Neljapäev, 27. august 2015

***

Eile käisime perega Mamma matustel.

Minu meelest oli kõik väga kena. Mamma oli kena oma kaunis kollakasbeežis kirstus, kabel oli suurem kui ma mäletasin ega haisenud, jutlus oli ilus ja väga sobiliku kestusega, kirstu haudalaskmine möödus viperusteta, haud sai pärgade ja lilledega ilusasti ära kaunistatud.

Leinarongkäik suundus linnaäärsesse suurtest maakividest mõnisada aastat tagasi ehitatud kõrtsi, kus põles kamin, mis oli suure ja kõrge ruumi meeldivalt soojaks kütnud. Toit oli väga maitsev. Suuri nututädisid ei olnud, ainus vanatädi, kes kabelis valjult nuuksus (mõeldes küllap enda peatsest lahkumisest) meiega söömale ei sõitnud. Vähesed lauasõnavõtud olid soojad. Seal oli kaks sugulast, keda ma olin hästi tundnud ja keda oli vahva näha - üks neist tõi meid VT'ga ka Tartusse tagasi - tal polnud autos kohta Mehe jaoks, sest ta pidi peale võtma veel oma tütre ja tolle peika. Mees tuli Issakese ja Emmakesega bussiga.

Sai ja tehti palju kallisid ja paisid. Minu meelest oli kõik väga soe ja armas.
Mehe arvates oli ka väga kena kõik.



VT aga nii ei arva.
Juba kabelis nuttis ta täis terve pakitäie taskurätikud ja hiljem selgitas ta, et see oli ju nii kurb.
MIS oli kurb? ei saanud mina aru. Mammal olid viimased kolm kuud rasked. VT oli ju ise rahulikult öelnud, et surmateade teda ei üllata ja Mammale ongi niimoodi parem.

VT, kes on nii palju surmast mõelnud ja veel mõned päevad tagasi ütles mulle, et kui mõni tema klassikaaslane teeks enesetapu, siis tema küll šokeeritud poleks, sest me kõik ju teame, et elu on raske ja kõik inimesed ei pruugi selle raskuse jaoks valmis olla, oli nüüd täiesti traumeeritud.

Üllatus nii mulle kui ka talle endale...

Nüüd ta ütleb (õieti - ta kirjutas mulle pika kirja ja libistas selle ukse alt sisse), et ei taha sellest päevast kunagi enam rääkida ja rebib ka oma päevikust välja kõik leheküljed, mis räägivad Mamma külastamisest haiglas, tema surmast ja matustest.

Minu jaoks on see arusaamatu.
Vaene Väikukas...



---

Lisatud mõni tund hiljem:

Huhh, saigi ületatud see valus tardumus.
Just istusime tunnikese koos ja kuigi alguses oli jutt, et me matustest ei räägi, siis tasapisi ilmusid ikka need vihjed jutusse, kuni lõpuks me kõigi meeldejäänud seltskonnaliikmete omapärad ja "peo" vingemad hetked läbi võtsime. Näiteks kui mu vaikselt omaette pidevalt pomisev vanatädi, kes söögilauas istus minu kõrval, minu poolt pakutava hapukoore ja sibulaga kalavaagna kohta küsis: "Kas see on kilu?", aga mina kuulsin: "Kas see on elus?" Nagu selgus, oli ka VT viimast kuulnud. Siis rääkisime veel ühest ja teisest ja lõpuks sai VT rääkida ka sellest, mis teda nutma ajas.

Nimelt oli asju, mida ta Mamma elust ei teadnud ja alles seal see onu oma rahustava meloodilise häälega rääkis, kuidas pärast sõjaaega kaks noort inimest (Papa ja Mamma) kokku said ja kuidas Mamma medõeks õppis ja kuidas nad Viljandisse elama tulid ja...
Selle mehe hääl (mida mina oleksin kirjeldanud kui rahustavat ja lohutavat), mõte Mammast, kes oli nii palju rohkem kui see väsinud väike naine haiglas, keda VT nägi ning lauluviisid ja sõnad olid meie tipsu jaoks liialt liigutavad.

Aga no nüüd, kui me sellest kõigest kenasti rääkida saime, on kõik jälle korras! :)

5 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Täna ma juba arvan, et surm nii noorelt ei peagi veel olema elu loomulik osa. elu jätkumise seisukohast. mulle tundub, et surma tõrjumine on vajalik ellujäämisinstinkt.

karikate emand ütles ...

Ja mina ei oska praegu üldse midagi arvata...

VT oli see laps, kes viieaastasena torises, et parem juba surra, kui suppi süüa, ja parem juba surra, kui terve elu jääb nii, et iga päev peab kaks korda hambaid pesema :D...
... ja 9-aastasena küsis ta, et miks kõik inimesed ennast ära ei tapa, sest elu on nii raske ja tüütu veel ka.
Ei osanud tõesti karta, et see väike morbiidne surmajuttude heietaja pärismatustel nii endast välja läheb...


Mina käisin Papa matusel 8 aastasena, sellessamas kabelis, ja Mamma maeti nüüd Papa kõrvale. Minus äratas hirmu vaid see, kui mu ema kirstu alla laskmisel ulguma pistis järsku, muu oli kõik ok, ka Papa surnukeha varasem vaatamaminek kabeli kõrvalruumis, kus teisedki kirstud reas olid...


Nii et ma ei oska mõelda muud, kui et üllatusteks tuleb alati valmis olla...

soodoma ja gomorra ütles ...

Ma olin veel täiskasvanunagi absoluutselt kindel oma arvamises ja teadmises, et mingid asjad ei mõju mulle nii, nagu mõjusid. nt peale esimest lahutust.
Vahel võib juhtuda, et arvad ühtviisi, ja oled huvitaval kombel selles hetkes selles ka päris kindel, et tead enda kohta "tõde", aga kui saab "käega katsuda", siis ikkagi pole päris nii, nagu arvasid.
ennastki ehmatab.

karikate emand ütles ...

Jah, see on tõsi, et me ei pruugi reageerida sugugi nii nagu oma mõtetes, sest me oleme nii palju enamat kui oma intellekt.

VT'le ikka meeldib mult küsida, et mida sa teeksid, kui *** jne. Lihtsate asjade puhul (mida sa teeksid, kui sul raamatukogu raamat vanni kukub?) on lihtne vastata, aga keerulisemate asjade puhul ma alati rõhutan, et ma praegu mõtlen, et ma talitaksin nii-ja-nii, aga emotsionaalselt keerulistes olukordades võime me end tublisti üllatada.

soodoma ja gomorra ütles ...

ja, ma olen ka selle peale läinud, et osade küsimuste puhul vastan, et ma arvan, et teekisn nii-ja-nii, aga päris kindel olla ei saa.

kuidas see seal eilses etenduses kõlaski:
‘Do you feel quite sure of that, Dorian?’
‘Quite sure.’
‘Ah! then it must be an illusion. The things one feels absolutely certain about are never true.