Kunagi ammusel ajal, kui sain teada neljast temperamenditüübist, olin kohe kindel, et olen melanhoolik. Ja see meeldis mulle. Kuigi sangviinikud on justkui kõige mõnusamad ja neil endal on kõige mõnusam - mulle tundusid nad liiga pinnapealsed; ise ma poleks tahtnud selline püsitu rõõmurull olla. Koleerikud aga tundusid veits hullud oma ülepaisutatud afektiivsusega: naeru-, viha ja nutupursked, mis mõnigi kord mõjutavad lähedasi rohkem kui neid endid. Aga kõige mõttetumad tundusid mulle flegmaatikud: igavad, loiud, vaiksed - nendega pole kohe mitte midagi peale hakata, mõtlesin ma.
Hiljuti mõtlesin, et otsiks VT jaoks Internetist temperamenditüübitesti ja leidsin SELLISE.
Noh, VT tuli ka melanhoolik: emotsionaalne ja teistega arvestav, mistõttu ta ei lärma, kui kriitilisi mõtteid pähe tuleb. Päris tema moodi oli see kirjeldus.
Siis mõtlesin, et kuigi temperamenditüüp peaks elu jooksul samaks jääma, on teada ka see, et puhtaid tüüpe on vähe, ikka miskid segud ja borderline'id. Mõtlesin, et äkki olin mina ka 'piiripealne'. Seega võiksin ma praeguseks olla sissepoole-intensiivsest melanhoolikust muutunud sissepoole-stabiilseks flegmaatikuks või väljapoole-intensiivseks koleerikuks. Väljapoole elav stabiilse psüühikaga sangviinik aga oleks jäänud minu piiridest kaugemale. Olin kindel, et see ma pole. Mõtlesin, et äkki tuleb koleerik? Või siis ikka melanhoolik?
Aga vastuseks tuli 'flegmaatik' ja kujutlege mu üllatust, kui ma tundsin äkitselt võidukat rahulolu end valdamas! Ma polnud sellele teadlikult üldse mõelnud, kuid ilmselt tõesti on stoline rahu ja taoistlik kulgemine, mida võiks temperamenditüüpidest kõige omasemaks pidada vast flegmaatikule, minu ideaaliks saanud.
Flegmaatik on rahulik, alati tasakaalukas, visa ja püüdlik töömees. Tal on kerge jääda rahulikuks isegi rasketes elusituatsioonides. Teda on raske naerma ajada, vihastada või kurvastada. Miimika on napp, tundmused avalduvad vaoshoitult, liigutused ja kõne on aeglased. Tal on kerge valitseda oma meeleolusid, rangelt kinni pidada väljakujunenud olukorrast ja töösüsteemist. Ta on soliidne, ei raiska jõudu asjata. Ta on kannatlik, vastupidav ja ennast valitsev. Arvestades jõudu, viib ta alustatu lõpule, kuid ta vajab hoovõtuks aega.
Flegmaatiku kirjelduses oli ka asju, mis tundusid minu puhul väga mööda, et - on raske naerma ajada :D
Ma kasutan iga võimalust naermiseks! :p
Ja tegelikult mu liigutused ja kõne on ainult unistustes aeglased, pigem olen ikka õudne vehkija, kes omaenda juttu tagant kiirustades võib püsti tõusta ja hüplema hakata, oijahhh...
Aga noh - lõbus ikka! :)
***
 |
| izismile.com |
***
Aga täna sattusin vaatama Doktor Ozi.
Vaatasin muidu Hercule Poirot' sarja ETV pealt - see mulle tõesti meeldib, see on nii AEGLANE! :)
Ja siis klõpsasin selle kanal 11 või 12 peale ja räägiti tähelepanupuudulikkusesündroomist (ADHD) täiskasvanutel.
Ja isssver-sussver! - need on ju TÄPSELT minu sümptomid enne AD'de kasutamist:
- kurnatus
- ärevus/rahutus
- ülekoormatuse tunne
- hajameelsus
- tujukus, liialdatud emotsionaalsed reageeringud, soov eralduda, mitte rääkida kellegagi
- korratus, orgniseerimatus (mille pärast mul ongi siiamaani päevaplaan).
Tuleb välja, et sellised inimesed ei suudagi järjestada oma kohustusi. Kõigil on alati palju kohustusi täita ja korraga neid teha ei saa, aga ADHD'ga inimesed näevad tegemata asju /korraldamist vajavaid eluvaldkondi ühekorraga ja nende ainus reaktsioon on, et ei suuda, ei saa, appi, tapke mind! :D
Keegi inimene rääkis seal sedasama, mida mina tunnen: aju ei lülitu välja ja keha ei pea pingele vastu.
Ja räägiti ka seda, et inimesed ei pöördu arsti juurde, kuna arvavad, et see on nende loomus.
Ja mina ka, TERVE VARASEMA ELU, arvasin, et olengi lohakas inimene, kellel asjad on pilla-palla ja korda ei suuda hoida. Mu pere ja sugulased ka arvasid seda, muidugi. Alles kui olin pool aastat ärevust maha võtvaid tablette söönud, sain 30-aastasena teada, et tahan ja suudan suurepäraselt korda hoida/ asjad kapis hoida. Muidu oli mul ainuüksi voodis terve müriaad asju - kasutatud toidunõud, märkmikud, raamatud, taskurätid, pliiatsid, puldid, telefon, hügieeniline huulepulk, nohurohi, niisutaja, patsikumm (mille istuli tõustes pähe tõmbasin ja pikali visates jälle ära kakkusin) jne... Võtta neid asju sahtlist või nõud kööki tagasi viia tundus mulle mõttetult energiamahukas. Loputasin kohvitassi siis, kui uut kohvi võtma läksin. Varem mul ju seda vaja polnud, onju!
/// Meenus, kui küsisin vennanaiselt, kas neil Austraalias ka söögi kõrvale võtmiseks leib-sai lauale pannakse või ei sööda makaroni- või kartuliroa juurde leiba, ja tema sattus segadusse... ja ütles siis, et igatahes aborigeenidel on leib kogu aeg laual, sest keegi ei pane seda ära! :D ///
Paraku selgub, et ADHD'd täiskasvanutel paljud psühhiaatrid üldse ei diagnoosi.
Nagu ka 'kroonilise väsimuse sündroomi', muide.
Eks ilmselt seetõttu, et haigeid on tervetest väga raske eristada.
Võibolla mõni inimene on vägagi segaduses, aga ei kurda. Teine unustab pangakaardi ATMi ja jookseb kohe diagnoosi järele. See on nagu palvetamine kristlastel - et mõni, kes justkui päästmist vääriks, kannatab vaikselt. Ja siis on need, kes kogu aeg sullerit teevad, aga hirmsasti kahetsevad ja andeks paluvad :), ja väidetavalt ka saavad - tuleb ainult tõesti kahetseda ju! :)
Mõned lihtsalt kräunuvad rohkem ja see võib arsti närvi ajada, kui ta teab inimesi, kes palju hullemat häda vaikselt kannatavad........
***
 |
| izismile.com: vaade |
***
Elupildike
VT märkab, et raamatukogust võetud 700-leheküljelisel raamatul on külg tindipliiatsiga ära soditud ja ta teeb selles suunas kohkunud käeliigutuse, et - appike, vaata!!!
Mina kehitan õlgu - paljunähtud värk.
VT ei jää rahule.
"Miss seee onn?!" hüüab ta.
"Ma ei tea... - mina seda ei teinud..., eks keegi on ajaviiteks kritseldanud," vastan mina häirimatult.
"Appike, see on nii lugupidamatu!" pahandab VT. "Kes siis ei armastaks /-kiire pilk raamatukaanele-/ Carl Gustav Jungi!??"
***
 |
| izismile.com Jung, Sina vä? :D |
6 kommentaari:
See viimane pilk on pärl:)
Nii palju tahaks AD kohta küsida, aga siin küll ei julge.
ma tahaks selle korralageduse üle küsida. mu lapsel on ka selline voodi nagu sa enda segamini voodit kirjeldasid. mina olen alati arvanud, et tal on ükstaspuha ja see ei sega teda, nii ta ise ka ütleb. (aga ta on rahul, kui ma ta toa ära koristan, ise ei tee ta seda iial, kui ma just mingit repressiivmeetodit ei leiuta). mina olen printsess herneteral ja ei saa magada, kui mu suures voodis on midagi üleliigset või purukübe. aga ma ei saanudki sinust aru, et kas see segamini voodi on hoopis mingi suurema probleemi väike osa või miks sa sellest vabanesid? et mille jaoks seda päevaplaani jms vaja on, kui seda sul loomuses pole? minu loomus nõuab, et ma pidevalt igasuguseid ekseli tabeleid täidaks, mulle meeldib, kui ma tean täpselt kuidas ja kuhu asjad käivad. enamus inimesi seda ju ei vaja.
SK,
oi, aga kirjuta! Küsi julgesti, räägin hea meelega!
Aadress ikka sama:
karikate.emand@gmail.com
Manjana,
suurepärane küsimus, otse selle va naelapea pihta.
Ja vastus on: ma ei tea!
Mulle tundus loomulik ja mugav asjad käepärast hoida. Ma arvasin, et puhtast laiskusest ei soovi ma üles tõusta, et kapist kääre tuua, näiteks. Kui aga tablette võtma hakkasin, tuli energiat hästi palju juurde ja siis kujunes kiiresti välja nii, et puhas-korras tuba hakkas tunduma palju vajalikum ja meeldivam kui käepärast olevad asjad.
Arvan, et asi oli minu puhul tegelikult energiapuuduses, mida me kõik pidasime laiskuseks.
Ainult mugavus/lohakus küll midagi ei tähenda.
Googeldasin veidi eile õhtul seda teemat ja sain teada, et ADHD algab alati juba lapsena, kuid sugugi mitte kõigil pole püsimatusega probleeme (see on ju põhiline, mille järgi me oletame, et lapsel on tähelepanupuudulikkus/hüperaktiivsus). Minul seda ka polnud - küll aga oli meeletu hajameelsus ja uskumatu võime uimerdada-unistada igal pool. Kui palju kordi ma õigetest peatustest mööda sõitsin ja bussi oodates sellel nina eest minema sõita lasin, sest ma olin oma fantaasiamaailmas lõksus - ma ei oska üles lugedagi. Pidevalt äratas mind see, et vestluskaaslane hüüdis mu nime - olin teda kuulates oma maailma vajunud ja ammu juba ei kuulnud. See tekitas kodus muidugi paksu pahandust ja mõistetavalt röögiti mu peale iga päev, et ma selline uskumatu uimleja olen. Kui Sul tütrekesega mingeid lisanduvaid probleeme pole, mille pärast ta ise pidevalt nutaks (mina nutsin oma lõputute eksimuste pärast kogu aeg!), siis ei tohiks küll hullu midagi olla. Igaks juhuks võid ju googeldada ja lugeda ADHD lastel.
(So siis attention deficit/ hyperactivity disorder).
Ah, ja veel, ma tegin koolis pidevalt lohakusvigu - vaatasin tahvlilt valesti maha, või kui oli mitu õiget varianti, panin mina ainult ühe, kuigi õpetaja oli seda intensiivselt korranud ja hiljem tuli see mulle endale ka meelde. Ma oleks nagu saboteerinud enda koolitöid, eks sellest tuli ka kodus palju pahandust, sest mult oodati ikka ainult viisi. Hajameelsuse pärast vaadati mind pidevalt nagu hullu! :D
Aga nüüd ma juba keeldun oma elu liiga kirjuks ja keeruliseks ajamast.
Ühesõnaga, Manjana, uuri asja, aga ära liialt muretse! :)
Parimat Sulle ja tütrele!
Ma otseselt ei muresegi, ma tahtsin teada kuidas sa end koristama motiveerisid.
kui minu kooli ajal oleks hüperaktiivsust diagnoositud, ma oleks selle kohe saanud. õnneks siis veel ei teatud ja õpetajad pidid õppima nii huvitavalt tundi andma, et mul igav poleks ja ma tundi ei segaks. kooli ajal ma ilmselt olin koleerik, nüüd selgus, et ikkagi sangviinik. aga temperamenti on mul ikkagi kõvasti keskmisest rohkem ja jube kole, kui keegi seda oleks lapsepõlves üritanud välja ravida. siis ma polekski enam eriline :D ma olen püüdnud ennast ise keskmisena üleval pidada, aga see on keerulisem kui leppida sellega, et ma olengi niisugune. ja mitte ainult leppida, vaid olla endaga sellisena rahul ja õnnelik. tegelikult on ju eriline olla hea, kes ikka tahaks kõigi teistega samasugune olla :P
mõnikord väga harva ma olen hajameelne ka olnud ja siis leidnud, et oi kui põnev, midagi uut minus.
huvitav on see, et kuigi sina ja tütar olete erinevad kui mina ja mu tütar (ta ka sangviinik), siis omavahel toimuvad naljakad juhtumised on meil tihtipeale sarnased ja nii lahe on lugeda, et emade-tütarde suhted ongi sellised :)
Jung just räägibki sadade lehekülgede kaupa, kui oluline on jääda iseendaks, enda temperamendile truuks. Meeldiv on lugeda, kuidas ta tõdeb erinevate tüüpide loomulikku umbusaldust ja kriitilisust üksteise suhtes ja püüab neid lepitada, selgitada, et kõigil on oma roll, kui see ka teisele temperamendile ilmne pole.
Ma ise taipasin kusagil 10 aastat tagasi, et olen ebaõiglane 'rahmeldajate' suhtes ja treenisin end inimesi objektiivsemalt vaatama - loen Jungi suure äratundmisega, selles mõttes.
Muidugi oleks igav, kui kõik oleks samasugune. Kuigi NÄIB, et kui me kõik oleks optimistlikud, tegusad ja sõbralikud sangviinikud, oleks kõik kenasti :) Väidetavalt aga läheks selline kamp liialt hoogu ja tõmbaks oma uljuses endale häda kaela. On vaja ettevaatlikke ja virilaid inimesi ka, et neid pidurdada :D
Tore, et mu blogi äratundmishetki pakub! Eriline on tore olla, aga endasarnaseid kohata on samuti tore ;)
Kui kunagi "orduajal" koolis psühholoogilisi tüüpe kirjeldati,oli õpetajal varnast võtta "Kevade" !
Teele-sangviinik
Toots-koleerik
Tõnisson-flegmaatik.
Arno-melanhoolik
:D
Postita kommentaar