Sel aastal valmistasin ma isale ja vennale pettumuse sellega, et ei lähe nende juurde marju korjama.
Ma ei ole moosidest kuigivõrd vaimustuses - eriti just 'inimeste tehtud' moosidest.
Kui keegi toob mulle omatehtud moosi, leian, et see on armas ja asun peagi sööma, kuid tavaliselt jääb see purk pooleli ja läheb hallitama. Ma ei mäleta, et mul iial ükski poemoos hallitama oleks läinud. Loomulikult on kodumoosis palju rohkem marju ja palju vähem jõledaid kõrvalaineid, kuid mis sellest kasu on, kui see ei maitse hästi? Ütlen endale rahustuseks, et moositehas on sada aastat oma retsepte täiustanud ja pole ime, et paremat moosi enam ette ei kujutagi. Kuna kodumoosid kipuvad meil pahaks minema, siis on mul nende vastuvõtmise suhtes väike mure ja vastumeelsus - ma ei taha raisata. Kuna kodumoosid ei maitse mulle nii hästi kui poe omad, siis pole mul erilist huvi neid valmistada ja koguda. Kuna minu huvi on eelkõige hoolitseda oma Mehe ja VT vajaduste eest, pole mul huvi jätta nad jälle nädalaks 'söömata' ja minna teiste inimeste elu elama.
Vennanaine Z lohutab, et mina ju ei käskinud istutada sada marjapõõsast - mina ei vastuta, et kõik saaks ära korjatud. Ja midagi ei lähe ju raisku kui põõsad kasvavad ka järgmisel aastal kenasti edasi ning sel aastal saab igaüks oma isu põõsamarju täis pugida. Rohkem süüa kui isu on, lihtsalt kohusetundest süüa pole vaja!
Ma ütlen talle, et kullake, minu loogika käib täpselt sama rada, kuid kui ma isale ja vennale seda räägin, siis nad vaatavad mind jahmunult ja segaduses, nagu oleksin äkitselt tulnuka-keeles vadistama kukkunud.
Seni on isa ka öelnud, et kui koduveini jood, siis oleks tore, kui ka korjata aitad.
See näib loogiline.
Ainult et... ka poevein maitseb mulle rohkem kui koduvein. Kui ma juba maksma pean - ja maale sõit läheb 20 eurot sõit pluss külakost ja see raha, mis õnnetu Mees ja VT rämpstoidule kulutavad, kui mind pole, eksju - siis ma tõesti eelistan poeveini. Loomulikult on väga lahe, et mu isa teeb veine... Ühel aastal tegi ta näiteks võililleveini! See on lahe! Aga see on tema teema. Mina võin vaid tunnustada ja imetleda ja kaasa nautida, sest alati on omatehtut parem nautida koos kellegagi, kes seda hindab, aga - see pole minu elu.
Kujutlege nüüd, kui näiteks mulle meeldiks ristpistes tikkimine. Ma olen oma loomingu suhtes entusiastlik, kuulen kiidusõnu ja külla minnes võtan aga jälle mõne padja kaasa, mis soojade sõnadega vastu võetakse. Ja siis ma otsustan, et kuna isa ja venna majas on mõnigi minu padi ja need neile meeldivad, siis ma korraldan tikkimistalgud ja panen nad mõlemad viieks täispäevaks tikkima! Patju tahate - siis tuleb tikkida, ega need padjad jumala looming pole, ikka mina oma väikeste kätega... Ma arvan, et nad parem ei tahaks siis neid patju enam... Ja mitte sellepärast, et nad oleks laisad, vaid see lihtsalt pole nende valitud elu, pole nende teema, nende hobi.
9 kommentaari:
Ma tean, et kellegi ümberveenmine on inetu tegevus, aga ma olen kodumoosi fänn. Jah, need tükkidega klassikalised kodutehtud moosid ei pruugi head olla. Mina teen moosi nii, et lasen saumiksriga kõik peeneks-peeneks. Õunamoos on niimoodi imehea. Jah, kõikidest marjadest ei saagi head kodumoosi, nad on liiga vänged, tikrid ja punane sõstar näiteks, neist saab aint mahla, muarust. Mõnele marjale mõjub hästi, kui midagi juurde panna. Näiteks maasikale rabarberit. Neid variante on veel, aegajalt telekas näitab kuidas perenaised on järjekordse imesegu välja mõelnud.
Et see on mu kogemus ja ma ei taha sind ümber veenda :P
Ah, tead, ma olen ka mõnes mõttes kodumoosi fänn. Selles mõttes, et nii tore, kui sul on oma aed ja sulle meeldib marju korjata ja neid puhastada ja keeta ja purkidesse panna. Ja kellele ei meeldiks vaadata endatehtud hoidiseid, kui need on kaane all ja sildistatud ja valmis keldrisse viimiseks? Või vaadata, kuidas kelder suve lõpu poole hoidistega täitub? Igaühe silm särab seda pilti nähes!
Eks minagi tegin ploomi- ja tikrimoosi, tikrikompotti ja õunamahla, kui meil oma aiake oli. Neist ma just vaimustuses polnud, aga sissetehtud tomatid ja kurgid maitsesid mulle küll väga. Aga turule toorainet ostma ma küll ei viitsi minna - nii fänn ma pole. Ja Eesti teise otsa, kus ma peaks iga tillukest asja peremeeste käes küsima (kus te neid hoiate, kus te neid pesete, kas te ei keedagi, mis potti-pütti kasutada jne jne) ma ammugiii ei taha minna. Mulle ei meeldi ka teiste inimeste köögis võõraste nõude ja võõra pliidiga süüa teha, sest iial ei või teada, kus sa väga mööda paned millegi perenaise jaoks elementaarsega - näiteks kasutad pudru jaoks tema kohvikeedupotti.
Oma aia saadusi oma köögis sisse teha - vaat, see on kena ja lausa ideaalne eluviis. Isegi kui hoidiseid oma pere ei taha ja tuleb teistele kinkida, ahhahhaaaa! :D
(See oli nali. Usun kogu südamest, et teistes suguvõsades kingitakse moose sellepärast, et need on eriti head, mitte nagu minu elus on sattunud, et metsmaasikaseemned on puhta kõrbenud miska moos on kibe, õunamoos lameda maitsega, jm kurvad hoidised :D).
Aga jah, märksõnadeks on 'OMA aed' ja 'OMA köök', muidu seda võlu minu jaoks pole, kuigi selge on see, et poemoosidest on omatehtud moosid kasulikumad. Ma arvan, et mu vend ja isa mind ei mõista just seetõttu, et nende jaoks see ON oma aed! Minu jaoks pole. Mul on siin OMA pere ja oma kohustused, OMA valitud elu ees...
Rõõmsat suve jätku ja õnnestunud moositegu, Manjana! :)
Sinu kommentaare on ikka rõõm lugeda :)
Ma mäleta, kuidas mu ema ühel hetkel ahastas, kui ma ühel päeval OMA elu hakkasin elama, et...mis sinuga juhtunud on, s i n a pole ju kunagi niimoodi käitunud...aga mõne aastaga harjus UUE minuga ära;)
Mul ka oa aeda pole, aga mõnikord õnnestub kelleltki õunu vms saada ja siis ma olen kodus teinud. muidu teeb mulle ema moose ja värke :)
sinu postitusi on rõõm lugeda, eriti VT kohta. neid ma loen lapsele ette ja siis me tõdeme, et teiste emmede-tütarde suhted on sama kiiksuga lõbusad kui meil, kuigi me oleme pealtvaadates erinevad :)
:)
Armsad olete! :)
Oi, kui üllatunud ma olen, et sulle "kodumoos" ei meeldi :) Näid olevat selline, kellele just meeldib... Mina olen vastupidiselt just kodumooosi fänn ja olin väga üllatunud kunagi, kui poes moose nägin. Et miks neid poes müüakse, ise tehakse ju.
Aga point on selles jutus küll, seda enam, et olen ise koos õdede-vennaga samas olukorras. Õnneks on ema juba mitu aastat maasikad-vaarikad toormoosina külmikus säilitanud ja sõstratest on ka mustad läinud külma ning punastest tehakse mahla. Selle mahla kohta ütles ema muidugi, et seisab, mis tuli jälle mulle üllatusena, sest mina jooksin hea meelega seda, enda tehtud ja täpselt minu maitse järgi. Aga vaat elan kaugel ja keldrit pole. Aga vanamaid vaatama peaks muidugi sagedamini, kui ainult asja pärast.
Mis puutub sellesse, et omatehtud hoidiste kinkimine on kahtlane, siis mina eelmiste jõulude ajal kinkisin väga palju kabatšokisalatit ja moose. Tegin kõrvitsast, sidrunist, astelpajust ja midagi oli veel. Mitte sellepärast, et oleksid halvasti välja kukkunud, vaid et just väga hästi kukkusid välja. Mitmed kingisaajad küsisid pärast retsepte, isegi ämm, kes ise ka vaaritab, eriti mittemoose, mida mina ei viitsi teha üldiselt. Ja pealegi- mida sa selle kõrvitsa ja kabatšokiga teed niiväga.
Ja minu meelest näitab see ise tehtud asjade kinkimine just sooja suhtumist. Et inimene tegi ise midagi ja nüüd annab selle ära. Ma ise hea meelega võtan selliseid kingitusi vastu.
Ma sõpradele kingin muidugi villaseid sokke ka, nad on sellega lausa harjunud ja ootavad jõule, et kunas uued sokid jälle tulevad.
Oi, Luisekene, no AUSÕNA ma usun, et tavaliselt kingitakse omatehtud asju seepärast, et nii häid poest ei saa :D
Kui VT poriseb, et tal pole vaja käsitööd õppida, sest tema pole kunagi nii vaene, et peab ise endale riideid kuduma ja õmblema, siis ma ikka selgitan, et inimesed ei õmble endale riideid mitte sellepärast, et nad on vaesed, vaid hoopis vastupidi - poeriided ei rahulda neid.
Aga moosisoont mul pole, ei tulnud hästi välja (ja mu emal ja vanaemal minu meelest ka mitte) ja keegi meie peres ei söö moosi muidu kui pannkoogiga. Ja veel üks meie pere eripära - keegi meist pole toiduga eksperimenteerija, uute maitsete otsija: me valime välja parima poes pakutava, või ma muudan retsepti nii et see kõigile maitseb - ja selle juurde jääme aastateks, kui võimalik. Kui Uku leib poest kadus, olime ikka täiega hädas. Iga leib, mida proovisime, oli paar nädalat tore, aga siis tüütas ära. Lõpuks proovisime säästuleiba, ja imedeime, see meile meeldib (muidu ma säästu-sildiga-asju ei julge osta). Mina ja Mees kasvasime mõlemad Viljandis ja see meenutab omaaegset Viljandi vormileiba. Nüüd oleme rahuga vist juba kaks aastat seda söönud, muid proovimata. Küllap sellepärast ka moos - alati Põltsamaa maasikas, ainus, mida VT hea meelega sööb. Mulle muidu meeldib vaarikas ja nn 'pannkoogimoos' ka.
Tegelikult olen vaid üks kord elus saanud kodumoosi, mis maitses mulle paremini kui poe-omad - seda pakkus mulle mu Esimene Suur Tunne ja see oli tema eelmise elukaaslase (hahaa!) tehtud musta-punasesõstra-segamoos, mis oli veidi tarretise moodi.
Mäletan, et olin kade küll, et tal nii osav eelmine pruta oli. Mina olin 17 ja ei osanud suurt midagi keeta :)
Moosi-tõrge eluks ajaks, äkki? :)
See asi, et... Külmkapp on? Korja marjad väikestesse plastkarpidesse ja külmuta ära. Tervislikum ja parem kui moos, töövaeva kah üüratult vähem.
Jah, Oudekki. Mu lemmikviis marju tarbida on põõsast suhu, aga külmutatud marjad karbis on kohe järgmine. Olengi kogunud pisikesi kaanega karpe kuna need tavasuuruses (pooleliitrised vist?) on ikka liiga suured - pea pool jääb ikka piisavalt kiiresti söömata ja läheb käärima.
Postita kommentaar