Mees läheb suure puu juurde ja palub: "Ava mulle oma saladus!"
Puu ainult kohiseb vastuseks.
"Ava mulle oma saldus," palub mees uuesti.
Puu vaikib.
"Miks ma üldse mõtlesin, et puul võiks olla mõni saladus," kehitab mees õlgu ja jalutab minema.
Kõik inimesed, kellega ma seda tekstijuppi arutasin, saidki sellest niimoodi aru, et tobe oli arvata, et puul oli mingi saladus.
Mulle aga tundub siiamaani, et puul OLI saladus, aga igale 'jobule' ta seda ka ütlema ei hakanud :D
Nagu dalai-laama, kellelt küsiti eelmiste elude kohta, kes aga rääkis sellest kuidas reisimine soolte tegevuse korrast ära ajab.
Keegi eesti kirjanik (äkki Jüri Ehlvest? parandage mind, kui teate!) kirjutas mingis loos, kuidas minategelane ei saanud kedagi karistada, kuna ta ei teadnud sobilikku karistust. Ei saanud niisama huupi lihtsalt karistada, tuli täpselt õigesti karistada. Karistuse energia peab klappima pahateo energiaga - see on minu selgitus.
Mõnikord ootavad ka jutud neid täpselt õigeid inimesi, kellele rääkida, mitte, et poleks, mida rääkida.
Mina olen kuidagi vaimumaailma lainel viimasel ajal, ja nendest asjadest on raske 'niisama huupi lihtsalt' rääkida.
Pealegi olen ühes teises, vaimse ja hingelise inimese blogis näinud teisi "vaimuinimesi", kes olid parajad 'ärapanijad'. Ka "kõiketeadjad" (kes tõesti võivad olla paljude teooriatega kursis) praalivad, parastavad ja noomivad naeruväärselt patroneerival toonil, aga ikka usuvad, et on vaimsed inimesed.
Ja millegipärast jooksid nad aeg-ajalt kokku - kiusu ajama, ma ütleks - just sellesse kenasse blogisse...
Ma omale ei taha rünnakuid kaela tõmmata :), milleks? :)
Mulle meeldib, kuidas Jaapani kultuuris peetakse ebaviisakaks teha või öelda midagi sellist, mis tekitab teises ebamugavust.
Teisalt, viisakate inimeste viisaka vaikimise tõttu on küllap rohkem labasust, lärmakust, sodi jms...
Nagu keegi ütles: "Targem annab järele! See seletab, miks maailmas võidutseb lollus."
Ka õige!...
3 kommentaari:
Mina ei saa aru, kui Jaapanis kultuuris peetakse ebaviisakaks teha või öelda midagi sellist, mis tekitab teises ebamugavust, siis kuidas on võimalik, et nad istuvad õhtud läbi televiisorite ees ja vaatavad täiesti sõgedaid (anke mulle andeks) meelelahutussaateid?
Muu maailm peab Jaapani teleformaate üldjuhul ogaraks, tobedaks, hulluks ja labaseks. Oma kodumaal armastavad aga seesugust meelelahutust kümned miljonid jaapanlased, kellest paljud unistavad ka ise pildikasti pääsemisest (Pealtnägija 11.01.2012, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=124406)
Kas see pole vastuoluline?
Jaapan ongi vastuolusid täis.
Ükski ühiskond tervikuna ei jaksa oma väärtustest kinni pidada, ma kardan. Näiteks on jaapani sisekujundus kuulus oma ülearuse vältimisega - 'lihtrahva' kodud aga mõistagi on samamoodi pahna täis nagu mujal maailmas. See pole enam kultuur, see on lihtsalt elu.
Miau, videosid ma vaadata oma arvutiga praegu ei saa :(
tore on sinuga, aitäh.
Postita kommentaar