pühapäev, 17. november 2013

Meie siin ei tea kultuurist midagi

Mina juba ammu Sirpi ei loe, kunagi tellisin, aga minu jaoks jäi kuivavõitu. Usun, et keegi ei solvu - neid lollukesi on terve Eestimaa täis, keda see leht unele ajab.

Sellegipoolest on päris põnev olnud vaadata seda plahvatust, mis järgnes Kaur Kenderi nimetamisele selle kultuurilaevukese ajutiseks kapteniks :)

VT kommenteeris seda asja täna nii lahedalt, et võtsin lausa blogimise ette: ta tõmbas õlad vimma, ajas kulmu kipra, lõi rusikaga avatud pihku ning teatas aeglaselt ja mõjusalt, jämeda häälega Kenderit järele aimates: 
"Mina olen väga kultuurilembene. Ja kui vaja..., kirjutan VEREGA!"

Oi, ma naersin! :D

Ma ise arvan, et Kender on jõmmi kohta tark mees, aga jõmm ikkagi.

***

Ise olen lugemistega täiesti hädas-hädas-hädas...

Ma pole ikka veel saanud läbi Jungi "Psühholoogilisi tüüpe", sest iga kord, kui lähen Meest raamatukokku saatma ja omi raamatuid tagasi viima, kipun krabama midagi..., kuigi hoian end küünte ja hammastega tagasi ja ükskord läksin isegi WC'sse aega parajaks tegema, et raamatuid mitte näha. No ma ei loe nii kiiresti, kui agaralt ma neid raamatuid krahmin endale...



Ja neljapäeval nägin Internetis, et Loomingu Raamatukogus on ilmunu uus Woolf - tema lapsepõlvemälestused.
LR on nii soodne, et ei saanud kuidagi ostmata jätta, sest armastan Woolfi. Maksis 3.50 ainult!
Ja kaks päeva lugesin seda 120+ leheküljelist raamatukest - oeh! 

"Saan praegu öelda ainult seda, et möödanik on ilus, sest me ei mõista oma tundeid tundmise hetkel. Nad avanevad meile hiljem, ja seega ei ole meil lõpetatud ja terviklikke tundeid mitte oleviku, vaid ainult mineviku kohta."

Ilus oli!

Sain selle eile õhtul läbi ja alustasin Jungiga. Kella ühe paiku öösel olin jõudnud 45. leheküljeni, kuigi huvitav oli ja hästi kirjutatud..., siis läks raskeks.

Võtsin riiulist laupäeval raamatukogust nabitud raamatu - PAOLO GIORDANO "Algarvude üksildus".

See on sarjast Moodne Aeg ja mulle on seni meeldinud absoluutselt iga selle sarja raamat. Olen lugenud vast paarikümmet. Viimati lugesin ühe päevaga läbi SANDOR TARi "Meie tänava" (mida siin blogis juba kõigile soovitasin). Siis JAVIER MARIAS'e (käänata ei oska) "Oxfordi romaani", mida soovitaksin neile, kes ei pelga pikki lauseid..., kellele meeldivad nt Woolf ja Proust. Aga Mees pistis raamatukogujärjekorras nina, nagu ikka, ka minu raamatutesse ja selle raamatu puhul imestas: "Siin pole ju üldse dialoogi!" Mina ütlesin: "Vaata lähemalt - siin pole isegi taandridu!" mille peale Mees peaaegu karjatades tagasi põrkus. :D Siiski, imetore raamat oli, suurepäraselt tõlgitud, aga usun, et Kenderi-fännidele see muljet ei avaldaks (mitte, et Mees Kenderit fännaks!). Ja siis lugesin MIHHAIL šIšKINI "Veenuse juust", mis ka meeldis. Kõik ikka samast sarjast.



Aga nüüd see Bruno PAOLO GIORDANO valmistas mulle üllatuse sellega, et tundus kuidagi igava stiiliga. Lugesin kaanelt, et fenomen ja ohtralt auhinnatud, filmgi tehti ja puha, ning tegelaste ja teemade ja' psühholoogia' suhtes pole mul miskit ütlemist, aga lause on igav. Tundub noortekirjandusena.

Ja Kafka kirju pole ka veel ära ostnud. Taskuraha tuleb ja läheb ja muu raha kulutame me nii, et kõik peavad nõus olema, et seda asja on meie kodusse vaja, aga Kafkat ei taha teised mul siin uneski näha. Niiiiuuuuks! Hetkel on mul sukasääres 15 eurot ja ma kardan, et enne kui mul 28 jälle täis koguneb, saab seegi otsa. Näiteks kui ma täna poes käisin, oleksin kohe ostnud viis 3-eurost lõhnaküünalt, kui (tasku)raha kaasas oleks olnud. Õnneks polnud, oli ainult majapidamisraha.

Aga lugemistega on nii kiire, sest 30. november on uue sugulase saabumise ametlik tähtaeg - ehk siis Vend R ja Z saavad millalgi nüüd teise lapsepampara, ja mina lubasin sõita seda pooleteiseaastast hoidma, kuni nemad haiglas logelevad. Millal sealt tagasi saab ja kas saabki üldse, ei tea.

Väike M pidi olema nagu sajajalgne, ülimalt energiline laps: põrandalt voodile, voodilt kapile või toolilt lauale - ikka kõrgemale ja kaugemale ja nii kiiresti kui võimalik, ja kui ta ära korjata, siis hakkab silmapilk uuesti ronima, pilk lakkamatult kõrgetele sihtidele fokusseeritud, jalad-käed ronimisliigutusi tegemas isegi sel ajal, kui sa teda parasjagu kusagilt ära kakud :D

Minusugune uimard sellist last hoidma panna?! No nalja saab :)


2 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Sa lase ōige VT- l siia üks vabal teemal postitus teha. See oleks täitsa pōnev.

karikate emand ütles ...

Ma olen paar korda välja pakkunud, et ta võiks ka blogima hakata. A ta ütleb, et tal pole aega :)

Ma loodan, et ta kunagi hakkab! :)

Postitust kirjutada ta ei taha... Võibolla ongi vara... Ta ise kinnitab, et tema žanr on lööklause :D, äärmisel juhul kommentaar, aga esseid ei viitsi vormistada.