Neurootik või empaat

Ühe kosutava idee, millega paar kuud tagasi kokku puutusin, sain ühe naise blogist.
See naine oli minu moodi selles, et suhtlemine tõi talle liiga tugevaid elamusi ja tajumusi, mis teda mõistagi kurnasid ning hoidsid teda veel öösitigi elevusest üleval. Ka tema on hädas energia vähesusega, kuna tajud on liiga tugevad ja see 'imeb tühjaks', närvutab.

Ja mis te arvate, kas ta nimetas ennast seetõttu 'närvihaigeks' või 'neurootikuks' nagu mina oma ülitundlikkust selgitan? Näkää! Tema nimetas ennast 'empaadiks'.

Kes soovib empaadiks olemisest lähemalt lugeda, sellele siin LINK.
Aga lisaks teiste inimeste emotsioonide läbielamisele peavad paljud inimesed - mina kaasa arvatud - empaat-olemise juurde kuuluvaks nuhtluseks ka vajadust aidata ja lohutada.
Empaadil on halb, kui teisel inimesel on halb - seega püüab ta aidata.
On aga inimesi, kes ei kavatsegi muutuda ja kes tõesti on oma probleemides ise süüdi. Need inimesed vajutavad oma lõputu negatiivse äginaga empaadi lihtsalt mutta pikali.
Ja alati on inimesi, kes hakkavad empaadi juures oma enesetunnet kergendamas käima, sest nemad tunnevad end pärast paremini.

Tean juba ammu, et elan ise läbi teiste inimeste emotsioone - ja see on ju jabur!
Õnnetud inimesed teevad mind õnnetuks, kibedad kibedaks, närvilised närviliseks, vihased vihaseks.
Kui tuleb inimene, kes virutab raamatu lauale, koti põrandale ja mütsi toolile ning kukub valjuhäälselt kärkima, siis saan ma nagu peksa ja püüan põgeneda :D, aga kui ma mingil põhjusel PEAN rääkima selle inimesega, siis muutub mu tuju nii, et hakka või ise asju loopima.
Sellisel juhul on ju väga mõistetav, miks ma nii hea meelega oma 'meditatsioonituppa' sulgun, suhelda püüan peamiselt kirja teel, ei armasta ka lähedaste inimeste korraldatud pidudest osa võtta ning iga hinna eest väldin rahvarikkaid randu ja väliüritusi, kuid selge on ka see, et pigem tuleks õppida end teiste energia eest sulgema/kaitsma.

Usun, et arendasin sedalaadi tundlikkuse välja oma äärmiselt muutliku meeleoluga ema tõttu. Oli väga oluline talle mitte läheneda, kui ta oli pahas tujus. Tema raev tabas nagu lööklaine ja tekitas täieliku ajusurma mõneks hetkeks. Seega oli tähtis juba teisest toast hoomata, kas tasub tema juurde oma asja rääkima minna või tuleb püüda pissilegi hiilida nii, et talle minu olemasolu nina alla ei hõõrduks, meelde ei tuleks. Ja juhul, kui ta kutsus, oli parem heaga ise taibata, kui kiiresti ja kui kaugele talle läheneda :P Seda kõike tuli - ja oli ka võimalik - 'õhust' lugeda.

Teine probleem, mida ma 'empaadina' kogen on see, et ma võin sattuda hoogu ja öelda inimesele mõtteid, mida ta kuulda tahab, selle asemel et öelda talle asju, mida tal vaja kuulda on.
Mulle on häääääästi palju kordi öeldud suuuuuuuured tänud, et rääkisin täpselt seda, mida inimesel sel hetkel vaja kuulda oli. Mõnikord on see tulnud pikema vestluse kulminatsiooniks, tasakaalukamad vastused inimest maha ei rahustanud nii et lõpuks ma - kogemata :D - unustan kokku leppida tõega ja räägin inimesele kõike seda, mida ta kuulda tahab. Ma ei mäleta, et ma oleks oma suhtumise osas kunagi valetanud, kuid kindlasti olen ma teinud väga tähtsa näoga optimistlikumaid prognoose kui mulle endale tegelikult tõepärane tundub. Samas, isegi kui mulle tundub, et ma ei suuda inimesele mingit nõu anda ega teda lohutada ja lihtsalt ütlen talle, et tema olukord on keeruline ja mina ka ei teaks, mida teha ja kahju küll, aga nõu ega lohutust mul pole - siis ka mõnigi kord ütlevad inimesed, et aitäh lohutamast. Vaat, see mind nagu ei kurnagi, aga mõned korrad, kus tulise lohutuskõne maha pean, siis tunnen hiljem mingit ebamäärast pahameelt selle teise inimese vastu - nagu ta oleks mind röövinud :D
Vaat, see on mulle veel uus teema, nii et ma ei oska taibata, miks nii.

Aga tore on näha, kuidas mõni inimene oskab ennast kenasti armastada ja ei nimeta end ülitundlikkuse pärast veel neurootikuks...
Kuigi, ma olen mõelnud, et neurootik olla oleks selles mõttes 'positiivsem', et empaatilisust ei diagnoosita ja sellega ei aita sul ükski arst hakkama saada :D Teisalt, ka neurootikule soovitatakse põhiliselt, et 'harjuta ennast tasapisi ebameeldivate stiimulitega'. Väga väkk! Üldse ei tööta, ainult piinab!

Eks ma pean ikka hakkama omale energiakilpe ehitama või end maandama või midagi...,
... aga see tegevus tundub iiiiiigaaaaav!...