Pühapäev, 26. oktoober 2014

***


Tilluke tüdruk on mu vennanaine Z ja suurem on tema õde.
Kas pole mega-armsad lapsed?
Ma tahaks selle pisema kohe sülle krabada ja mitte kunagi käest panna...


Minu sõidust maale ei tulnudki midagi välja.
Nende pere käis külas - selgus, et seal on lapsed haiged. Neid ei hoiatatud ette. Ja kogu Venna naispere jäi riburadapidi haigeks. Kuna lennureis on ukse ees, siis on juba ainuüksi nohu suureks probleemiks, mis siis veel viirushaigusest rääkida. Pannakse lennujaamas veel ebola-karantiini! Kõigil olid närvid üsna püsti. Mina sinna juurde ei kippunud ja kuna pr Ema oli seal, siis poleks mahtunudki - suvel on seal 3 tuba lisaks, praegu on neis liiga jahe. (Pr Ema jäi ka lõpuks haigeks!)

Nüüd on rahvas paranenud ja mind oodatakse... Ma pole veel öelnud, et ma tean, et ei lähe. VT ei taha, et ma kooli ajal ära kaon...


Z elas siin mõneti oma unelmate elu: maakodu, oma aed ja enda kasvatatud marjad, õunad, köögiviljad. Ta ikka rääkis, et kui tema kodukohas keegi üritaks kasvõi sellist muru kasvatada, nagu meil siin igal pool ise kasvab, siis oleks kogu linn ta peale tige, sest ta peaks tohutupalju vett kulutama...

Aga ta on kaugelt liiga chill, et süstemaatiliselt võõrkeelt õppida. Ta teab nüüd neid sõnu, mida kogu aeg lastele öeldakse... ja veel mõnda, nagu "täpselt!" - kui me siin millalgi 12 tundi järjest veini jõime ja juttu ajasime, siis ta ütles kogu aeg mu jutu peale: "Täpselt!" :D
Igatahes umbkeelsus on ta teinud siin veel üksildasemaks, kui ta muidu maal olnud oleks. Ta ei saanud mitte kunagi mitte kusagile minna ega ühtegi asja ilma vennata korda ajada. Siiski, kohalikus poes ta ikka käis... rääkis inglise keeles... Kohalik pood on ühe Lääne-Viru mõisa juures - loomulikult räägitakse seal inglise keelt või vähemalt saadakse aru.

Nüüd läheb ta tagasi Austraaliasse, kus ta saab igal pool ise käia (ja ta on suur seikleja... ükskord andis pr. Ema talle vaba õhtu ja ta sõitis mõneks tunniks Tallinnasse kohast, kus Tallinna maanteeni on 20 km ja buss lähimasse linna (mis loomulikult pole Tallinn) käib üks kord päevas; ma ei suutnud kuulatagi, kuidas ta selle käigu ära korraldas). Ma tunnen sageli iiveldust, kui ta hästi rahulikult räägib, kuidas ta midagi tegi :D. Ta on 100% täis seda usku, et kõik laheneb ja kuidagi ikka saab. Ta ei närveeri mitte kunagi. IMEinimene, ausalt! Ja kogu selle tralli juures suudab ta olla armas, mõistev ja 100% kriitikavaba.
Ja nüüd läheb ta ära...
Austraalias saab ta korralikku lapsetoetust, sest lastel on topeltkodakondsus, ta saab igale poole minna, tal on kogu vabadus, mida ta hing vajab...
Kas nad tulevad üldse kunagi tagasi? Vend kindlasti tuleks, aga Z?

Kui tänulik olen ma nüüd, et ta niimoodi ootamatult, mind ehmatades Tartusse sõitis ja me sellise emotsionaalse vestlusmaratoni maha pidasime...
Ta lihtsalt nagu teab alati, mida vaja teha on...
Armastan teda! :)

2 kommentaari:

siisike ütles ...

Ma pean ikka veelkord ütlema: su vennanaine on ilus kui ime. Ma vahel ikka kerin su blogi tagasi, et teda jälle imetleda...

karikate emand ütles ...

Awww! :)