Teisipäev, 25. august 2015

ISAAC BASHEVIS SINGER "Eksinud Ameerikasse"

Võimas autobiograafiline jutustus. Singer vaatleb end justkui kõrvalt, armutult ja ilma igasuguse sentimentaalsuseta.

Vaevalt 30 aastasena on ta juba kirjutanud jidišikeelse teose "Saatan Gorais" ja paistab, et kirjandushuvidega juudid üle maailma tunnevad teda tõsiseltvõetava kirjaniku ja kirjanduskriitikuna. Ka tema vanem vend on kirjanik ja aeg-ajalt ajavad mõned nad sassi.

Raamat algab nii:
1930. aastate algul jõudis mu pettumus iseendas nii kaugele, et ma olin kaotanud kõik lootused. Ega mul tõtt-öelda palju kaotada olnudki.
Ja nõndamoodi, sama lootusetult (kuid kainelt) kulgeb kogu jutustus, mille jooksul ta Hitleri eest Poolast Ameerikasse sõidab, kus tema vend oma perega juba ees ootab. Juutidest oli sinna kogunenud juba omaette linnak. Ta räägib oma iseäralikest suhetest naistega: tahaks ju küll suhet, aga kuna endasseusku sugugi pole, siis ei saa ju abielluda. Lõppude-lõpuks pole ühelegi naisele vaja potentsiaalset enesetapjat. Ameerikas maadleb ta kaduva kirjutamistuhinaga. Talle tundub, et ta on oma ande kaotanud. Häbist oma saamatuse pärast muutub ta üha eraklikumaks, kuni hiilib ringi ajamata habeme ja plekilise ülikonnaga. Algusest peale on ta resigneerunud olekuga, ei oota tulevikult midagi. Juurdleb pidevalt, kellele ja milleks seda elu üldse vaja on? Meenutab Kafkat, aga pole nii metafoorne, sürreaalne ega ängistav.

Mõnes asjas meenutab ta väga mind. Näiteks väldib ta seltskondi ja inimesi üldse, aga kui ta kellegagi jutustama hakkab, siis ikka kõige intiimsematest ja isiklikumatest asjadest :D - niisamajuttu ei viitsi ajada.
Kuigi ta on tark mees, käitub ta oma kohmetuses ja segasuses vahel nagu viimane idioot, kaotab kajuti ja lifti, tormab siia-sinna, silmad ei registreeri ja suust voolab ebavajalikult palju infot :P


Katkendeid:

Aga mu häbelikkus tuli kogu oma piinlikkuses tagasi. Kui vend mind naistele tutvustas, siis ma punastasin. Kui mehed mind kõnetasid ja küsimusi esitasid, siis kaotasin ma kõnevõime. Näitlejannad väitsid ühest suust, et vend ja mina oleme sarnased kui kaks tilka vett. Nad viskasid minuga nalja, üritasid flirtida, tegid arvustavaid märkusi nagu inimesed, kellele kõik piirangud on juba ammu tundmatud. Kirjanikud suutsid ennast suuri vaevu uskuma panna, et mina olengi kirjutanud niisuguse diaboolilise teose nagu "Saatan Gorais" ja avaldanud Globus'es kuulsate Poola, Vene ja Ameerika jidiši kirjanike teoste kohta salvavaid arvustusi. Vend sai minu kannatustest täielikult aru ja üritas mind aidata, aga see üksnes suurendas mu kimbatust. Ma higistasin ja mu süda kloppis. Kelner tõi mulle süüa. Ma ei suutnud suutäitki alla neelata. Mind täitis raev Ameerika vastu, oma venna vastu, kes oli mind siia toonud, ja iseenda ning oma talumatu iseloomu vastu. Minu sisemuses peituv vaenlane oli saavutanud purustava võidu. Ängistunult otsustasin niipea kui võimalik tellida reisi tagasi Poolasse ja tee peal üle parda hüpata.


Ameerikas küsib Isaaci uus sõbranna Nesha, miks ta pole koju kirjutanud, Isaac vastab:
"Millegipärast on mul raske kirju kirjutada. Isegi emale kirjutada on koormav. Ma annan endale pühalikke tõotusi järgmisel päeval kirjutada, aga kui see päev kätte jõuab, siis ma unustan kõik ära või sunnin end unustama. Niipea, kui mulle kirjade kirjutamine meenub, tabab mind otsekui halvatus. See on mingi hullus või kurat teab mis."
Väga tuttav tunne, aga mul mitte ilmtingimata kirjadega seotuna, samas kui mulle tundub, et mu elu pole kiita, siis ka kirjade puhul. Mul kipub olema pigem käikudega nii, et luban endale, et käin, ajan mingi asja ära, aga - unustan võluväel sel päeval märkmikusse või päevaplaani vaadata :D, alles õhtul avastan. See võib korduda mitu päeva, kuni ma kas selle toimetuse ära teen või järgmisesse kuusse või teadmata aega lükkan.


Nesha räägib, et tema kunstnikust mees tegi enesetapu ja Isaac uurib, miks? Nesha vastab:
"Oh, ta oli üks neist inimestest, kes ei suuda elu välja kannatada ega jaksa mingit vastutust kanda. Tühiseimgi pisiasi oli talle koorem. Ta tahtis maalida pilte, mitte portreesid, aga meil oli laps ja mingit sissetulekut polnud. Tegelikult ei tahtnud ta ka last, aga ma käisin peale. Tal oli üksainus suur iha - olla vaba - ja ta jõudis pikapeale järeldusele, et elu pole midagi muud kui orjus ja surm on vabadus."



Teise sõbranna, Zosiaga Kanadas; neil oli väljaütlemata kokkulepe seksifoobiaga Zosia 'süütuse koormast' vabastada:
Väike iha, mida ma olin Zosia vastu tundnud sel õhtul, kui me oma reisi üheskoos kavandasime, haihtus peaaegu kohe, kui ma hakkasin justkui vaenu tundma selle vanatüdruku vastu, kes hoidis minust parasiidi kombel kinni. Milline häbi, mõtlesin ma, on sõltuda natukesest verest ja mõnest erektsiooni tekitavast närvist! Erinevalt ülejäänud ihuliikmetest võib suguti iseseisvalt tegutsema hakata või tegutsemata jätta vastavalt oma eetilistele ja esteetilistele meeldumustele või vastumeelsusele. /.../ Praegu oli mul omamoodi negatiivse erektsiooni tunne, kui sellist väljendit sobib kasutada. Mu suguti püüdis peitu pugeda, kokku tõmbuda, mulle vastu hakata ja mind selle eest karistada, et olin söandanud tema nõusolekut küsimata otsustada, tema kulul heategijat mängida. See, kes mu sees otsuseid vastu võtab, oli võtnud nõuks, et ma ei võlgne Zosiale midagi.

No vaat, selline raamat! :)

Olen sellest tegelikult juba kirjutanud ka, siin.

Soovitan.

Kommentaare ei ole: