Teisipäev, 5. veebruar 2013

Lugude lõpud

Mõni aeg tagasi tundus mulle täitsa mõttetu veel raamatuid lugeda, sest...

Ja raamatukogus pole ma seega ammu käinud. Loen mingeid suvalisi raamatuid, mis meil kodus on. Mõnda loen juba viiendat korda, paljusid aga pole seni avanud - ja häid üllatusi on vähe, väga vähe. Praegu loen 1973. aastal välja antud kogumikku "Prantsuse novell", mis on mind ka küllaltki külmaks jätnud (erinevalt Islandi novellide kogumikust, kus ainult üks jutt oli eimidagiütlev - ju ma põhjamaise mõtteviisiga ikka olen rohkem, aeglane ja meelsamini kahe jalaga maa peal kui mõttekukerpalle ehitav). Aga siin prantslaste kogus on üks Jean-Pierre Chabrol'i-nimeline onu, kes oma pisukesed haaravad jutud kuidagi ootamatult ja naljakalt lõpetab. Mulle kohe väga meeldib :)

Kuna ma seda raamatut iial loodetavasti üle ei loe, siis jätan blogisse mälestuseks kahe jutu lõpud, mis on arvatavasti naljakad vaid seetõttu, et algused olid tõsimeelsed :)



Esimene lugu - Vaheltharija - on üüratul peedipõllul rügavast mehest...

***
     Ta rääkis mulle oma elust. See oli iseäralik: ta töötas nagu neegerori ja elas nagu pätt. Tundsin hästi agulipätte ja ega temalegi olnud nende elu tundmata. Kuidas ma selle asja üle ka järele mõtlesin, targemaks ma ei saanud - pätid ei liigutanud lillegi ja elasid niisama hästi kui tema, kui mitte paremini.
     Ta oli sügavmõtteline mees, nagu ikka need, kellel sõnadest puudu tuleb. Võtsin ja ajasin selle küsimuse tema ees püsti, sest see vaevas mind tõsiselt.
     
     Ühel ilusal hommikul teatas ta mulle rõõmsasti:
     "Rh! ... Ma'i dööda enamb!"
     Tõepoolest, juba mitu päeva polnud ta peedipõllul käinud. Tema otsus kõrgesse pätiseisusse tõusta oli kindel.
     Peedipõllule võib igaüks minna...
     Ta on juba täiesti uus inimene, joob harvemini, kuid võtab end tõsiselt täis. Peale kuulmise ja nägemise on ka tema hääl ja liigutused selgeks muutunud. Ilma et keegi oleks teda palunud, avaldab ta nagu laps iga asja kohta oma lihtsaid ning teraseid arvamusi. Need vaimustavad kõiki, kellel on õnn temaga kokku puutuda.

:D
Nii lõppebki :)
Happy end või mis? :)


Need kaks logardit on ka peedipõllul rügamisest tüdinenud...

*


Teine lugu - Vana võitleja - on sõjardist, kes vanaks jäädes tuli tagasi kodutallu. Minajutustaja räägib temaga vaikselt kaks päeva tema elust ja uurib, milleks kõik need sõjad ja vanglad?, millest 'vana võitleja' unistas? Tema vastab, et 'õnnest ja rahust maa peal'. Minajutustaja küsib, kuidas ta seda endale ette kujutab? Ja 'vana võitleja' räägib...


***
"Rahu on nii ilus... /.../ Lähen oma kanalasse, maja kõrvale. Sa juhtud mulle külla tulema, ütled: "Sööksin hea meelega munarooga." Mina ütlen: "Ah munarooga, otsekohe!" Lähen kanalasse, leian viis muna, alles soojad. See just ongi õnn, sa õnnetu! Aga oma kanu ei tapa ma kunagi!"
     "Surevad vanaduse kätte?"
     "Nojah! Surevad, ja asi tahe. Tädi mul ikka noomib: "Saaksid tubli puljongi!" Söö ise oma puljongit! Tibuke on minu vastu nii kena ja muneb mulle muna, ja sina tahad, et ma ta ära tapaksin. Puljongi pärast!"


Vanadest võitlejatest mul pilte pole...
Aga ehk sobib see 'emosumo' pilt? :)


Pildid: izismile.com


Kommentaare ei ole: