JOHANNES SEMPER "Päevaraamatud"

Teiste inimeste päevikuid on ikka huvitav lugeda - isegi kui need on kirjutatud teadmisega, et need hiljem võidakse avaldada.

Käesolev kogumik on mitmeosaline.

Esimeses on Semperi Peterburi-päevik aastatest 1912-1913.
1892. aastal sündinud Semper on siis 20-21 aastane.

Oh heldus, kui ilutsev on selle kirjatöö laad. Oh, see ja oh, too!
Noormehe pead näib täitvat romantika, küll piidleb ta kord üht, kord teist näitsikut, aga siis jääb pidama ühe Vilhelmine 'peal', kelle järele ta siis kuude kaupa õhkab ja kelle truuduse ja armastuse suuruse üle ta pidevalt muretseb. Sinna vahele jutud endasuguste noorte eesti soost kultuurihuviliste meestega, kes ka Peterburi ülikoolis õpivad (või pärast õpinguid sinna pidama on jäänud, või...?), vahetuste kaupa teatripiletite sabas seismised jne. Aga üldiselt on põhitähelepanu ikka 'Villykese' armastuse juures. Villyke sõitis kevadel lõuna poole, nad pidid ikka suve lõpus taas kokku saama, kuid suvel Eestis läks Semperil - või neil mõlemal - armutuhin üle.

Selle päeviku keel on sada aastat vana ja eesti keel muutus tollal ka tublisti, paljude võõrsõnade vormid polnud veel välja kujunenud. Et sellest keelest aimu anda, mõned näited:
attitüüd - hoiak
serjooslikult - tõsiselt
kirgliselt - kirglikult
/vaadeldi/ sinikaid sooni käsivarrel ja vaigistavid, rahustavid huuli
/mindi/ teatri juure, /tuli/ minu juure
lähen mööda inimesetumid välju

Alguses oli see koos suure tundlemisega...

/näit:

Kunst! Kunst! Tee, mis meid peab siduma lahutamata. Ainukene üliinimlik tee!
Ma ise, kõik oma närvid, kõik oma tundmused luban ma aineks kunstile, et see mind omale võtaks nagu oma jüngrit!

- No kuulge! :D /

... harjumatu, kuid harjusin ruttu.
Üliõpilaselust kui sellisest pole eriti sõnagi. Ikka lihtsalt vestlused kultuurihuviliste kaaslastega, inimvaatlused üldiselt ja muidugi Villyke :)



Teises osas on Teise maailmasõja aegseid luuletusi - need olid küll väga ilusad.
Mõistagi murelikud ja sotsiaalse tooniga, mure kodumaa ja põletatud kodude pärast.
Palju neid polnud.



Kolmandaks osaks on Teise maailmasõja ajal koju kirjutatud kirjad. Semper oli siis juba 20 aastat abielus olnud ühe Aurora-nimelise klaverikunstniku ja muusikapedagoogiga, tema naine ja kaks lapseeas tütart (Siiri ja Lillu/Lilian) olid emmega Eestis. Ma ei saanudki päris hästi aru miks, aga tundub, et Semperit peeti tollal Eestis kahtlaseks kujuks. Ta ajas oma kultuuriasju Moskvas ja lähikandis, kuid pidi kogu aeg muretsema, kas naist Eestis tema tõttu mitte ei represseerita. Endastmõistetavalt on kirjad täis muret koduste heaolu ja olemasolu pärast, kohalikku kultuurijuttu ja ohtralt rindeteateid. Semper ise saab head palka, ainult osta pole vahel selle eest midagi, kurvastab ta aga selle pärast, et usub, et naine ja lapsed ei saa endale lubada suhkrut, kohvi ja šokolaadi. Ega temagi vaid nendest toitunud, pealegi hakkavad tal peale kõiksugu tervisehädad, nii et ta peab sageli piimadieeti, aga iga viinamarjaostu või šokolaadi juures oli ikka hale mõelda, et naine-lapsed - kui nad veel eluski on - seda endale ilmselt lubada ei saa.

Suur armastus:

Veeretan iga päev silmi eest mööda meie mineviku, meie koosmütoloogia, meie argoo, hullamised, reisid, jalutuskäigud, külaskäigud... Ma vist tahtsin kõike veelgi enam... Armastust iga hetke vahele! Ja vahel ma mõtlen: armastasid mu tööd vist rohkem kui mind. Ja sul on ehk võimalus mu töid näha ja see lohutab ehk, kui mind ennast ei näe. Mul on see ümberpöördult. Soovin Sulle vastupidavust, kannatust kuni tulen, olgu see kasvõi mitme aasta pärast. Minu tunded Sinu vastu ei ole muutunud 23 aasta jooksul! Ja kui sind täna õhtul kohtaksin, järgneks sellele samalaadi armumine kui tookord.

Ilus!

Sõda:

Imelik, kui mahakukkunud ja purunenud tassist rahu ajal kahju oli, siis nüüd on hukkunud linn niisugune paratamatus, et ei oska kahetseda. Sadu linnu ja tuhandeid külasid on maa pealt pühitud, miljoneid inimesi langenud. Sõda on sõda. Kõike tuleb võtta mehiselt.

Semper kirjutab uuele ENSV hümnile sõnad, mida mitu korda ka muutma peab, kuid ikka peetakse teda ebausaldusväärseks tegelaseks - nagu ilmselt enamikku kultuuri alal tegutsevatest ja peaga mõtlevatest inimestest. See solvab Semperit üsna tugevasti, sest kahtlemata on ta valmis tänutundest liituma Venemaaga, kui need vaid fašistid välja ajaksid Eestist. Praegu mõtlevad mõnedki, et sakslased on ikka 'kultuursem' rahvas ja oleks võinud pigem nende alla jääda, aga kes teab, kuidas seegi läinud oleks. Häid valikuid meil polnud, Semper valis vene poole ja selle eest on ta hiljem kõvasti põlgust saanud ja nüüd on tõesti mõningaid tema romaane piinlikuvõitu lugeda. Samas mõistan teda - kui ikka oled loomeinimene ja seda eelkõige sõnas, siis selleks, et oma raamatud välja saaksid anda, lihtsalt tuli leppida sellega, et tekst käis mitmelt laualt läbi ja pugejalikud otsustajad, kes oma koha (ja elunatukese) pärast mures, käskisid seal ikka sotsiaalset suunda edasi anda. Ega see Semperile meeldinud - kellele ikka meeldis? Võibolla ta oli veidi naiivne oma poolehoius N-Liidule, aga kes meist ikka kõik olukorrad vahedalt läbi näeb.

Nüüd, nendes kirjutistes, mis esimesest 30 aastat hiljem kirjutatud, kasutab Semper täiesti tänapäevast keelt. Lihtsalt uskumatu, et inimene on võimeline nii täielikult oma stiili muutma. Kergem lugeda, loomulikult.


Neljas osa - paar luuletust aastast 1950.

Imelik lugu - Semper ei tundu mulle väga sümpaatne, natsa nagu ennast täis, aga enamik mitte-erakutest kirjanikke vist on :P , aga kui ta kirjutab oma perest, siis see küll tõesti liigutab.

/.../
Las siis olla teile needki hetked,
linnupojad, kallid üle kõigi!
Kõik, mis tahate, teen kohe kaasa,
kõik te mängud, vallatused, retked!
Nopime siis kullerkuppe kullapäisi
suurelt metsavaheliselt aasalt
või siis karikakraid sületäisi...
/.../
SEL TUNNIL ebamäärasel
mil nagu laast
sa ujud vees,
kõik teadmata, mis ootab ees, -
jah, tunnil säärasel
ma tunnen: Sinu kuju
kui lillekene tõuseb maast
ja lohutab:
kui tahes karm
võib olla saatus,
kui aga püsib arm,
siis pole surmgi elu viimne vaatus.

Viiendas, viimases osas on ülestähendusi aastatest 1955 kuni 1970. Viimane sissekanne on tehtud umbes kuu aega enne surma.

Siin on põhiliselt kiirelt tehtud märkmed selle kohta, kus on reisitud, mis asju sai aetud, mida teised kirjanikud räägivad, kes keda kuidas klatšib - ja lõputu jada terviseprobleeme.
Ilukirjandusliku tekstina ei paku see küll suurt midagi, küll aga kirjandusajaloolasele.
Ülestähendused on harvemad kui kord kuus ja nii on see 15 aastat sisaldav osa märksa õhem kui esimene osa, mis sisaldas vähem kui pooleteise aasta materjali.


Ei vaimustanud see raamat mind - praegu loen üle Isaac Singeri "Eksinud Ameerikasse" ja ohhohhoo, kuidas see autobiograafia mulle meeldib! Semper on tüütu tema kõrval :D. Aga raisatud ajaks ka ei pea.