See tüütu toitumine

Lugesin üht artiklit sellest, et täisteraviljatoodete reklaam on eksitav, sest kuigi nad tõepoolest sisaldavad rohkem kiudaineid kui rafineeritud jahust saiad, on nende kasutegur siiski naeruväärne ja täiskasvanu peaks nahka pistma 10 kaussi mitmeviljahelbeid, 16 viilu täisteraleiba või 9 kaussi pruuni riisi, et oma kiudained kätte saada.

Ja kui lähemalt uurima hakata, siis on nii pea kõikide asjadega - VÄLJA ARVATUD KALORID, hahaa!
Kui vaadata üksikut toitainet, siis tundub võimalik seda endale küllaldaselt sisse süüa, aga kui hakkad meenutama, mida kõike keha vajab, siis kasvab toidukuhi mäeks, millest ei saa üle, kui ka püüad kõigest väest. Asi on nimelt selles, et keha ei mõtlegi omastada iga kasulikku molekuli, mida sa omale sisse sööd. Näiteks on palju toitaineid, mis suurendavad dopamiini hulka kehas, aga suurendama peaks hoopis dopamiiniretseptorite arvu ajus, sest muidu seda toredat ainet lihtsalt ei kasutata ära. Ja sina muudkui vohmid mune, lõhet ja banaane, lootes ilusaks ja õnnelikuks muutuda!

Võibolla peaks söömine olema rohkem maagilise rituaali laadne ja mindful- et mõtled iga molekuli peale armastusega... Et näed, kehakesekene, sain selle looduselt ja nüüd kingin sulle mu kullake, et sa oleksid tugev ja terve.
Paha mõte see just pole, aga see välistab impulss-näksid. Siis peadki elama teadlikuna igast ivast, mis sa suhu paned - hüvasti vein ja poeküpsised! Ei saa ju öelda, et kallis keha, ma nüüd krõbistan megapakitäie kartulikrõpse ja joon 6 longdrinki ja sina ilusti tipa-tapa juhi mürgikesed välja.

Muide, ma pole mainudki, aga ma ei saa juba mitu kuud alkoholi tarbida.
See ei mõju enam õigesti, teeb mu uimaseks ja ma küll ei raatsi oma päeva tegemistest loobuda, et niisama tuiutada. Kui veini kõrvale veel suhelda ka, siis on järgmine päev ka nahkas... vaat, ei raatsi enam. Kui tuleb külaline, kes soovib veinitada ja keda armastan, siis ikka püüan, natuke, ja elan üle, aga enda pärast seda ei valiks. Õnneks mul käib jube harva külalisi, nii et pole hullu midagi kah.

*

VT'st ka suts.

Tulin eile jalutamast ja põikasin enne trenni VT toast läbi.
Tema peesitas voodil ja sirutas mulle käed vastu, et kalli saada - mina aga, kurikavalalt, tõmbasin tal kõhu paljaks ja puristasin.
Tema kiljus üllatusest.
Kui olime ära naernud ja ma talle kaissu pugesin, kallistas ta mind kõvasti ja ütles:
"Ah, emme, meie voodielu on ikka nii kirgas!"

:D