Seekord oli aineõpetajatel ilmselt palutud iga lapse kohta midagi öelda, sest hinneteleht tuli senisest palju ohtramate kommentaaridega.
Klassijuhataja kommentaar oli: Oled väga rõõmus ja tore klassikaaslane.
Ja aineõpetajatelt sellised kommid:
Ma olen kogu aeg arvanud, et ei tohi olla uhke teise inimese saavutuste üle :D,
aga ikka on ju hirmus hea meel, kui lapsel hästi läheb ja ta on rõõmus ja edukas :)
Kodus on ta nagu laisum ka... ta ise ka märgib, et tema jaoks on kool õppimise koht ja seal ta püüab. Kodu aga olevat koht, kus ennast mõnusalt tunda. Vaesekesele alles tuleb see teadmine, et tööd tuleb teha igal pool ja kogu aeg, haha! :p
 |
| weheartit.com |
 |
| weheartit.com |
4 kommentaari:
Mis mõttes ei tohi olla uhke teiste saavutuste üle? Mina olen kogu aeg! Olgu see siis mu pere või sõbrad... Alati olen uhke, kui keegi millegi vingega hakkama saab. Mul pole nende saavutustega küll enamasti mingit pistmist, aga see ei tähenda, et ma ei võiks uhke olla, et mul on nii ägedad sõbrad, kes saavad hakkama nii ägedate asjadega :P
Ai nõu! :D
Aga tavaliselt on see nagu juubeldus, et keegi midagi ägedat tegi, koges või sai või... - ma tunnen ka seda sageli.
Seekord aga ma tundsin peale kaasarõõmustamise mingit isiklikku uhkust, nagu see teeks mind ka paremaks. See on veider ja harjumatu, ja pisut piinlik 0_0. Mäletan ise teismeeast, et kui minu ema minu 'saavutustega' uhkustas, siis mina mõtlesin küll tusaselt, et "mis sinul sellega pistmist on? mis sina kõõrutad? ega sina midagi teinud selleks!"
Sellepärast ma alati olen VT tegemiste puhul mõelnud, et müts maha tema ees, kui ta tubli on, ja rõõm, kui ta õnnelik on, aga uhkusele kohta pole...
Ma teda eriti ei sunni milleski, seega ei saa ka endale õlale patsutada, kui ta midagi saavutab :)
Rumalukene!
Kõlab vist natuke selliselt nagu seda ütleks mees. Aga tegelikult ma pole.
:D
:)
Postita kommentaar