Teisipäev, 12. mai 2015

Blogimisest

- pinterest -
Blogimise ümber on palju müüte.
Näiteks selline, et inimene peab oma mõtteid väga väärtuslikuks ja eriliseks pidama, et tal tuleks mõte neid niimoodi avalikult jagada. Või kui ta blogib oma elust, siis näe - uhkustada tahab! Oma tutvusringkonnast jääb väheks, või vastupidi - oma tuttavad teavad, milline krants ta tegelikult on, aga blogidemaailmas võib teistele rõõmsalt puru silma ajada :p
Või et kõigi blogijate soov on kuulsaks saada ja sellega ilmtingimata kaasnevat tasuta nänni saama hakata.

Ja müüt on ka see, et virtuaalsõbrad on ju toredad küll, kuid keegi ei tule sulle poest mett tooma, kui sa haigeks jääd.
Kõik, kes on minu blogi kauem lugenud, teavad kui ekslik see arvamus on :)
Ma usun, et meil on kodu praegu alles, ja VT'l on tema oma kool ja sõbrad alles tänu teile, mu blogisõbrad.
See mõlgub mul suure sooja imena pidevalt meelel ...

Ma tunnen end õnnistatuna!


Võib olla ma ei oskaks üksikasjalikult analüüsida, miks mina blogima hakkasin ja ikka veel blogin, kuid minu jaoks on blogisuhtlusel mõned hästi konkreetsed võlud, mida silmast silma suhtlus ei pruugi pakkuda.


* Ma saan kohe 'asja' kallale asuda. Ma ei pea kedagi tervitama ja väikese small-talgi käigus välja selgitama, kas me oleme samal lainel, ma ei pea end veiniga abistama, et oma hinge puistata :D. Milline tohutu aja kokkuhoid!
Ja mina olen teise inimese meeleolude ja oleku suhtes nii tundlik, häälestun kohe - teised inimesed tavaliselt nii avameelsed pole kui mina ja nii kipubki jutt pigem ümmarguseks jääma, kahe-peale sobivaks ja ümbruse-miljööga arvestavaks.
Blogis ma ei arvesta mitte millegagi, ma lihtsalt klõbistan klahvikesi, nagu tuju tuleb.


Isaga räägime me aeg-ajalt väga avameelseid jutte, kuid ikkagi läheb palju tunde ja päevi, enne kui tema jõuab eneseväljenduseni. Nii palju õhtuid maal ma lihtsalt tolgendan seal all köögi, isa toa ja elutoa vahel - tahaks üles õe tuppa minna ja lugeda midagi - mis me siin ikka vaikime või telekat vahime -, aga ega ma ju oma toas konutamiseks maale ei sõitnud. Ja siis tiksun seal allkorrusel. Isa saab oma keelepaelad valla võibolla õhtul enne mu äraminekut alles :D

On ikka häda nende pikaldaste eestlastega :D

Mina võtan paar klaasi isa tehtud koduveini ja hakkan kohe kõigile armastust avaldama ja oma 'südamesaladusi' välja rääkima, aga ega ma ju igal õhtul seda korraldada taha..., üldsegi - viimastel aastatel on mulle klaarid hommikud liiga kalliks saanud, nii et ma hea meelega ei veinitaks üldse. Samas on ebasobivaid kohti alkoholi abil palju kergem välja kannatada. Kuid siis tuleb küsida, miks ma üldse lähen sinna ebameeldivasse kohta. Sest oodatakse? Ja solvutakse, kui ma ei tule. Hmm.

Meenub et sarjas Seks ja Linn hakkas Carrie käima mingi kirjanikuga, kes talle väga meeldis, aga kainena neil voodis nagu ei edenenud see asi... Ja Samantha andis talle nõu, et siis hakaku aga parem usinasti kummutama! :P
Ilmselt pidev purjutamine oli tema meelest köki-möki, võrreldes seksita suhtega.

Üldiselt inimene vist ei tohikski niipalju endas kaevata, et ta saab teada, et ta ei sobi enam oma suguvõsasse :D - kuna see võsa on, noh, tihe - nagu võsa ikka. Liiga palju rebimist, et end sealt läbi saada.
Parem sellist asja mitte teada.

Ja näiteks sugulaste lapsed - neid tahaks ju ikka üle vaadata ja süles kaaluda, nuusutada ka :D, kuid ma vaatan, et kogu maailma lapsed on minu VT'ga võrreldes kiired, tugevad, julged, iseteadlikud... nad on nagu mingi ühekorraga kõikjalviibiv Püha Vaim. Nad liiguvad valgusest kiiremini mu meelest. Mina alles mõtlen, et peaks šokolaadiga äramusitatud rõduklaasi jaoks lapi tooma, kui juba saan aru, et öökapilamp on läbi plõksutatud ja esik lõhnaõli täis sutsutatud, nii et järgmised pool aastat lõhnavad kõigi külaliste esikus hoitud riided selle lõhna järgi. Lapsepabulad on imearmsad - ja samas hirmutavad, tõsiselt - ma kirjutasin nii Vennale kui ka Z'le et nad peaksid enda lastele ohutu mängutoa tegema, kus oleks ainult mänguasjad, padjad ja tekid, nii et nad ei saa end vigastada ja vaat sellesse tuppa saaks nad lükata, kui inimene tahaks pissile minna või pesud nöörile riputada. Ja õue peale peaks ka neile 'aediku' tegema :D

Oeh, kuhu ma nüüd eksisin oma jutuga...?
Sugu-võssa...




* Veel üks super hea asi blogimise juures on see, et mitte midagi halba või piinlikku ei juhtu, kui keegi kellestki ära tüdineb. Võib ju juhtuda, et tutvud kellegagi, kes pikapeale ammendub. Päriselus on kohutavalt keeruline seda inimest 'maha jätta', aga mina olen küll mõnede blogide lugemise mõnikord lausa paariks-kolmeks aastaks lõpetanud ja siis uuesti tagasi pöördunud, võibolla...

Ja ma eeldan, et minu blogiga käituvad lugejad samamoodi.
Siin on see eemaldumine ülimalt delikaatne - mul pole tavaliselt õrna aimugi, kui ma kellelegi närvidele käin või kedagi ära tüütan :D
Ükskord eelmises blogis ütles küll keegi, et mu blogi on 'viimasel ajal igavaks muutunud' :D,




* Kolmas põhjus:
Teiste inimeste energiaväljadega kohandumine käib mul (meil?) küllaltki automaatselt, kuid see ei tähenda, et see oleks kerge! Kui nad on energeetiliselt minust kauged/erinevad, siis on see tõsiselt kurnav, kuid seda märkan tavaliselt alles pärast 'lahtiühendumist'. Märkangi, et olen endale võõras, kauge endast. Brrr! Läheb tunde ja mõnel juhul ka päevi, enne kui ma enesejuhtimisvõime tagasi ja jalakesed maha saan. Blogis on ka kellegi taipamatust/võõristust kergem taluda kui tegelikkuses kramplikult naeratada ja laua all käsi murda/väänata (eee - öeldakse nii üldse või?). Eriti tobe on see, et ma märkan alles mingi sümptomi järgi, et ilmselt tunnen ma end halvasti. Näiteks, et mu peavalud on sagenenud, või et ma väänan oma käsi... - järelikult midagi on halvasti, ja siis alles hakkan mõtlema, mis see võiks olla. Kui mul selleks üldse aega on!



Nii et minu jaoks on blogimine ülimalt sobilik 'suhtlemise' viis!
Ja kuigi neid punkte lugedes tundub, et ma olen eriti 'eemalehoidlik' inimene, kes sõpru üldse ei väärigi :D, siis... ma ei tea... kuidagi tegelikkuses inimesed on ikka hästi armsad ja kenad minu vastu, ja leiavad, et mina samamoodi, nii et see millegipärast ei loegi, et ma olen müra ja sagina suhtes pelglik ja väsin kergelt.


Kui ma loen blogilugejate kirju, siis mõnikord ma mõtlen, et teie tunnete mind paremini kui päriselu-sõbrad, kellega ma ei kirjuta. Kirjutades on end nii palju kergem avada... ilmselt just seetõttu, et sa ei pea kaaslasega arvestama :D

Nii et blogimine on mitmes mõttes suurepärane viis 'suhelda' ja ma ei tunne end sugugi 'tegelikult ikkagi ihuüksi' olevat... :)

Kommentaare ei ole: