Teisipäev, 14. oktoober 2014

ELAINE N. ARON "Ülitundlik inimene. Mis aitab, kui maailm kipub sinust üle sõitma?"

Autor on psühholoog ja ka ise ülitundlik inimene (ÜTI) - seega  on tal olnud võimalus ja põhjus ise asja uurida.

Ta leidis, et 1/6 inimestest on ülitundlikud igasuguse sensoorse sisendi suhtes. Inimeste endi jaoks on see tänapäevases kiirustavas maailmas raske. Ainus hea asi sealjuures on see, et ÜTIde jaoks on seks sageli rahuldust pakkuvam :D

Kui ÜTI'l on raske lapsepõlv, siis on ta depressioonile väga vastuvõtlik. Samas turvalises peres kasvanud ÜTId ei muutu sugugi neurootiliseks ja nende kalduvus depressioonile ei avaldu.

Ka pole kõik ÜTId tingimata introverdid - 30% ÜTIdest on ekstravertsed.

Selle raamatu suurim võlu on selles, et tundlikke inimesi lohutatakse ja püütakse nende enesehinnangut turgutada - kõige rohkem sellega, et "sa pole hull!". Ma ise tean, et mul on olnud tohutult kergem sellest ajast, kui ma olen aru saanud, et minu pingetunde taga ei pea olema see üks asi või inimene, mille juures ma oma pingest teadlikuks saan, vaid pinge on tõenäoliselt kuhjunud sellest hetkest peale, mil kodust välja astusin või tegutsema asusin. Sest kui kellegi viga sind ärritab (näiteks ta jääb hiljaks) ja sa märkad oma ärritatust, tõmbad sa selle väljendamist kohe tagasi kui kindlalt tead, et teise inimese või sündmuse (näiteks on kingaparandus varem kinni pandud) juurde kuulub sellest ärritusest vaid väike osakene. Nüüd on see, et IGASUGUSED asjad erutavad mind, mulle nii selge teadmine, et kui ma pinges olen, alustan selgitust sellest, mitte ei hakka sisimas lõugama hilineva inimese või kinnise ukse peale. Ja VT'ga kasutan ma seda teadmist ka vaat et igapäevaselt: näiteks on meil kokku lepitud, et kui ma pean kaks või rohkem lehekülge tema õpikust või Wikipeediast läbi lugema, et tal töövihikuteksti teha aidata, siis ta läheb ära ja ma hõikan, kui valmis olen, sest ma lähen närvi ja EI SUUDAGI LUGEDA, kui ta mul rahutult oodates kõrval istub. Ja loomulikult pole tema nihelemine selles süüdi, vaid ainult minu enda vaimne omapära.

Aga autor püüab näidata, et ülitundlikkusel on ka head pooled ja me peaksime oma ülitundlikkuse üle rõõmu tundma.

Ilmselgelt pidi olema mõni positiivne põhjus, mis tingis niivõrd paljudel inimestel evolutsiooni seisukohast puudusena käsitletava "kalduvuse depressioonile". Tänaseks on uued uuringud näidanud, et konkreetne geneetiline variatsioon, mis põhjustab madalat serotoniinitaset ajus, toob endaga kaasa ka teatud eeliseid, näiteks parema võime õpitud materjali meelde jätta, parema otsustusvõime ning üldiselt parema vaimse funktsioneerimise, lisaks võime saavutada positiivsete elukogemuste baasil teistega võrreldes paremat vaimset tervist. 

Ma ei tea, mida teised 'närvukesed' arvavad, aga mina küll ei tunne, et inimkonnal minust kasu oleks... Teistest ÜTIdest, kes rohekm 'kuningliku nõuandja' rolli välja kannavad, võib-olla on. Ja ma arvan, et ma võin ju siin blogis ja oma sugulaste puhul hakata asju ajama lausega, et soovin teile meelde tuletada, et olen ülitundlik ja kui ma ebaadekvaatselt reageerin, siis andestage, aga kodust väljas - mis tavaliselt on stressirikkam keskkond - ei saa tavaliselt inimesi panna selle fakti ette, et mul on asjast arusaamiseks vaja, et te vaiksemalt räägiksite ja aeglasemalt liiguksite :D, ja küünlavalgel, paluks!

Väga rahulikuks olekus võivad ÜTI'd koguni nautida võimalust tähele panna kõige peenemaidki nüansse. Üleerutatud seisundis seevastu - mida ÜTIde puhul sageli ette tuleb - oleme me kõike muud kui mõistvad või tundlikud. Selle asemel paistame omadega puntras ja segaduses ning vajame üksiolekut.

Olen korduvalt öelnud, et mul on imiku psüühika - kiirelt läheb elevile ja kiirelt väsib! Oli lahe lugeda, et ka E. Aron võrdleb tundlikke inimesi imikuga:

Ülitundliku keha eest hästi hoolitsemine on võrreldav imiku eest hoolitsemisega. /.../ Väga kurnatuna on nii imikud kui ka tundlikud kehad võrdlemisi abitud asju iseseisvalt korda ajama.

Veel - ülitundlikud inimesed vajavad palju aega lihtsalt mõtlemiseks ja unistamiseks. Iga päev lihtsalt mitte midagi tegemise aega, pöidlakeerutamisaega, nagu endast rääkides ütles mu poolvend I.

Ja veel väga lahe äratundmine: paljud ÜTI'd arvavad, et nad on sotsiaalfoobikud või eriliselt häbelikud, kuid nende ärevus on põhjustatud hoopis ülestimuleeritusest. Sealjuures teised inimesed, kes näevad neid kui peata kanu, arvavad ka, et nad on häbelikud ja ebakindlad. Kui meisse suhtutakse kui ujedatesse inimestesse, võtame me selle sildi omaks, kui pole varem aru saanud, et asi on KÕIGES, mitte teiste inimestega koos olemises.

Autor soovitab siin mitmesuguseid praktikaid oma erutuse vähendamiseks, näiteks: mine jalutama, tee paus, tee hingamisharjutusi, otsi turvalist paika (kasvõi oma kujutluses). Seda lugedes tekkis mul mõte, et üks põhjus, miks ÜTIde enesehinnang on madalam, võib olla väiksem produktiivsus, sest nad peavad nii palju tööaega kulutama enda rahustamise praktikate peale! :p

Ülitundlikud inimesed on ka empaatilisemad - nähes teist inimest mingit emotsiooni läbi elamas, löövad ÜTIde nn peegelneuronid särama. Ehk siis kui inimene vaatab teist inimest midagi kogemas, aktiveeruvad tema ajus need rakud, mis aktiveeruksid siis, kui ta ise elaks seda tunnet läbi. ÜTIdel olevat see protsess intensiivsem - nad tunnevad ise sedasama, mida inimene, keda nad vaatavad.

Põhiline soovitus ÜTIdele elus hakkamasaamiseks on kaheosaline:
- tehke oma erutusega tööd (lõdvestustehnikad), ja
- võtke omaks introvertne suhtlemisstiil, leppige sellega.

Njah, mul on nii palju märkmeid veel, aga arvan, et keda see raamat huvitada võiks, on seda juba taibanud. Mina ei viitsi väga pikemalt kirjutada ja enamik ei viitsi nii pikka blogiteksti lugeda :D
Niisiis, lõpetuseks minu tänahommikune lemmik-katkend - lähisuhetest:

Peamiseks probleemiks kujuneb, nagu alati, liigne erutus. Sellises seisundis võime me muutuda erakordselt tundetuks kõige meid ümbritseva suhtes, kaasa arvatud need, keda armastame. Me võime küll süüdistada oma eripära: "Ma olen liiga väsinud, liiga üle koormatud." Kuid sellele vaatamata on meie kohus teha kõik endast olenev selleks, et suhelda teisi toetaval ja abistaval viisil või anda neile võimaluse korral aegsasti teada, kui me ei suuda end varsti enam vaos hoida.
two faced
- izismile.com -

Kommentaare ei ole: