Jäin mõtlema selle üle, kuidas teda jäid lahendamata sündmused, haigused, fantaasiad ja unenäod kummitama aastakümneteks ja mõnikord ta saigi rohkem kui kümme aastat hiljem aru, kust mingi kujund pärit, või mille taha mõte kinni oli jäänud tookord.
Millegipärast tikub mulle sellega seoses pähe kinnismõtete teema. Et kui inimesele mingi mure asu ei anna - tema karjääri planeerimine, pruut või peika jättis maha, laste haridus ja 'hukkaminek', raha -, siis soovitab mingi osa psühholooge keelata endal tuiutada selle mõtte kallal, kuna see hoiab inimest hingevaevas ja lahendust sageli ei paku, vähemalt mitte mõistliku aja jooksul.
Mõned terapeudid soovitavad endale kummi randme ümber tõmmata, ja kui märkad end sellele 'keelatud teemale' mõtlemas, siis lased endale laksu vasta rannet, et sellest transist välja tulla.
Millegipärast on see mulle alati tohutult külm ja jõhker tundunud, nagu paljud psühholoogide soovitused.
Inimesel on kinnismõte tavaliselt seetõttu, et tal on eksistentsiaalne kriis. Keeld oma asjale mitte mõelda on keeld kriisi läbi elada ja sellest targemana välja tulla. See käib vastu keha sisemisele tarkusele. Isegi kui inimene on olukorras, kus ta ei saa mitte midagi teha...
(näide: inimesel on 4 last, neist 1 tõsise terviseprobleemiga; ta ei kavatse oma haiget last hüljata, kuid teda vaevab iga päev, et haige lapse tõttu saavad teised lapsed oluliselt vähem tähelepanu ja ka raha kulub suurelt osalt haige lapse peale; inimene mõtleb kogu aeg, kas miski riiklik organisatsioon aitaks teda, aga näib, et kõik võimalused on juba ammendatud; iga päev on piin ja valu ja kurbus ja häbi ja inimene loodab ikka, et kuidagi peaks saama paremini - seega ta ei lõpeta oma murele mõtlemist, kuigi tundub, et kõik võimalused pere olukorra parandamiseks on juba järele proovitud ja kasutusel)
... mõtleb ta pidevalt sellele olukorrale, sest ta piinleb ja ta ei saa sellega leppida. Ja kes tohib tulla ütlema, et hingevaev on 'kasutu' ja sellepärast tuleks end sellest emotsionaalsest olukorrast 'välja nipsutada', see endale lihtsalt keelata, sest see mure kallal tuiutamine pole küps? Kas me tõesti PEAME olema küpsemad, kui me parasjagu oleme? Kui me oleme näiteks lapsikult armukadedad, siis - ma arvan - tuleb see meil läbi põdeda, kuni enam ei viitsi kas armukadetseda või suhtes olla, aga keelata inimestel mõelda sellele, mis hingel lasub - no kuuuuuulge!
Veel hullem on, kui tegemist on intuitiivse inimesega, kes loeb asju õhust. Näiteks, et partner on temast tüdinenud. Psühholoog (- THERAPIST = THE/RAPIST - (hinge)vägistaja - ühest filmist ;) - ) küsib: Milliseid märke te sellest näete? Inimene ei oska öelda - pole nagu midagi kindlat. Rääkige mehega, ütleb the rapist. Mees pööritab silmi - sa kujutad seda endale ette, kallis. The rapist ütleb - no näete, te kujutate seda endale ette.
 |
| disturbia |
Aga loomulikult on inimesel õigus. See, et mees keeldub suhtumise muutumist tunnistamast ja täiesti võimalik, et pole endale seda teadvustanudki, ei tähenda et tema vaimustuse nivoo oleks sama. Iseasi, kas pole lapsik nõuda, et mees pärast 7 aastat sinust veel vaimustuses oleks... (Aga mina isiklikult arvan, et minust peab küll vaimustuses olema :D - muidu mina kodu ei tee. Ma olen loomult täielik teenindaja, kallipall, rõõmurull ja nurruvurr, aga ainult neile, kes on südamest õnnelikud ja tänulikud oma saatusele selle pärast, et mina nende elus olen. :D)
Aga tagasi psühholoogiteema juurde. Kuigi psühholoogia on hädas sellega, et seda veel siiamaani ei peeta 'päris teaduseks', on see mõnes asjas absurdselt ratsionaalne: näiteks EITAB see intuitsiooni. Kui sa kurdad asjade üle, mis 'on õhus', mis pole veel ilmsiks ja käegakatsutavaks saanud, siis öeldakse sulle lihtsalt, et need on kasutud mõtted ja - snap out of it! Samas ma võin kinnitada, et tundliku inimese jaoks on see, mis 'on õhus' samavõrd olemas kui see, mis on välja öeldud ja teoks saanud. See juba ONGI olemas - õhus! :)
Seega pole ajuvaba (oma peas) sellega mässata, oma psühhoenergeetilisi ressursse sellele kulutada.
No tore, midagi oli ju veel Jungi kohta, aga.........
 |
| lendavad üle käopesa... :) |
8 kommentaari:
Jah. Psühholoogi väljaõpe kohe lausa nõuab sellist käitumist. Terapeudi oma veel rohkem. Mina töötan psühholoogina ja olen otsustanud suurest osast nõustamise-õppes kuuldust loobuda ja anda inimesele "poliitiliselt korrektsete" vastuste asemel parem seda, mida üks või teine inimene minu arvates sel hetkel paistab vajavat. Möödunud nädalal olen muuhulgas käskinud ühel vastalisel poiskesel tütarlapse pealt maha kirjutada (siis jääb kooliharidusest midagi ikka külge), ühele majanduslike probleemidega emale konkreetseid tegutsemisjuhiseid andnud ja aidanud ühel täpselt Sinu kirjeldatud murega emal nutta. Rangelt võttes oleksin ma pidanud poiskest püüdma õppima motiveerida (aga kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida? "How many psychologists does it take to change a lightbulb? - Just one, but the lightbulb has got to want to change."), majanduslike probleemidega otse sotsametisse saatma ja nutjale lihtsalt poole nutu pealt ütlema, et meie aeg on nüüd läbi, saame kahe nädala pärast uuesti kokku - aga ükski neist lahendustest poleks olnud kantud armastusest.
Oi, kui tore lugeda! :)
Mul on Sinu ja Su klientide-patsientide pärast hea meel.
Ja mul on nii hea meel, et (vähemalt ühel) psühholoogil oli võimalik minu teksti solvumata lugeda :)
(Loomulikult ma ei tahtnudki kedagi solvata, aga ikkagi...).
Igatahes - aitäh väga asjatundliku kommentaari eest, Reet! :)
mulle meeldib niisama psühholoogi mängida ja see soovitus, et ära muredest mõtle, on mu arust õige, aga seda ei tohi maksimalistlikult võtta. ikka võib murede peale mõelda, aga endal on lihtsam, kui suuta neile mõelda ilma muretsemata, ilma üle mõtlemata, ilma muste stsenaariumeid välja mõtlemata. see on jube keeruline küll, aga mind on elu õpetanud, et kui suudad mitte muretseda, siis tulevad lahendused nagu iseenesest. lahenduste leidmine ja saamine on tavaliselt ratsionaalne, aga kui emotsionaalselt endast väljas olla, siis ei pruugi neid näha. puhas muretsemine tekitab veelgi lisaprobleeme. ja lause, et võrreldes maailmarevolutsiooniga on kõik tühiasi, on päris hea lause :P
Ohjaa, mitte muretseda oleks muidugi parem. Pean silmas olukorda, kus inimene on oma murele nii palju alla jäänud, et ta ei tunne, et tal oleks selline valik.
Saan aru, et inimesed on erineval määral neurootilised ja mõne jaoks see teebki kogu töö ära, et ta selgitab endale, kui mõttetu on muretseda. Üldiselt saab sellest aru iga inimene, aga mingi osa puhul ratsionaalsus ei aita. Nagu arstid unetule ikka ütlevad, et ära muretse selle pärast, kas sa jääd magama või ei jää, sest see ajab sind veel rohkem ärevile ja uni nihkub veel kaugemale. Kõlab loogiliselt, aga uni on nagunii sealsamuses, sest närvisüsteem on ammugi üle ärritunud ja mingit und ei tule nii või teisiti - mõnel inimesel. Need, kel probleemi pole, magavad niigi. Neile, kel probleemi pole, võib jah rääkida, et tuleb käia värskes õhus ja liigutada ennast ja mitte muretseda. See kõik töötab ilusti tervete inimeste puhul, kellel on juhuslik unetuse episood!
Mulle räägiti küll psühholoogialoengutes mõlemat poolt ja rõhutati, et inimesed on erisugused :) Mõnikord "düsfunktsionaalsed mõtted" teevad probleemi hullemaks ja ei lase inimesel enda seest lahendusi otsida, mõnikord aga viitavad sellele, et tegemist ongi mingisuguse teemaga, mis tuleb läbi mõelda. Esimesel puhul "stopp, ei mõtle nii!" töötab (kummiriba pehmem versioon), teisel puhul tuleb hoopis tegeleda süvitsi minekuga.
Jah, loengus räägitakse küll...
Näiteks loengus on fakt ka see, et mõnel inimesel on krooniline depressioon, mida ei annagi mõistlikult 'ära rääkida' ja tabletiga poole aasta jooksul ilusti välja ravida - see jääbki tagasi tulema. Loengus räägitakse ka seda, et vaimsed probleemid võivad olla geneetilise taustaga. Kui selline inimene arstil käima hakkab, tekib tal kiiresti tunne, et ta areneb arsti arust liiga aeglaselt. Tal on võimalus ravilt põgeneda, kui ta survet välja ei kannata - ja siis on ta ise süüdi, eksju! Või siis teeb ta muudatusi, millele arst teda suunab, ja kui see viib ta kriisi, siis annab arst talle mõista, et ta ei soovinud tegelikult muutuda.
Ma pole kuulnud, et oleks aktsepteeritav, kui inimene ütleb, et ta ei julge midagi teha ja kõik.
Mul on üks ... tüdruk :D, kel on lapsepõlvest peale sada probleemi ja erinevad arstid on teda aastaid ühiskonda integreerida püüdnud - tema jaoks on see olnud lihtsalt piinamine, kuna ta pole selleks valmis. Kuid keegi ei jää tal kaheks aastaks kätt hoidma ja ootama, kas ta äkki kunagi on valmis. Ta siis püüab normaalse inimese elu elada, aga tal tekivad järjest hullemad mäluaugud ja paanikahood ja söömishäire süveneb... Siis ta jääb lihtsalt koju värisema mõneks kuuks, kardab kõike. Ega ükski arst pole talle iial öelnud, et anna andeks kullake, et veensin sind tegema midagi, mida sa teha ei suutnud. Kõik vangutavad pead, et oled ju arukas tüdruk ja saad ise ka aru, et sa ei saa nii elada edasi nagu seni.
Abi pole talle!
Ma ise mäletan, et mõnikord on mind sunnitud põhjust otsima, miks miski ei õnnestu või miks ma midagi ei taha. Ma ütlen, et ma tõesti ei tea. No paku, ütleb arst. Ma ei kujuta ettegiiii, ütlen mina. No ütle midagi, mis sinu arvates võiks selle põhjuseks olla - alateadvus tuleb sulle appi! Oeh, ma siis ütlen mingi võimaliku põhjuse. Ja edasi tegeldakse tundide kaupa selle põhjuse kõrvaldamisega, kuigi ma tean, et see pole õige põhjus.
Pseudo-abi!
Veel, iga asi töötab mingi inimeste või probleemide grupi puhul.
Aga uurimused näitavad, et abi, mis inimene saab, sõltub rohkem tema terapeudi koolitusest või isiklikest eelistustest - mitte tema probleemist või isiksusest. Paraku kasutavad terapeudid pigem sellist teraapiat, mis neile hingelähedane on, mitte mis patsiendile sobib kõige paremini - seda kuulsin mina ühes psühholoogia-loengus :)
Tõesti,põhjuseid mingiks käitumiseks annab ikka otsida/mõelda.Näide minu ringkonnast : 12a.tüdruk,pidevalt nukrameelne,küüsi näriv.Sünnib poolõde,elu läheb hullemaks,laps nutab,ähib-ohib,koolis läheb äkitselt kõik halvasti,paanikahood.Saab psühholoogi,kes siis urgitseb kogu elu kallal peensusteni,kümme aastat hiljem---ikka sama psühholoog,kogu aeg olemas,sellest tüdrukul juba sõltuvus.Tänaseks päevaks tüdruk ise pereinimene ja psühholoogist saanud hea sõbranna! Midagi on muutunud,aga õnnelikku elu oma perele pole see tüdruk vist toonud,ta on närvipundar,teeb kõik peres valesti,kohtleb oma lapsi halvasti ja tal tundub olevat väga väike empaatiavõime.Nii et tore,kui abi saab,aga pahatihti on see vaid üks mõttetu väljaminek.
Jahaa!
See on muidugi juba psühholoogide ees seisev raske probleem: kuidas leida see õige leebuse ja ranguse vahekord, et mitte jääda noogutavaks ja pead paitavaks sõbrannaks, aga ka mitte eemale peletada oma külma "hüppa nüüd!" suhtumisega.
Oma hingesügavustes ringiliikumine peaks siiski muudatusi kaasa tooma - iseasi on, kui suuri. Käitumuslik teraapia on minu silmis ohtlikum. Mõtelda on mõnus! :)
Ja küllap ongi nii, et osad inimesed lahkuvad psühholoogi juurest tundega, et ta ei aidanud midagi (samal ajal ignoreerides psühholoogi ettepanekuid) ja osad hakkavad lihtsalt tundma, et psühholoog on halastamatu ja veenab neid tegema asju, milleks nad valmis pole, või omaks võtma asju, mis ei tundu neile tõsi. Isegi Jung allus Freudi survele ja tõlgendas oma unenägu nii, nagu ta aimas, et Freud ootab (et ta sooviks naise ja... vist õe? surma), kuigi ta ise nii ei arvanud. Mul on ka see häda, et ma saan aru, mida minult oodatakse ja ma jaksan enda eest seista ainult mingi aja... siis hakkab mulle tunduma, et ma PEAN minema seda rada, mida professionaal mulle näitab, kuigi mulle tundub, et see pole minu rada. Et kui ma ei lähe, siis olen esiteks ise süüdi, kui ma täiesti terveks ei saa, ja teiseks ebaintelligentne.
Kindlasti olen häid nõuandeid saanud, aga eredalt jäävad meelde ikka korrad, mil mind on rappa juhitud :)
End juukseidpidi mülkast välja sikutama pead ikka ise...
Postita kommentaar