Teisipäev, 12. mai 2015

Minu uued 'märgi-mikud' ja muud loomad



Siin on minu viimase aja lemmikud või lihtsalt asjad, millega olen tegelenud.

Jane Austeni "Pride and Prejudice'i" lugesin läbi.
No mis ta oli, järjekordne meheleminekusaaga.
Peres kasvas viis tütart ja kolm neist olid lõpuks mehel.
Huvitav, kas Austen sai nii palju tunnustust kaunite lausete pärast? Laused olid tõesti lihvitumad, kui otsekõne tegelikkuses on ja ma märkasin, et sel ajal, kui ma seda raamatut lugesin, läksid ka minu inglise keeles kirjutatud sõnumid ajutiselt veidi peenemasse inglise keelde :D
Stoori aga oli üksluine. Mingi tibin targutab kogu aeg ja õigupoolest peaks selline tähtsust täis tots vanatüdrukuks jääma, aga mingi snoob läheb lolliks ja omaenda suureks pahameeleks armub temasse, haha, umbes nii! :)


Neli kangatükki :)
Need, mis ma VT'le põlle õmblemiseks ostsin.
Ma arvan, et ma teen nendest endale hulga seelikuid. Masinat mul pole, aga traageldan niisama. Ma ju kukun ootamatutel hetkedel magama, nii et kannan kodus alati selliseid mugavaid riideid, millega saab ka magada. Lühikesed puuvillased seelikud on ses mõttes head. Öösärgid on ju nii koledad :D, nendega ei tahaks kogu aeg ringi paterdada :)
Mul tegelt polegi ühtegi juba väga ammu.


Kangaste peal on jaanalinnusuled.
Vennanaine ütles, et ta ise kitkus need... Ma pungitasin silmi ja püüdsin seda ette kujutada. Mõtlesin küsida, et kas jaanalind toppis siis pea liiva alla või mitte?
Aga siis selgus, et ta katkus need aia küljest, mitte lindude tagumikest.


"Brideshead Revisited"
Raamat, mille pärast võtsin lausa telefonikõne poodi, et ilma asjata mitte minna.


Valge vest sai valmis, kuid leidsin, et mulle väga meeldib käsitööd teha, kui VT siin istub, nii et ma pidin endale uue 'töö' leiutama...
Mõnikord mõlgutame vaikselt omi mõtteid ja kui ma millegi kallal nokitsen, ei teki mul sellist tunnet, et meil pole ju midagi rääkida ja ma võtaks arvuti ja hakkaks Solitaire'i laduma. Solitaire solvaks VT'd - käsitöö tegemine aga ei solva. Nii et nüüd ma hakkasin padjale katet heegeldama.


Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingli" lisatrükk tuli juba välja ja ma sain oma raamatu ka kätte :)
Praegu loen. See on alla 100 lehekülje, nii et ei raatsi lugedagi... tahaks, et see nii ruttu läbi ei saaks.


Ja ülejäänud asjad seal all on minu uued märkmikud - ehk minu keeles märgi-mikud: kaks kolmevihikulist komplekti ja üks udupiltidega märkmik.



Alloleval pildil on nad nüüd laiali laotatud:



Need piklikud, art deco stiilis märkmikud on joonelised, 
Secret Gardeni omad on valgete lehtedega.

Kenad, mis? :)



No vaat, nii palju materiaalset toredust ka! :)


Muide, huvitav lugu, sain hiljuti kenakese summa kingituseks, millest pool kulutasin trilli-tralli peale (märgi-mikud ja muud loomad) ja pool läheb tarviliku peale, ka Mees sai sel kuul lisasumma...
 ja selle peale lagunesid Mehe prillid ära ja minu telefon peab nüüd ilma kasutamata vastu veidi üle päeva, kasutades heal juhul ühe kõne lõpuni. 0_0

Õnneks ma vaatasin, et vanamutitelefoni peaks kätte saama juba 35 euroga :)
See ei logi ennast ise internetti sisse ega midagi!
Ma ei tea... meil ikka veab! Ilma nende lisasummadeta võtaks kohe kukalt kratsima, aga nüüd ainult imestame oma head õnne, et asjad pidasid vastu sinnamaani, kuni ressurssi tekkis!
No ikka imelugu ju!? :)

6 kommentaari:

Kai Klaarika ütles ...

Ikka imestan, et sulle asjad ja värvid meeldivad.. muidu oled ju nii tasakaalus (nagu see oleks tasakaalu osa?!)
Või vähemalt sa tundud olevat nii tasakaalus.. ses mõttes, et tunned ennast ja oled rahulik. Hoolimata oma noh nö hullusest (ma ei oska seda sildistada)
Mul on ikka alati märkmikud ühekaupa olnud, kirjutan-joonistan kõik asjad jooksvalt ühte. Nüüd on lausa elektrooniline märkmik (õnneks selline, kuhu saab "pliiatsiga" kirjutada-joonistada.)
Aga tegelkkult teiste inimeste asju on tore vaadata (et sa nüüd ei mõtleks, et tüütad oma asja-postitustega. Üldse ei tüüta)

karikate emand ütles ...

Mulle endale ka väga meeldib vaadata pildikesi teiste inimeste elust, olgu pildil siis kasvõi hommikupudrukauss ja kohvitass, poolik sokk või kirbukaelarihm kassile - tähtsusetuid asju pole!
Kõik, mis rõõmu teeb, on tähtis, sest rõõm on ju nii tähtis :)

soodoma ja gomorra ütles ...

Mul on Õnnepaluga sama lugu. Lihtalt nii tummine. Loen ainult kõige magusamatel hetkedel ja näpuotsaga. muidu oleks nagu raiskamine.

karikate emand ütles ...

No tõesti on nii tummine!
Ma tahaks kohe ühe oma vanema postituse maha võtta (aga ma ei viitsi hakata) ja öelda, et unustage see Murakami ja "Norra mets", võtke hoopis Tõnu Õnnepalu.
Kolm eurot ja kakskümmend senti!
KOLM EUROT JA KAKSKÜMMEND SENTI!!!
Selle eest saab ühe tühja märkmiku, kui sedagi! :D
Aga näe!

soodoma ja gomorra ütles ...

Just, ma mõtlen sama. et KOLM EUOT JA KAKSKÜMMEND SENTI.
Kesklinnas ei saa selle eest isegi kohvi:)

Maire ütles ...

Kuulasin kord tuhandekilomeetrisel sõidul ajaviiteks Jane Austeni "Pride and Prejudice'i" rootsikeelset audioraamatut - no nii igav hakkas, et pidin tukkuma jääma. Ei mäletagi enam, millega see lõppes, ilmselt ma ei kuulanudki lõpuni. Olen sageli imestanud, miks seda teost niiväga kiidetakse ja miks ta nii tuntud on - no ei saa aru, pole kohe üldse minu raamat.