Esmaspäev, 11. veebruar 2013

Niisama nipet-näpet

Pekiselg

Neljapäeval käis mul sõbranna külas
ja loomulikult pidin ka tema ees uhkustama oma viimase aja suurima saavutusega:
et kaalun nüüd 47 kilo!

Kui teda lahkumisel kallistasin, siis ütles ta:
"Ohhoo! Kuule, sa oled tõepoolest toekam!"
:)

Varsti on mul uhked turjatissid nagu siin:


ja kõigil on mõnus ja pehme mind seljale patsutada :D
Muidu üks arst ütles:
"Sul on õlad nagu puust: koputad, siis kõliseb."

*



"Kurat!"

Laupäeval ütles VT: "Kurat!"
Ma koristasin parasjagu laualt nõusid ja mõtlesin, et küllap ma kuulsin valesti.
Ajasin siiski silmad küsivalt pungi
ja kui VT selgitustega alustas, sain aru, et ta tõepoolest vandus. 
:D

See oli nii üllatav, et ajas mind lihtsalt naerma.

Vihale ajas teda see, et internetipäevikust selgus,
et ta peab edasi töötama ühe Lydia Koidula tekstiga,
mis talle stiililt ei istu ja tõtt öelda pole ta aru saanud,
kas ta peab seda ümber jutustama, lihtsalt soravalt lugema või pähe õppima.





Tekst pole 11aastase jaoks ei huvitav ega ka kerge,
kuna nii kirjaviis kui kõnepruuk on pooleteise sajandi tagune.

Näiteks teksti viimane lause:
*
"Mina olen ainult tüdruk, ja olen julge, et niisuguste jõududega, 
mis nõnda nagu siin täis usaldust oma usalduse mehe peale waatawad, 
kõik korda wõib saata:
kuda piab siin  m e h e  süda, mis oma rahwast tõsiselt armastab, uhkusest ja lootusest paisuma,
kui ta nende wiimaste päewade peale tagasi waatab!"



Pühapäeva hommikul ärgates oli üks esimesi mõtteid, et VT ütles eile "kurat!" ja kohe järgnes mõte,
et ma vist nägin seda ikka unes, sest ei saa ju olla...
Siis meenusid tema selgitused ja sain aru, et see oli ikka päriselt.

Küll meil on ikka ilmsüütu kodune keel, kus üks väike vandesõna sensatsiooniks saab :D

*


Elust maa all

Pühapäeval vaatsin Sõrmuste Isanda esimest filmi "Sõrmuste vennaskond"
ja sealset võilillekarva kääbikuküla vaadates jäin unistama, et kõrghooned ulatuksid hoopis maa alla
ja maa peale jääksid vaid pargid ja jooksurajad ja tenniseväljakud.

Aknaid pole vaja, sest akende asemel oleksid suured ekraanid, kuhu valid ise videovaate:
kas vaade mererannale, 
vana maapealse maailma vaade suurlinnale 25. korruselt,
vaade mägedele,
vaade hubasesse aeda, kus linnukesed purskkaevuveerel sulistavad vms...,
Ja päikese loojumise ja tõusmise aja võid ise määrata...

Ja alati võid liftiga sõita maa peale ehtsat värsket õhku hingama ja niisama jalutama...


Mulle meeldiks ka see, et poodi või külla minekuks ei pea riideid vahetama, ära võtma, juurde toppima, 
kuna kõiki 'hooneid' ühendaksid koridorid ...

Aga siis torkas mulle pähe, et ilmselt oleks maapealne täis tehaste ja katlamajade korstnaid ja ventilatsioonilõõre.
Ja kui tulekahju tuleb, siis ei saagi aknast alla hüpata või naaberrõdule ronida.
Oh häda!

*

Kõik pildid: izismile.com

:)


2 kommentaari:

luize ütles ...

Ulmefänn oled? Sellist maa-alust linna on ju väga kenasti kirjeldanud Isaac Asimov oma "Asumis". Tervet planeeti koguni, universiumi pealinna. Tõsi, seal olid maa peal ka majad ja inimesed käisid aeg-ajalt katustel vaatamas teavast ja asju. Aga enamasti nad ei tahtnud seda teha, sest taevas ajas neile hirmu peale...
Mingil hetkel läks seal muidugi kõik pekki ja planeet taandarenes ning kisuti metall üles ja hakati maad harima jälle. Aga muidu oleks selline maailm vist päris tore vaadata, iseasi, kes seda seal vaatamas käib lõpuks, kui maa-aluse eluga ära harjume.

karikate emand ütles ...

Ma olen just sellise ulme fänn, nagu Asimovil on need Asumi-lood (mõni ulme on jube, nt Hyperion - loed ja oksendad suurest hirmust!).
Aga Trantor oli üks suur lendav metallikolakas, kus inimesed tõesti pelgasid vaba õhku ja mida seal vaadata oligi - päikese peegeldust metallil?

Ma mõtlen, et kui me oleme toas, siis me nagunii pole õues :D, aga kui me oleme õues, siis võiks seal olla ainult loodus, kusjuures looduse korrastamist (pargid) pean ma positiivseks... Minu poolest võiks ka padrikud, tihnikud ja võpsikud ainult näiliselt metsikud olla nagu jaapani aiad :D