Ent selleks, et rääkida neist, pean jutustama ka endast ja oma elust Oxfordi linnas. Ehkki inimene, kes seda kõike jutustab, ei ole sama inimene, kes seal viibis. Näib olevat, ent ei ole. Kui ütlen enda kohta "mina" või kasutan nime, mis on saatnud mind sünnist saadik ja mille järgi mõned mind kunagi mäletavad, või jutustan asjadest, mis langevad kokku sellega, mida teised mulle omistavad, või nimetan oma majaks hoonet, milles enne ja pärast mind elasid teised, kuid milles mina elutsesin kaks aastat - siis teen ma nii lihtsalt seetõttu, et eelistan rääkida minavormis, mitte et ma usuksin, nagu piisaks inimese samana püsimiseks erinevatel aegadel ja erinevates paikades ainuüksi mäletamisvõimest. Inimene, kes siin jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus /.../
JAVIER MARIAS "Oxfordi romaan"
***
 |
| Memory / Silence |
***
I feel I’m changing all the time, and that’s something that’s hard to explain to people, because a writer is generally thought to be someone who’s either engaging in self-expression or else doing work to convince or change people along the lines of his or her views. And I don’t feel that either of those models makes much sense for me. I mean, I write partly in order to change myself so that once I write about something I don’t have to think about it anymore. And when I write, it actually is to get rid of those ideas. That may sound contemptuous of the public, because obviously when I’ve gotten rid of those ideas, I’ve passed them on as things that I believe— and I do believe them when I write them— but I don’t believe them after I’ve written them because I’ve moved on to some other view of things, and it’s become still more complicated ... or perhaps more simple.
SUSAN SONTAG
Nii lohutav... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar