Laupäev, 18. oktoober 2014

***

VT'l on väga tore klass. Viimasel lastevanemate koosolekul rääkis ka õpetaja, et nende klassis kõik sõbrustavad kõigiga, ei ole suletud gruppe ja täiesti kõrvale jäetud lapsi. VT räägib mulle ka kõikidest klassikaaslastest lugusid :D ja pööritab silmi, et ma K ja S kogu aeg sassi ajan. Ega ma näo järgi kõiki lapsi küll ära tunne, kuigi suurt osa tüdrukutest näen igal aastal mitu korda - nad käivad pea kõik üksteise sünnipäevadel ja VT'd tuleb ju praegu veel kohale saata ja ära toomas käia.

Aga kõige rõõmsamaks teeb mind see, et kuigi VT oma sünnipäevasid ei tähista ja pole mitte kunagi tähistanud, kutsutakse teda ikka suuremale osale sünnipäevadest. Kas pole imekena?! Ruum on ju mõnikord piiratud ja kombekas oleks kutsuda neid, kes sind kutsusid. Aga VT pole end kunagi välja jäetuna tundnud.

Eile oli VT klassil klassiõhtu ja kujutage ette - lapsed otsustasid ühtlasi VT sünnipäeva pidada.
Üks tüdruk küpsetas koogi, sellel põles 13 küünalt (mida VT ei jaksanud ühekorraga ära puhuda), terve klass laulis sünnipäevalaulu ja isegi ilus kingitus toodi! Võiks arvata, et sünnipäevade mitte pidamise tõttu jäetakse VT rohkem kõrvale, aga ei! :)
See teeb mind nii õnnelikuks ja tänulikuks :)

(re)tired party animal :)


Meenub, et kui VT käis teises klassis, siis üks klassiõde uuris temalt, miks ta sünnipäevasid ei pea ja VT vastas talle: "Minu isale ja emale ei meeldi lapsed!" :D
Eks ta pidas silmas seda lärmi ja mustust, mida lapsed tekitavad...
Klassiõde vaatas teda küll üsna jahmunud ja kaastundliku näoga ja mina tunnen harva piinlikkust VT väljaütlemiste tõttu (sest ta ju peab saama julgesti rääkida asjadest, nagu need temale tunduvad), aga seekord ma küll kohmetusin :p


Igatahes kohe-kohe läheme VT'ga poodi torti ja muud näksi valima, sest homme ongi tähtis päev!
Millegipärast tundub 13 mulle kuidagi... liiga palju :D, raske on selle mõttega harjuda...
Aga küll ma jõuan. :)


---

Heh, tahtsin sellest ka kirjutada, et klassiõhtul oli selline mäng, et jagati omadussõnadega kaardid lastele kätte (sõnad  kordusid) ja lapsed andsid kaardid neile, keda nende arvates kaardil olevad sõnad kõige paremini iseloomustasid.
VT sai "kõige rahulikum", "kõige abivalmim", "kõige vaiksem", "kõige viisakam" kaarte, aga ka - "kõige sarkastilisem" ja veel midagi sellelaadset :D

Hästi huvitav on see, et ka mind on sageli kirjeldatud sõnaga "rahulik"!
Ja me VT'ga ju pole üldse rahulikud vaid väga hellikud iiiiigasuguste asjade osas - ei jõua üles lugedagi, millest kõigest me endid eemale hoiame. Aga kuna oleme sellised kõrvale-hoidjad ja pealt-vaatajad, siis jätame mulje rahulikkusest.
Mäletan üht korda eksamiruumi ukse taga; eksam oli suuline ja mina seega max närvis. Püüdsin kuidagimoodi hingata, teadvust mitte kaotada ja surusin käsi vastu keha, et värin näha poleks, kui üks tüdruk minu kõrval mulle ütles: "Ma ei saa aru, kuidas sa võid nii rahulik olla!" :D
Äärmiselt ilmekas näide!
Mida rohkem ärevil me oleme, seda rohkem endasse sulgume, et enda rahustamisega tegeleda, ja pealtnäha olemegi liikumatud = rahulikud.
Ega see halb pole!
Lihtsalt...

Ja tegelikult - isegi VT kirjeldab mind sageli sõnaga "rahulik", pidades - ma oletan - silmas seda, et minuga koos on rahulik olla. Kindlasti on, kui seda seisundit ma endas hoida püüan.

Kommentaare ei ole: