Kolmapäev, 22. oktoober 2014

kaks luuletust

Olen sageli mõelnud sellele, kuidas keskkooli ajal ja ülikooli kahel esimesel aastal loetud raamatud on minu jaoks kuidagi eriliseks jäänud. Ma arvan, et asi pole ainult selles, et noor inimene on mõjutatavam. Küllap ma otsisin endale tuge raamatutest - äratundmisi ja lootust, et on olemas inimesi, kellega saan vaimset ja emotsionaalset lähedust tunda. 20-aastaselt tutvusin Mehega ja sealtpeale pole raamatud ja luuletused mulle ilmselt nii palju tuge pakkunud, sest sealtmaalt vähenes raamatute tähtsus minu elus järsult :D

Eks ma ikka olen lugenud ja võib-olla keskmisest rohkem, olen ka luuletusi lugenud ja välja kirjutanud, kuid on täiesti selge, et esimeses 'luuletuste kaustikus' olevad luuletused on mul palju paremini peas kui hilisemates kolmes olevad.

Esimene kaustik.
Keskkoolisuvedel laenutasin vesijalgrattaid ja see tindipliiatsiga kaustik kukkus mul vette.
Pidin vesijalgrattaga järele sõitma - suur tuul oli!



Hiljuti võtsin omale eesmärgiks kõik välja kirjutatud luuletused taas läbi lugeda, sest palju viimaseid aastaid ma ainult kirjutan välja, üle aga ei loe - selle asemel loen uusi raamatuid ja kirjutan uusi lõike-luuletusi välja. Meelde need ainult ühe väljakirjutamisega muidugi ei jää, nii et käin siiamaani ringi, peas vaid keskkooliaegsed lemmikud.

Kirjutan siia kaks luuletust, mis praegu üleloetust kummitama jäid...

Üksainus ohe öös ja kõik saab läbi.
Sa kallistuseks sirutasid käed
ja ütlesid: ma tean, sa varsti lähed.
Ja järele jäi ainult piinav häbi,
see kujutlus, et istud üksi köögis, 
et laua peal on moosipurk ja sai.
Ma tahaks teada, mis sust lõpuks sai.
Kas saatus sind veel ikka nõnda nöögib
või on sul juba endal oma pere? 
Ja räägid lastele, mis halb, mis hea, 
ja ise sellest midagi ei tea?
Sa oota veidi. Teed on libedad.
Ma tahaks teada, kas ma ütleks tere,
kui juhtuksin sind kuskil nägema.

IKE  VOLKOV

***


LOOTUS

Sest kusagil peab olema ju keegi,
kes leebeil jalul astux yle muru, 
kes huulilt puhux tyhja sõnapuru
& öises lambis ära puhux leegi.
Sest kusagil peab olema ju walgus,
mis heletax su uxe kohal waba,
mis ootamatult alati sind tabax
& see on kõik ja see on alles algus.
Sest kusagil peab olema ju tema,
kes waikselt walwax yle tumma taeva,
kes teele saadax iga walget laewa
& hoiax sind.

LIISI  OJAMAA

***

ja hoiaks sind...



Kommentaare ei ole: