohe minestama - pulss läheb hästi-hästi kiireks ja ma ei saa selga sirgu. Vean end voodist välja, mööda seinu teise ruumi ja seal istun või pikutan põrandal, siis ajan teise-toa-asju ja vaatan, et voodisse tagasi saan.
Alati ütlevad arstid, et see on madalast vererõhust.
Aga minul endal on neil aegadel hoopis tunne, et mu vererõhk hüppab (ka aeglaselt tõustes, hullematel aegadel ka lihtsalt ilma seljatoeta istudes) üles ja seda kinnitavad ka kodused mõõtmised viimase 20 aasta vältel.
Et - üsna kohe pärast minestamist on mu vererõhk suurepärane :D - 110-115/midagi.
Samuti kui perearsti juures käin - enesetunne pole tavaliselt suurem asi, aga vererõhk on ilus: ülemine jälle 110 või 115.
Samas endal on mul hea olla 90 mmHg juures.
Vererõhk muidu püstitõusmisel mõistagi langeb (kui füüsikaliselt mõelda on see loogiline), aga keha kompenseerib seda omalt poolt kärme väikese rõhutõusuga. Madala vererõhu puhul ei pruugi see kompensatsioon olla piisav ja hapnik ei jõua ajju. Mulle aga tundus, et minu keha ülekompenseerib seda jõuliselt, nii et pähe tekkis tugev survetunne.
Ma olen hääääääääääääääääääästi pikaldane, nii et kuigi mõtisklesin selle üle juba palju aastaid, guugeldasin alles täna.
Kui otsisin kõrge vererõhu ja minestamise seoseid, siis eestikeelne internet on sellekohasest infost tühi ja ka ingliskeelne topib minestamise reeglina madala vererõhuga paari, aga mõningase 'kaevamise' järel siiski leidsin sellise asja nagu orthostatic hypertension / ortostaatiline kõrge vererõhk, mille puhul püsti tõustes vererõhk hüppab 20 või rohkem ühikut ja inimesele võib kippuda minestus peale. (Eespool lingitud Wiki artiklis sellest juttu pole, aga näiteks SIIN on.)
Kirjutasin sellest ainult selle pärast, et äkki keegi guugeldab eesti keeles ja jääb pika ninaga.
Aga on küll olemas selline asi, küll veel vaieldavas ja uuritavas seisus... aga on!
Eriti omane olevat see... hmm... anorektikutele... hmm.
Ja veel tahaks omalt poolt ka öelda, et ärge laske end heidutada sellest, kui arst ütleb, et teie jutt oma kehast pole füsio-loogiline. Mis siis, et arstiteadus kinnitab ühte - küllap võib ka teisiti olla. Aga muidugi võib asi olla ka pisukeses hüpohondrias :D, kes teab!? :)
---
Mul on loomulik madalapoolne vererõhk - 90/60 -, selle juures tunnen end suurepäraselt.
Samas on mul olnud eluperioode, mil mul on hommikuti võimatu püsti saada, sest hakkan otsekohe minestama - pulss läheb hästi-hästi kiireks ja ma ei saa selga sirgu. Vean end voodist välja, mööda seinu teise ruumi ja seal istun või pikutan põrandal, siis ajan teise-toa-asju ja vaatan, et voodisse tagasi saan.
Alati ütlevad arstid, et see on madalast vererõhust.
Aga minul endal on neil aegadel hoopis tunne, et mu vererõhk hüppab (ka aeglaselt tõustes, hullematel aegadel ka lihtsalt ilma seljatoeta istudes) üles ja seda kinnitavad ka kodused mõõtmised viimase 20 aasta vältel.
Et - üsna kohe pärast minestamist on mu vererõhk suurepärane :D - 110-115/midagi.
Samuti kui perearsti juures käin - enesetunne pole tavaliselt suurem asi, aga vererõhk on ilus: ülemine jälle 110 või 115.
Samas endal on mul hea olla 90 mmHg juures.
Vererõhk muidu püstitõusmisel mõistagi langeb (kui füüsikaliselt mõelda on see loogiline), aga keha kompenseerib seda omalt poolt kärme väikese rõhutõusuga. Madala vererõhu puhul ei pruugi see kompensatsioon olla piisav ja hapnik ei jõua ajju. Mulle aga tundus, et minu keha ülekompenseerib seda jõuliselt, nii et pähe tekkis tugev survetunne.
Ma olen hääääääääääääääääääästi pikaldane, nii et kuigi mõtisklesin selle üle juba palju aastaid, guugeldasin alles täna.
Kui otsisin kõrge vererõhu ja minestamise seoseid, siis eestikeelne internet on sellekohasest infost tühi ja ka ingliskeelne topib minestamise reeglina madala vererõhuga paari, aga mõningase 'kaevamise' järel siiski leidsin sellise asja nagu orthostatic hypertension / ortostaatiline kõrge vererõhk, mille puhul püsti tõustes vererõhk hüppab 20 või rohkem ühikut ja inimesele võib kippuda minestus peale. (Eespool lingitud Wiki artiklis sellest juttu pole, aga näiteks SIIN on.)
Kirjutasin sellest ainult selle pärast, et äkki keegi guugeldab eesti keeles ja jääb pika ninaga.
Aga on küll olemas selline asi, küll veel vaieldavas ja uuritavas seisus... aga on!
Eriti omane olevat see... hmm... anorektikutele... hmm.
Ja veel tahaks omalt poolt ka öelda, et ärge laske end heidutada sellest, kui arst ütleb, et teie jutt oma kehast pole füsio-loogiline. Mis siis, et arstiteadus kinnitab ühte - küllap võib ka teisiti olla. Aga muidugi võib asi olla ka pisukeses hüpohondrias :D, kes teab!? :)
Nemad vajusid ka ära...
 |
| - izismile.com - |
teisipäev, 15. september 2015
Zombieland
Et mul on nõrgad närvid saab aru juba sellest, kui jubedalt ma ehmatan, kui keegi on sisenenud minuga samasse tuppa, nii et ma pole märganud. Ma tõmblen üle kere, ahmin õhku ja mõnikord ka huilgan või halisen :D
Täna pesin vannitoas hambaid, läksin tualetti, tõmbasin uuesti vannitoa ukse lahti, et käsi pesta, aga vahepeal oli sinna siginenud Mees - mina muidugi kössitan, tõmblen, halisen ehmatusest...
Mees ütleb õrnalt: "Sa muudkui võpatad nagu käiks meil siin tuhandeid zombisid!" :D
Tegelikult on elu just hästi vaikseks jäänud.
Kõik sugulased on oma elu taas rütmi saanud - kes käib tööl, kes lasteaias, kes hoiab lapsi... Pole enam terve suve kestnud sinna tänna kihutamist ja telefoni-nõupidamisi, millest ka mina kõrvale ei jäänud.
Aga Õde ütles, et ta sai hea töövõimaluse, nii et ta ei tulegi oktoobrit Eestis veetma.
Mul, nagu alati, segased tunded...
Oleks ju tore olnud teda näha ja kallistada...
Samas rõõmustan, et kodune rutiin jääb samaks.
VT ka hoidub oma tuppa, kui meil (mul) külaline on.
Õde niigi kevadel, kui ta viimati Eestis oli, läks mõnikord pärastlõunati kodust mõneks tunniks lihtsalt ära, et VT saaks minuga olla - ta on mul hästi tähelepanelik ja hooliv, eriti pärast seda, kui ta ise armus :) Varem oli ta pigem selline filosofeerija ja range mõistuseinimene, nüüd on kallistaja ja kudrutaja :) - teised on tema muutumist 'pehmoks' ka märganud :)
Aga mina usun, et selleks, et kedagi armastada ja et tunda end armastatuna, ei peagi ilmtingimata 'kogu aeg' kokku saama.
VT, kes oli kunagi mu Õe peale kangesti armukade, oli küll üllatavalt kurb, et ta ei tulegi...
Huvitav on vaadata-kuulata, kuidas inimeste suhtumised muutuvad...
Aga mõned inimesed hoiavad varem väljendatud seisukohtadest kinni, nagu järjekindlus oleks olulisem kui vaate avardumine...
Täna pesin vannitoas hambaid, läksin tualetti, tõmbasin uuesti vannitoa ukse lahti, et käsi pesta, aga vahepeal oli sinna siginenud Mees - mina muidugi kössitan, tõmblen, halisen ehmatusest...
Mees ütleb õrnalt: "Sa muudkui võpatad nagu käiks meil siin tuhandeid zombisid!" :D
Tegelikult on elu just hästi vaikseks jäänud.
Kõik sugulased on oma elu taas rütmi saanud - kes käib tööl, kes lasteaias, kes hoiab lapsi... Pole enam terve suve kestnud sinna tänna kihutamist ja telefoni-nõupidamisi, millest ka mina kõrvale ei jäänud.
Aga Õde ütles, et ta sai hea töövõimaluse, nii et ta ei tulegi oktoobrit Eestis veetma.
Mul, nagu alati, segased tunded...
Oleks ju tore olnud teda näha ja kallistada...
Samas rõõmustan, et kodune rutiin jääb samaks.
VT ka hoidub oma tuppa, kui meil (mul) külaline on.
Õde niigi kevadel, kui ta viimati Eestis oli, läks mõnikord pärastlõunati kodust mõneks tunniks lihtsalt ära, et VT saaks minuga olla - ta on mul hästi tähelepanelik ja hooliv, eriti pärast seda, kui ta ise armus :) Varem oli ta pigem selline filosofeerija ja range mõistuseinimene, nüüd on kallistaja ja kudrutaja :) - teised on tema muutumist 'pehmoks' ka märganud :)
Aga mina usun, et selleks, et kedagi armastada ja et tunda end armastatuna, ei peagi ilmtingimata 'kogu aeg' kokku saama.
VT, kes oli kunagi mu Õe peale kangesti armukade, oli küll üllatavalt kurb, et ta ei tulegi...
Huvitav on vaadata-kuulata, kuidas inimeste suhtumised muutuvad...
Aga mõned inimesed hoiavad varem väljendatud seisukohtadest kinni, nagu järjekindlus oleks olulisem kui vaate avardumine...
pühapäev, 13. september 2015
"PATANDŽALI JOOGASUUTRAD. Krija jooga õpetaja Marshall Govindani tõlge ja kommentaar"
Patandžali oli India õpetlane, kes kusagil 400 aasta kandis pani kirja 196 aforismi, kus ta selgitab joogafilosoofiat ning tema joogasuutraid peetakse üheks olulisematest kirjutistest jooga vallas.
Mina olen neid lugenud seni inglise keeles, SIIT.
Neis räägitakse, kuidas ja mida üks praktiseeriv joogi võiks saavutada. Mainitakse ära ka 'imevõimed' nagu näiteks kõigeteadmine, mitmes kohas korraga viibimine, astraalrännud, mõtetelugemine, vee peal käimine, leviteerimine, eelmiste elude teadmine, kaugnägemine ja -kuulmine jms. Kõige selgem arengu tunnus aga on siiski lihtsalt häirimatu meelerahu ja rõõm. Paljud nn 'imevõimed' on praktiseerimise kõrvalnähe ja hoiatatakse neid ületähtsustamast. Üldistades võiks öelda, et Patandžali joogasuutrates loetletakse viise teadvuse puhastamiseks ja hinge ülendamiseks, meelerahu saavutamiseks.
Selles raamatus on iga suutra juures sõnasõnaline tõlge ja kopsakas kommentaar autorilt - Marshall Govindanilt, kes on kaasaegne krija jooga õpetaja. Raamatu on välja andnud Lilleoru keskus, kus õpetaja Ingvar Villido eestvedamisel samuti krija joogaga tegeldakse. Selles joogastiilis on põhiprogrammiks püsiv teadvelolek, krija jooga on teadliku / teadvustatud tegevuse tee.
Hästi palju infot antakse edasi otse gurult õpilasele ja ka siinsetes kommentaarides soovitatud praktikad on sageli sellised: tee seda-ja-seda, nagu õpetati krija jooga III astme pühitsusel. Nii et minusugused muidu-uudistajad jäävad paljust põnevast ilma.
Minu meelest oli see väga huvitav ja tore raamat, kuigi mõnikord erines siinne tõlge ingliskeelsest, mida ma varem tundma õppisin. Näiteks III 51:
Isegi taevaste olendite kutsel ei peaks joogi hoidma alal ühtki kiindumust ega uhkust, sest soovimatud madalad tendentsid võivad uuesti areneda.Mulle tundub ingliskeelne variant loogilisem, aga ega mina pole mingi asjatundja ega õpetlane :)
vs
When invited by invisible beings one should be neither flattered nor satisfied, for there is yet a possibility of ignorance rising up.
Mõnes kohas jälle tundub eestikeelne variant parem, hetkel näidet ei leia.
Veidi häiris mind see, et paaris kohas (sissejuhatustes) mainitakse, et krija jooga on ikka see ainus õige jooga.
See võib olla tõsi, aga eneseupitamine on sageli piinlik vaadata. Mu Õde käis kunagi krija jooga loengutes ja 'trennis' - sealne õpetaja (minu meelest just Lilleorust tulnud) halvustas õpilasi ja ketras kogu aeg juttu, kuidas nad pole omadega veel kusagile jõudnud, võrreldes temaga.
Väga imelik õpetaja... - selliselt ei tahaks küll midagi õppida.
Raamat aga nii ülbe sugugi polnud ja kommentaarides annab Govindan selliseid toredaid soovitusi nagu:
Ole enda suhtes alati leebe ja kannatlik.
*
Kasvata endas tingimatut armastust teiste suhtes. See on kiireim viis häälestuda kõigi asjade olemuslikule reaalsusele.
*
Avastades selle, kes me oleme, hakkame vabanema vajadusest piiratud individuaalse mina järele.
Nii et selline mõnus ja lihtsalt loetav raamat joogahuvilistele.
laupäev, 12. september 2015
Arvo Pärt - even if I lose everything (2015)
Eile 80 aastaseks saanud Arvo Pärdist on kõikjal nii palju juttu, aga ma mõtlesin, et ei saa omalt poolt ka teda hea sõnaga meenutamata jätta.
Mul polegi isu teda õnnitleda... pigem peaksin iseennast õnnitlema, et saan Pärti YouTube'is kuulata nii palju kui ise tahan..., ja teda tahaksin õnnitlemise asemel lihtsalt tänada selle otsata ilu eest, mis ta on maailma juurde toonud.
Pisikene, kolme ja poole minutine klipikene sellest kaunist imeinimesest :)
Mul polegi isu teda õnnitleda... pigem peaksin iseennast õnnitlema, et saan Pärti YouTube'is kuulata nii palju kui ise tahan..., ja teda tahaksin õnnitlemise asemel lihtsalt tänada selle otsata ilu eest, mis ta on maailma juurde toonud.
Pisikene, kolme ja poole minutine klipikene sellest kaunist imeinimesest :)
reede, 11. september 2015
Kassipilte
Halastaja Jumal :P
Potteri raamatust
Hoiab kahe käega peast kinni...
Käed eemale minu soojendusega voodikesest!
Hello Mõmmi!
Istub potil
Istub kassil
Kakarott
Näitab keelt
Hambahaldjas :)
neljapäev, 10. september 2015
***
No vaat - lubasin teada anda, mida mu psühhiaater arvab minu teooriast, et ma olen foobiatevaba, lihtsalt autismi-kanti ülitundlik ja väsin väga kergelt, mis viib mind mõnikord (... mitte just väga harva... :D) pealtnäha foobia-laadsete ärevushoogudeni.
Ta kuulas huviga ja oli täiesti nõus, et mu keha kaitseb mind selliste reaktsioonidega, et õpetada mind vältima 'traumeerivaid' olukordi nagu poeskäik ja foori taga liiklusmüra lähedal seismine :D
(Nimelt pärast foori taga ootamist liikuma hakates avastan sageli, et vahepeal on mu jalad 'logisema'/värisema hakanud.)
Seni on ta kogu aeg rääkinud, et "püüdke ikka iga päev väljas käia ja aktiivne olla", nii et kui ta küsis, kui aktiivne ma praegu olen, siis arvasin, et järgnev jutt talle üldse ei meeldi.
Nimelt teatasin, et mul on õnnestunud oma süütunnet nii tugevalt vähendada, et nõuan endalt iga päev vaid kolme asja tegemist:
1. tõlked Mehele, sest sealt tuleb pool meie sissetulekust;
2. üks soe söök päevas
3. olla lapsega koos nii palju kui ta vajab.
Päevaplaan on mul endiselt täiesti olemas ja ma meelsasti elan selle järgi, kuid kui ma juba hakkan toimetades hingeldama, mul hakkab silmade ees mustaks minema, või hakkab valutama mu pea või selg, siis lõpetan enesesundimise ja poen voodisse, kus ma siis natuke aega lihtsalt puhkan ja seejärel tegelen millegi mõnusaga - nagu on näha ka sellest, et ma teen jälle raamatupostitusi :D
Ja kujutage ette - seekord ei hurjutanud ta mind sugugi selle pärast, et laisutan, kuigi veel eelmine kord arvas ta, et võiksin endale ikka mingi kergema töö otsida!
Seekord võttis ta minu jutu kokku noogutades: "Nii et olete leidnud endale sobiva päevarežiimi, mille juures te end hästi tunnete!?" Mina noogutasin ka, ütlesin: "Jah!" ja kõik oli kena. :)
Võisin minna.
No tore! :)
Ta kuulas huviga ja oli täiesti nõus, et mu keha kaitseb mind selliste reaktsioonidega, et õpetada mind vältima 'traumeerivaid' olukordi nagu poeskäik ja foori taga liiklusmüra lähedal seismine :D
(Nimelt pärast foori taga ootamist liikuma hakates avastan sageli, et vahepeal on mu jalad 'logisema'/värisema hakanud.)
Seni on ta kogu aeg rääkinud, et "püüdke ikka iga päev väljas käia ja aktiivne olla", nii et kui ta küsis, kui aktiivne ma praegu olen, siis arvasin, et järgnev jutt talle üldse ei meeldi.
Nimelt teatasin, et mul on õnnestunud oma süütunnet nii tugevalt vähendada, et nõuan endalt iga päev vaid kolme asja tegemist:
1. tõlked Mehele, sest sealt tuleb pool meie sissetulekust;
2. üks soe söök päevas
3. olla lapsega koos nii palju kui ta vajab.
Päevaplaan on mul endiselt täiesti olemas ja ma meelsasti elan selle järgi, kuid kui ma juba hakkan toimetades hingeldama, mul hakkab silmade ees mustaks minema, või hakkab valutama mu pea või selg, siis lõpetan enesesundimise ja poen voodisse, kus ma siis natuke aega lihtsalt puhkan ja seejärel tegelen millegi mõnusaga - nagu on näha ka sellest, et ma teen jälle raamatupostitusi :D
Ja kujutage ette - seekord ei hurjutanud ta mind sugugi selle pärast, et laisutan, kuigi veel eelmine kord arvas ta, et võiksin endale ikka mingi kergema töö otsida!
Seekord võttis ta minu jutu kokku noogutades: "Nii et olete leidnud endale sobiva päevarežiimi, mille juures te end hästi tunnete!?" Mina noogutasin ka, ütlesin: "Jah!" ja kõik oli kena. :)
Võisin minna.
No tore! :)
kolmapäev, 9. september 2015
Kannifestival
Praegu on koolis spordinädal ja VT jooksis viimase tunni ajal koos oma kooli 7.-9. klassidega ümber Anne kanali.
Tuli koju, hakkasime spordirinnahoidjatest rääkima ja järsku puhkeb piiga naerma.
Rääkis, et täna tuli neil prantsuse keele tunnis laused ette lugeda ja tõlkida.
Üks nendest lausetest sisaldas nime "Le Festival de Cannes".
Tõlgituna kirjutatakse seda "Cannes'i festival", aga loetakse "kanni festival".
VT oli laua all palvetanud, et tema ei peaks seda harjutust ette lugema, sest ta tundis, et ei suudaks naeru pidada :P
Alles ju valiti Brasiilias kõige kaunimat peput, kusjuures see pidi 'naturaalne' olema, ei mingeid kirurgilisi järeleaitamisi. Ehtne 'kannifestival' :)
Tuli koju, hakkasime spordirinnahoidjatest rääkima ja järsku puhkeb piiga naerma.
Rääkis, et täna tuli neil prantsuse keele tunnis laused ette lugeda ja tõlkida.
Üks nendest lausetest sisaldas nime "Le Festival de Cannes".
Tõlgituna kirjutatakse seda "Cannes'i festival", aga loetakse "kanni festival".
VT oli laua all palvetanud, et tema ei peaks seda harjutust ette lugema, sest ta tundis, et ei suudaks naeru pidada :P
Alles ju valiti Brasiilias kõige kaunimat peput, kusjuures see pidi 'naturaalne' olema, ei mingeid kirurgilisi järeleaitamisi. Ehtne 'kannifestival' :)
teisipäev, 8. september 2015
ROY STRIDER "Mongoolia memuaarid. Tiibeti koertega kullaotsijate jälil"
Selles raamatus sõidab eestlasest budismientusiast Roy Strider oma kahe suure mastifiga Mongoliasse, kust üks tema koertest on pärit. Ta tahab koos sõbranna Manjaga filmida sealseid sala-kullakütte. Koerte kaasavõtmine on ülimalt ebamugav ja kallis - parim viis koertega koos reisida on treenida koer pimedate saatjakoeraks ja ise siis pimedat teeselda, sest ei hakka ju endale Mongoolia-reisile kahe koera jaoks veel kaht pimedat palkama.
Paraku maadleb autor reisu alguses kopsupõletikuga, mis teeb kõik reisujamad sada korda irreaalsemaks. Vajadus mängida pimedat teeb lennujaamasündmused reisusellide jaoks painavaks, lugeja jaoks aga ülipõnevaks seikluseks.
Nende kullaotsijate elu tutvustamine jäi napiks, siiski oli küllalt juttu Mongoolia muutumisest endisest maagilise kultuuri ja mütoloogiaga maast "tänapäevaseks" plastmassi, puruks visatud klaaspudelite ja miniseelikute maailmaks. Kurb jah.
Aga eriti mõnus oli seda raamatut lugeda sellise pikaldase ja mõnusa maamehehuumori pärast :D - no mõnusad väikesed naljad, ei mingit teravmeelitsemist, rahu ja päike naljades. Ühe koera nimi on Häirä, mis tähendavat kohalikus keeles "mu armas", "mu kallis" - kui koera paar korda valjult enda juurde hõikuda tuli, sai kogu lähedalviibiv rahvas imestada ja naerda, kuidas üks valgenahk igas suunas oma kallikese järele karjub. Teine koer on aga ülemõõduline kutsikas, kes saab vanast harjumusest ikka lõputult hellitusnimesid nagu "pumps", "tötskääbus", "kääbik" ja palju muud.
Ma valisin selle raamatu huvist, kuidas eesti budist siis ka elab ja tegutseb, aga kõige sümpaatsemaks sai mulle siin soojus, millega Strider oma 'suure iseloomuga' koertest räägib.
"Kutsikas" Karma saamise lugu:
Kükitasin neid /minemavudivat tiibeti mastifite pesakonda/ pilguga jälgides maapinnale lähemale ning tundsin, kuidas midagi mu põlve vastu puutub. Kui pilgu enda ette suunasin, seisis seal kahel jalal üks karvane ja pontsakas olend nagu pisike tötskääbus. Naljakas kääbik oli esikäpad mu põlvile toetanud, vaatas oma mustjate mandlisilmadega mulle tungivalt otsa ja rääkis midagi väga intensiivselt. Kuigi väikese olendi jutuvada kulges vaikuses, olid tema ilme ja hääletuid sõnu vormiva suu innukas kinni-lahti liikumine nii ilmekad, et naelutasid tähelepanu 5-tolliste naeltega paigale.
Umbes minuti vältel püüdis koerakene oma sõnumit edasi anda, seejärel laskus tagasi neljale käpale, vaatas mulle veelkord üle õla otsa ja lidus oma õdede ja vendade juurde.
Naersin liigutatult kutsika ilmeka väljendusviisi peale ning jätsin peagi vahva koerapere ja selle omanikuga jumalaga. Õhtul heitsin kodus peale aiatöid sängi, kustutasin tule ja tõmbasin teki üle pea.
Und aga ei tulnudki.
Iga kord kui silmad sulgesin, ilmus tähtsa, kuid paluva näoga kutsika näolapikene taas kusagilt ning alustas oma hääletut, kuid ilmekat jutulõnga.
"Võta mind enda juurde elama! Tahaksin siia kolida," jahvatas väikene koer tõsiselt. "Ma tulen sinu juurde. Võta mind siia elama!"
"Olgu-olgu, ma helistan homme," ütlesin viimaks pimedusse, olles väsimusest ja unetusest jõuetu. Selgus, et kutsikas on emane ja maksab 10 000 Eesti krooni. Kuid tema eest saab tasuda ka osadena. Raske südame ja segaste tunnetega võtsin oma säästud, sõitsin linna, sõlmisin vastava lepingu ning võtsin oma öise kummitaja sülle. Me vaatasime jälle tõtt. Kutsika silmad särasid ja sätendasid.
"Ma panen sulle nimeks Karma - taevatähekene," ütlesin karvasele kääbikule ning kinnitasin kutsika kaelarihma külge peenikese jalutusrihma, mille tema perenaine meile toidu, mänguasja ja pehme fliistekiga kaasa andis. Sain endale pealekauba ka osamaksetena mitmeks kuuks "Karma võla". Oli aeg uude koju reisida.
Nii minu kui ka kutsika suureks imestuseks ei osanud Karma jalutusrihma külge kinnitatuna kuhugi jalutada. Kutsikas keeldus rihmas kõndimast ning ei võtnud protesti märgiks lihtsalt jalgu alla. Nõnda lohises ta minu järel nii külili kui selili ning andis oma arvamusest märku kileda seatapukisaga.
No vaat, selline armas algus Karma elul koos Strideriga :)
Seoses Mongoolia klimaatilise eripäraga on raamatus arutlusi ka taimetoitluse võimalikkusest ja mõttekusest iseäraliku kliimaga paikades. Näiteks selle reisi käigus pidi Roy hakkama kuivatatud liha sööma, kuna kopsupõletikust nõrgestatud tervis lihtsalt poleks elu Mongoolia kõrbetes välja kannatanud. Tema kaaslanna Manja aga jäi täisveganiks ja oli pigem nõus apteegist sünteetilist ravimit võtma, kui jooma kohalikku jogurtit, mis oleks tema kõhu vajalike bakteritega varustanud. Manja toitus kõrbes pea ainult kiirnuudlitest ja küpsistest. Võeh!
Roy on seda meelt, et inimene ja loom saavad elada teineteist abistavate sõpradena, mitte vaid peremehe ja ekspluateeritava suhtes. Manja aga ei taha ka näiteks ratsutada, sest loomade suhtes säästlikum/lugupidavam/armastavam on jala käia.
Raamatus on ka vahvad paberlõikeillustratsioonid Mongoolia kunstnikult nimega
NOROVSAMBUUGIIN BAATARTSOG.
Vohh, kus on nimi mehel :D
Aga pildid on tõesti ägedad!
Kahjuks on mu fotoaparaat peitu pugenud ja täna pean raamatu juba kokku tagasi viima, nii et ei saa pilte näidata teile...
---
Lisatud järgmisel päeval:
Vaat, kui hakkasin raamatuid äraviimiseks kotti toppima, siis leidsin kotist oma fotoaparaadi!
Nii et tegin sealsamas esikukapi peal mõned pildid illustratsioonidest ja pidage meeles, et tegemist pole tušijoonisega vaid lõikega ühest paberilehest.
Kutsikas nimega Karma
"Pime" autor lennujaamas oma "kallikesega"
Parved stuupa ümber
Külakoerte rünnak
:)
pühapäev, 6. september 2015
Your stupid! / Sinu loll!
Kuidas see on võimalik, et ingliskeelses sotsiaalmeedias on nii palju lapsi JA täiskasvanuid, kes ei saa aru, millal kirjutatakse "your" ja millal "you're"?
Ma ei tea, et ühelgi inglise keelt õppinud eestlasel sellega probleeme oleks.
Oh, võibolla tänastel õppuritel on, kes õpivadki sotsiaalmeediast... VT õpib ka Youtube'ist kõige rohkem, nii et...
Ja hea küll, paar aastat tagasi (varem?) ilmnes, et need sõnad on suureks probleemiks - kas tõesti pole võimalik õpetajatel selle sõna kirjutamisele erilist tähelepanu pöörata, nüüd kus on teada, et sellega tehakse hästi palju vigu?
Näiteks mina arvasin, veel keskkoolis, et "ehkki" kirjutatakse ühe k-ga, sest ma ilmselt siis polnud seda sõna oma kirjatöödes kasutanud, seda polnud parandatud, ja ei olnud ma ka lugedes tähele pannud. Aga piisas ühest nördinud pahvakast õpetaja poolt, kui suurem osa klassist selle valesti kirjutas, et see eluks ajaks meelde jääb :P
Mind ei ajagi üldse närvi, et seda sõna valesti kirjutatakse, vaid hoopis see, et aeg möödub, asi ei parane, inimesed ei väsi seda viga tegemast ja teised ei väsi neile seda nina peale hõõrumast. Loed mõnda huvitavat artiklit ja kommentaariumis tülitsevad inimesed sõna "you're" õigekirja pärast - JA NII JUBA PAAR AASTAT!
Ma ei tea, et ühelgi inglise keelt õppinud eestlasel sellega probleeme oleks.
Oh, võibolla tänastel õppuritel on, kes õpivadki sotsiaalmeediast... VT õpib ka Youtube'ist kõige rohkem, nii et...
Ja hea küll, paar aastat tagasi (varem?) ilmnes, et need sõnad on suureks probleemiks - kas tõesti pole võimalik õpetajatel selle sõna kirjutamisele erilist tähelepanu pöörata, nüüd kus on teada, et sellega tehakse hästi palju vigu?
Näiteks mina arvasin, veel keskkoolis, et "ehkki" kirjutatakse ühe k-ga, sest ma ilmselt siis polnud seda sõna oma kirjatöödes kasutanud, seda polnud parandatud, ja ei olnud ma ka lugedes tähele pannud. Aga piisas ühest nördinud pahvakast õpetaja poolt, kui suurem osa klassist selle valesti kirjutas, et see eluks ajaks meelde jääb :P
Mind ei ajagi üldse närvi, et seda sõna valesti kirjutatakse, vaid hoopis see, et aeg möödub, asi ei parane, inimesed ei väsi seda viga tegemast ja teised ei väsi neile seda nina peale hõõrumast. Loed mõnda huvitavat artiklit ja kommentaariumis tülitsevad inimesed sõna "you're" õigekirja pärast - JA NII JUBA PAAR AASTAT!
laupäev, 5. september 2015
Lapsehoidja
Eile juhtus selline asi, et kella 11 kandis helistas Vend ja küsis, kas ma olen millegagi hõivatud. Ütlesin et ei tegele millegi erilisega ja tema uuris, kas ta saaks Leenu veerandtunni pärast paariks tunniks minu juurde tuua, sest nad kolivad Vana-Emmakese kodinad Tartust ära ja see asjade autole laadimine ja viimase kola pakkimine võtab ikka aega.
No Leenu on tillukene, veidi üle pooleteise aasta. Ja mina olin temaga viimati mitu päeva koos eelmisel suvel. Korraks nägin neid ka aprillis, kui nad Austraaliast tagasi tulid. Arvata võis, et Leenu mind just omainimeseks ei pea. Ka oli teada, et Vana-Emmakesega harjumine võttis Leenul terve kuu aega. Sellegipoolest uskusin, et me saame hakkama, sest üldiselt ma saan lastega kenasti läbi, kui nad on ühekaupa :D
No vaat, kui Vend siis tuli ja meil siin vetsus käis, seisis Leenu kogu aja kartlikult ukse taga ja ootas. Aga siis tõin vorstileivakuubikud (ta peamiselt lutsis neilt vorsti maha ja pani võileiva ilusasti või-pool üles taldrikule tagasi, kui libe leib sõrmede vahelt valepidi välja potsas, siis ta kenasti õngitses ja upitas selle õigetpidi tagasi), Vend vaatas seal kõrval tänast Õhtulehte ja otsustas, et ongi vist paras aeg minema hiilida.
Leenu leppis minuga tuppa kahekesi jäämisega kenasti. Sõime leivad (loe: vorstid) ära, pühkisime beebiwaipsiga näpud-musu puhtaks ja hakkasime mängima. Ega VT oma mänguasju võtta luba, aga mul oli ühte pappkarpi kogunenud mõned topelt saadud üllatusmuna mänguasjad - kokkupandav vurr, võbeleva sabaga viskemänguasi ja iseliikuv tilluke auto -, treeningupall millega Mees pärast insulti haaret treenis, üks hiiglasuur lehvikukujulise karvapuhmaga pehme meigipintsel, mis on mõeldud võibolla dekoltee ja õlgade puuderdamiseks, sest näkku niisuguse suure jurakaga küll ei lähe, ja muud sellist väikest kola. Esimese tunni mängisimegi elutoas nende asjadega. Tegime pintsliga kõhu peale kõdi ja kilkasime :)
Siis liikusime edasi minu tuppa, kus Leenu kiskus üpris ettevaatlikult ja kenasti mu raamaturiiulist ükshaaval raamatuid, lehitses ja kommenteeris neid valjuhäälselt. Siis leidis ta mu pliiatsid, ma tõmbasin suure joonistusmapi lahti ja lasin tal end kunstiliselt väljendada. Siis käisime rõdul ilmaelu kaemas. Mina istusin rõdutoolil, tema seisis mu põlvedel, vaatas üle rõduääre ja kilkas :), talle meeldis, mis ta nägi :) Ja meie väikeseid oblikaid sõime.
Minu toa ja rõdu vaheline uksemade on kõrge, olin valmis abistama, kuid selgus, et Leenu on hakkaja ja samas ettevaatlik laps - haruldane kombinatsioon! Vaatas hoolega, millest kinni võtta ja ei teinud mingeid kiirsööste, mille puhul pool keha järele ei tule. Vaata ja imesta!
Ahjaa, mingil hetkel ta küll märkas, et Venda/issit pole mõnda aega näha olnud ja köögist Mehe kobinat kuuldes piilus ta huviga sinnapoole, aga kui ma talle väikest ekskursiooni mõtlesin teha ja ta ukselt Mehe musta-hallikarvalist lõuga nägi, siis pöördus vupsti ümber :P
Aga nutuvõru suule ei tulnud ja ma sain väikeselt piigalt palju kallistusi - see oli mega-armas :), sest mina mäletan teda kui last, kes konkreetselt "Eih!" ütleb ja hoogsalt pead raputab, kui talle pakkuda midagi, mida ta ei taha. Isegi oma emme või issi süles olemine viis kiirelt selja pulka ajamise ja kileda viiksatuseni, kui jalgade siputamise ja pearaputamise peale teda maha ei pandud.
Mul oli nii tore päev selle väikese ilusa lapsekesega :)
Nii kahju, et pilti ei märganud teha :), see oleks olnud lapsehoidmise hind, et pilt blogisse tuleb :)
Terve eilse õhtu ei saanud lugemisele keskenduda, kuigi loen praegu väga armast, sooja ja põnevat raamatut - Roy Strideri Mongoolia memuaare. Kogu aeg olid meeles need tillukesed pruunid tugevad pikasõrmelised käekesed, mis mu pead kallistamiseks ja väikesteks musideks lähemale tõmbasid. Isata kasvavad tüdrukud on teadagi igast meeskülalisest elevil... nüüd vaatan, et võibolla on emata kasvavad väikesed printsessid naiselikult õrnast kudrutamisest ka väga huvitatud... kuigi mu Vend niigi on alati väga hands-on isa olnud ja väga hoiab oma väikesi tüdrukuid.
No Leenu on tillukene, veidi üle pooleteise aasta. Ja mina olin temaga viimati mitu päeva koos eelmisel suvel. Korraks nägin neid ka aprillis, kui nad Austraaliast tagasi tulid. Arvata võis, et Leenu mind just omainimeseks ei pea. Ka oli teada, et Vana-Emmakesega harjumine võttis Leenul terve kuu aega. Sellegipoolest uskusin, et me saame hakkama, sest üldiselt ma saan lastega kenasti läbi, kui nad on ühekaupa :D
No vaat, kui Vend siis tuli ja meil siin vetsus käis, seisis Leenu kogu aja kartlikult ukse taga ja ootas. Aga siis tõin vorstileivakuubikud (ta peamiselt lutsis neilt vorsti maha ja pani võileiva ilusasti või-pool üles taldrikule tagasi, kui libe leib sõrmede vahelt valepidi välja potsas, siis ta kenasti õngitses ja upitas selle õigetpidi tagasi), Vend vaatas seal kõrval tänast Õhtulehte ja otsustas, et ongi vist paras aeg minema hiilida.
Leenu leppis minuga tuppa kahekesi jäämisega kenasti. Sõime leivad (loe: vorstid) ära, pühkisime beebiwaipsiga näpud-musu puhtaks ja hakkasime mängima. Ega VT oma mänguasju võtta luba, aga mul oli ühte pappkarpi kogunenud mõned topelt saadud üllatusmuna mänguasjad - kokkupandav vurr, võbeleva sabaga viskemänguasi ja iseliikuv tilluke auto -, treeningupall millega Mees pärast insulti haaret treenis, üks hiiglasuur lehvikukujulise karvapuhmaga pehme meigipintsel, mis on mõeldud võibolla dekoltee ja õlgade puuderdamiseks, sest näkku niisuguse suure jurakaga küll ei lähe, ja muud sellist väikest kola. Esimese tunni mängisimegi elutoas nende asjadega. Tegime pintsliga kõhu peale kõdi ja kilkasime :)
Siis liikusime edasi minu tuppa, kus Leenu kiskus üpris ettevaatlikult ja kenasti mu raamaturiiulist ükshaaval raamatuid, lehitses ja kommenteeris neid valjuhäälselt. Siis leidis ta mu pliiatsid, ma tõmbasin suure joonistusmapi lahti ja lasin tal end kunstiliselt väljendada. Siis käisime rõdul ilmaelu kaemas. Mina istusin rõdutoolil, tema seisis mu põlvedel, vaatas üle rõduääre ja kilkas :), talle meeldis, mis ta nägi :) Ja meie väikeseid oblikaid sõime.
Minu toa ja rõdu vaheline uksemade on kõrge, olin valmis abistama, kuid selgus, et Leenu on hakkaja ja samas ettevaatlik laps - haruldane kombinatsioon! Vaatas hoolega, millest kinni võtta ja ei teinud mingeid kiirsööste, mille puhul pool keha järele ei tule. Vaata ja imesta!
Ahjaa, mingil hetkel ta küll märkas, et Venda/issit pole mõnda aega näha olnud ja köögist Mehe kobinat kuuldes piilus ta huviga sinnapoole, aga kui ma talle väikest ekskursiooni mõtlesin teha ja ta ukselt Mehe musta-hallikarvalist lõuga nägi, siis pöördus vupsti ümber :P
Aga nutuvõru suule ei tulnud ja ma sain väikeselt piigalt palju kallistusi - see oli mega-armas :), sest mina mäletan teda kui last, kes konkreetselt "Eih!" ütleb ja hoogsalt pead raputab, kui talle pakkuda midagi, mida ta ei taha. Isegi oma emme või issi süles olemine viis kiirelt selja pulka ajamise ja kileda viiksatuseni, kui jalgade siputamise ja pearaputamise peale teda maha ei pandud.
Mul oli nii tore päev selle väikese ilusa lapsekesega :)
Nii kahju, et pilti ei märganud teha :), see oleks olnud lapsehoidmise hind, et pilt blogisse tuleb :)
Terve eilse õhtu ei saanud lugemisele keskenduda, kuigi loen praegu väga armast, sooja ja põnevat raamatut - Roy Strideri Mongoolia memuaare. Kogu aeg olid meeles need tillukesed pruunid tugevad pikasõrmelised käekesed, mis mu pead kallistamiseks ja väikesteks musideks lähemale tõmbasid. Isata kasvavad tüdrukud on teadagi igast meeskülalisest elevil... nüüd vaatan, et võibolla on emata kasvavad väikesed printsessid naiselikult õrnast kudrutamisest ka väga huvitatud... kuigi mu Vend niigi on alati väga hands-on isa olnud ja väga hoiab oma väikesi tüdrukuid.
reede, 4. september 2015
Üks naeratus
Meie piiga läks sel sügisel juba seitsmendasse klassi! :)
Kuigi ta suvel ikka kasvas pisitasa, on ta oma 159 sentimeetriga ikka klassi kõige tillem tüdruk. See masendab teda omajagu. Ta tahaks vähemalt 168 sentimeetri pikkuseks kasvada... - mulle tundub, et seda ei juhtu.
Sel aastal on neil mitu uut õpetajat, mis tekitas palju ärevust - et kas ta jätab neile hea mulje kui püüdlik tüdruk, või keskenduvad nood tema võimalikele nõrkustele. Mina ka ei tea, ma ikka loodan, et nad näevad temas tublit tüdrukut. VT ütleb, et ma ei oska üldse innustada ja julgustada, aga olen vähemalt hea lohutaja :p
Uuest ajalooõpetajast rääkis VT, et ta imetleb, kui innustunult ta oma tundi annab. Ajalugu on üks VT lemmikainetest ja tal on nii hea meel, et tal on inspireeriv õpetaja. Ainult üks 'viga' - sel õpetajal olevat kaunis, selge hääl, mis mõjub VT'le suigutavalt :D
See üllatab teda, kuna ta on hea keskendumisvõimega laps ja see probleem on tal esinenud ainult neljanda klassi inimeseõpetuse tunnis, kus räägiti asjadest, millest meie oleme omavahel sada korda rääkinud ja VT ei kuulnud suurt midagi uut ega põnevat. Kui paaris tunnis kuulis, siis kodus kohe rääkis, et juhtus selline imelugu, et käsitleti teemat, mida meie arutanud pole :D
Uuel eesti keele õpetajal juhtus üks naljakas sõnade äravahetamise aps ja mul oli kindel kavatsus sellest blogida, sest see oli nii lõbus - nii lapsed kui ka õpetaja ise naersid tükk aega. AGA. See õpetaja oli öelnud, et jäägu see nende vahele ja kui ta kusagilt sellest loost kuuleb, siis ta selgitab lobamoka välja! Nii et VT pani mulle südamele, et ma sellest blogis ei räägiks, sest muidu sean ma tema elu ohtu :D
Oh, jah, neid internetiaegu...
Aga kehalise õpetaja on ikka see sama tore tüdruk, kes hindab lapsi püüdmise järgi.
Ta küsis kõigilt, kas nad suvel ka millegi sportlikuga tegelesid ja seekord sai VT öelda, et käis hommikuti (kell 6, muide!!!) jooksmas. Selle peale oli õpetaja talle nii soojalt naeratanud, et VT kinnitas mulle kodus, et jookseb kindlasti ka järgmisel suvel. Vaat, kuidas võib motiveerida üks naeratus! :)
Nüüd võiks keegi motiveerida ta sööma. Hommikuti ta süüa ei taha, seda ma mõistan, sest kui mina söön enne, kui mul kõht tühjaks läheb, mõjub see mulle ka väga halvasti. Aga kõht ei lähe mul tühjaks enne, kui 3-4 tundi on tõusmisest möödas. Samuti ei meeldinud ka mulle koolitoit. Enamasti juhtus nii, et läksin koos teistega sööma, aga kui sööklauksel see alumiiniumkausside puhastuslapi lõhn ninna lõi, pöörasin viuhti ümber ja läksin klassi tagasi. Öök! Aga pirukat, küpsist, kommi või pähklit oleksin ikka nosinud... Praegu sööb VT esimest korda alles siis, kui koolist koju tuleb - see on mõnel päeval alles 15:15. Paha lugu, aga teda sundida pole võimalik :D, pean ootama, kuni ta nii palju rahuneb, et hakkab jälle näiteks müslitahvlit kaasas kandma.
Kuigi ta suvel ikka kasvas pisitasa, on ta oma 159 sentimeetriga ikka klassi kõige tillem tüdruk. See masendab teda omajagu. Ta tahaks vähemalt 168 sentimeetri pikkuseks kasvada... - mulle tundub, et seda ei juhtu.
Sel aastal on neil mitu uut õpetajat, mis tekitas palju ärevust - et kas ta jätab neile hea mulje kui püüdlik tüdruk, või keskenduvad nood tema võimalikele nõrkustele. Mina ka ei tea, ma ikka loodan, et nad näevad temas tublit tüdrukut. VT ütleb, et ma ei oska üldse innustada ja julgustada, aga olen vähemalt hea lohutaja :p
Uuest ajalooõpetajast rääkis VT, et ta imetleb, kui innustunult ta oma tundi annab. Ajalugu on üks VT lemmikainetest ja tal on nii hea meel, et tal on inspireeriv õpetaja. Ainult üks 'viga' - sel õpetajal olevat kaunis, selge hääl, mis mõjub VT'le suigutavalt :D
See üllatab teda, kuna ta on hea keskendumisvõimega laps ja see probleem on tal esinenud ainult neljanda klassi inimeseõpetuse tunnis, kus räägiti asjadest, millest meie oleme omavahel sada korda rääkinud ja VT ei kuulnud suurt midagi uut ega põnevat. Kui paaris tunnis kuulis, siis kodus kohe rääkis, et juhtus selline imelugu, et käsitleti teemat, mida meie arutanud pole :D
Uuel eesti keele õpetajal juhtus üks naljakas sõnade äravahetamise aps ja mul oli kindel kavatsus sellest blogida, sest see oli nii lõbus - nii lapsed kui ka õpetaja ise naersid tükk aega. AGA. See õpetaja oli öelnud, et jäägu see nende vahele ja kui ta kusagilt sellest loost kuuleb, siis ta selgitab lobamoka välja! Nii et VT pani mulle südamele, et ma sellest blogis ei räägiks, sest muidu sean ma tema elu ohtu :D
Oh, jah, neid internetiaegu...
Aga kehalise õpetaja on ikka see sama tore tüdruk, kes hindab lapsi püüdmise järgi.
Ta küsis kõigilt, kas nad suvel ka millegi sportlikuga tegelesid ja seekord sai VT öelda, et käis hommikuti (kell 6, muide!!!) jooksmas. Selle peale oli õpetaja talle nii soojalt naeratanud, et VT kinnitas mulle kodus, et jookseb kindlasti ka järgmisel suvel. Vaat, kuidas võib motiveerida üks naeratus! :)
Nüüd võiks keegi motiveerida ta sööma. Hommikuti ta süüa ei taha, seda ma mõistan, sest kui mina söön enne, kui mul kõht tühjaks läheb, mõjub see mulle ka väga halvasti. Aga kõht ei lähe mul tühjaks enne, kui 3-4 tundi on tõusmisest möödas. Samuti ei meeldinud ka mulle koolitoit. Enamasti juhtus nii, et läksin koos teistega sööma, aga kui sööklauksel see alumiiniumkausside puhastuslapi lõhn ninna lõi, pöörasin viuhti ümber ja läksin klassi tagasi. Öök! Aga pirukat, küpsist, kommi või pähklit oleksin ikka nosinud... Praegu sööb VT esimest korda alles siis, kui koolist koju tuleb - see on mõnel päeval alles 15:15. Paha lugu, aga teda sundida pole võimalik :D, pean ootama, kuni ta nii palju rahuneb, et hakkab jälle näiteks müslitahvlit kaasas kandma.
Illustratsiooniks seekord üks väikene lustiline kloostrikooliõpilane :)
- Izismile.com -
neljapäev, 3. september 2015
ISRAEL JOSHUA SINGER "Jobu-Joše"
Vanema venna teos algas õige lustiliselt. Siin sekeldas paks ja ahne, usuküsimustes suhteliselt harimatu rabi, kelletaolistena ilmalikke juute tavaliselt kirjeldatakse. No vaat, see paksuke oli matnud juba kolm naist ja tahtis kangesti uut, kelleks valis kuulu järgi kauni vaeslapse, keda ta ise näinud polnud. Aga enne tuli tal mehele panna oma noorim tütar - välimuselt isa moodi pontsakas piiga, loomult aga vaikne ja häbelik 14-aastane tüdruk.
Kosilane oli kenasti valmis vaadatud - ka rabi poeg -, kihlus sõlmitud, kuid peiu vanemad pidasid noormeest, kes oli ka 14 aastat vana, abielu jaoks liiga nooreks, ning nad saatsid lõputult põiklevaid-puiklevaid kirju, nii et tormakas rabi Nješaver pidi ise kohale sõitma:
Rääkides vehkis Nješaver kätega, astus Rahmanivkerile jala peale, surus teda oma paksu kõhuga alalõpmata mõne puu vastu, võttis tal nööbist kinni, müksas teda küünarnukiga, tõukles, ehkki ruumi oli küllalt, võttis tal käe alt kinni, kordas sülge pritsides ja pooli sõnu alla neelates kümneid kordi ühte ja sama lauset, ning võttis teise hoolitsetud habemest pidevalt kinni.
Ainult selleks, et temast lahti saada oli Rahmanivker laste kihlusega nõusse jäänud. Ta ei suutnud enam välja kannatada kauplemist kaasavara ja kingituste üle, teise ohjeldamatut innukust ega tema haisugi. Kogu selle aja, mis Nješaver oli teda keelitanud, oli Rahmanivker kuldset tubakatoosi pidevalt oma peene nina all hoidnud.No vaat, sellised sellid :D
"Ah, Ah," oli ta ägisenud, "kui magus tubakas...!"
Kummastki abielust eriti asja ei saanud - nooruk pelgas oma matsakat pruuti ja armus hoopis äia noorde mõrsjasse. Tunne oli vastastikune ja sellest sündis sada jama.
Lugu põhineb tõsielulistel sündmustel, aga põnevaks teeb raamatu pigem pilguheit 19. sajandi juutide ellu. Lihtsalt hämmastav, kuidas nad võisid isekeskis uhkeldada, tülitseda ja draamasid korraldada!
Ja muide, te ju teate, et araablased tervitavad (võõraid araablasi?) nii, et üks ütleb: "Salam aleikum!" ja teine vastab: "Aleikum salam!" No vaat, siit ma loen, et juudid tervitavad (võõraid juute?): "Šolem aleihem!" millele tuleb vastata: "Aleihem šolem!" Heebrea keeles on see sõna-sõnalt: "Rahu teile!"
Esimese hooga imestasin, aga eks nad on ju päritolu poolest naabrid, nii et pole imestada midagi.
Teos on ilmunud Loomingu Raamatukogus (2009 / 21-24).
Tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Kalle Kasemaa.
Tellimine:
Postitused (Atom)