Hingest

Koristasin oma failikaustu ja taasleidsin omapärase artikli Daily Mailyst.
Nimelt usuvad kaks mainekat teadlast, et kvantfüüsika abil saab ära seletada kogemusi, mida inimesed saavad kliinilise surma ajal ja mida nad pärast elustamist on kirjeldanud.

Nende sõnul koosneb hing kvantosakestest, mis omakorda on universumi baasstruktuuri osad. Surmalähedased kogemused tekivad nii, et hinge moodustavad kvantosakesed irduvad kliinilise surma ajal närvisüsteemist ja hajuvad taas laiali universumisse, kust nad pärit on ja mille osaks nad on aegade algusest peale olnud. Kui patsienti tulemuslikult elustada, siis pääseb kvant-info ajurakkudes asuvatesse  'mikrotuubulitesse' tagasi, mistõttu inimesel on võimalik kirjeldada oma surmajärgseid elamusi.

Selle omapärase teadvuse/teadlikkuse kvantteooria väljatöötamise taga on dr. Stuart Hameroff  (kes on anestesioloogia ja psühholoogia osakondade emeriitprofessor ning Arizona Ülikooli juurde kuuluva Teadvuse Uuringute Keskuse direktor)  ja Briti füüsik Sir Roger Penrose.

Täpsemalt asub hinge olemus siis ajurakkude sees olevates struktuurides, mida nimetatakse mikrotuubuliteks. Onude kindla veendumuse kohaselt on hing midagi enamat, kui lihtsalt ajurakkude vastastikune mõjutamine/toimimine. Selline seisukoht sarnaneb hinduistlike ja budistlikke tõekspidamistega, et teadvus on osa kõiksusest, veelgi enam: see on kõik, mis tegelikult tõeliselt olemas on. Viimane seisukoht sarnaneb lääne filosoofia idealismisuuna seisukohale.

Nende uskumustega kooskõlas arvab dr. Hameroff, et kliinilise surma puhul minetavad mikrotuubulid oma kvantoleku, kuid nende peituv info ei hävi vaid lihtsalt lahkub kehast ja pöördub hajutatuna kosmosesse tagasi.

 On võimalik, et kui inimest ei elustata ja patsient sureb, siis võib kvantinformatsioon hingena väljaspool keha edasi elada – võibolla isegi igavesti, räägivad nimetatud teadlased.

Mõistagi on nende teooriat veidi empiirilisemat mõttetööd hindavate kolleegide poolt kõvasti kritiseeritud :)

Sellegipoolest usub dr. Hameroff, et edasised arengud kvantfüüsika valdkonnas tõestavad tema teooriat, kuivõrd kvantfüüsika-alased uurimused juba on aidanud selgitada mitmeid seni salapäraseks jäänud bioloogilisi toimimismehhanisme.

...

Ma iseenesest usun ka, et hing on midagi enamat kui närvirakkude töö...

Aga tõestust pole mul ka kuskilt võtta :)

Ja ka Onude teooria on kuidagi segane... kuda need mikrotuubulid pärast kosmosesse laiali hajumist oma 'kodurakud' taas üles leiavad, kui keha elektriga ellu tagasi kärsatatakse? Kosmos peaks ju kvant-osakesi ja seega ka kvant-infot tuubil täis olema - kuda just see õige info koos mälestustega sinna ajju tagasi tõmmatakse - 'hõbedase niidi' abil? (Tahaks lennata, aga mitte eriti kaugeleee....

...just in case... :)   ).

Pigem jääb hinge-info küllaltki kompaktseks, tundub mulle...

Pildid izismile.com'ist 

ja jutt Daily Mailist,

aga ärge ei Daily Maili ega ka minu tõlget jumala pärast mingi 'akadeemilise tõeallika' pähe võtke :p

Kuidas ma kurjaks sain

See oli kas möödunud oktoobris või novembris, kui ma läksin EMT esindusse paketti muutma. Ma pole eriline helistaja ja niisama lobisen ma ainult sugulastega... kes ise mulle helistavad :D Aeg-ajalt on vaja 'kinni panna mõni aeg' ja mõnikord helistan Mehele, et ta läheks poest läbi enne koju tagasi jõudmist - aga Mees töötab ka juba mitu kuud kodus, nii et seda juhtub tõesti harva, et mul talle helistada on vaja. Seetõttu oli mul MinuEMT pakett, kus polnud määratud ei helistamise ega sõnumite mahtu. Aga vaat, eelmisel sügisel helistasin palju ja sõnumeid saatsin ka palju nii et pidasin vajalikuks pakett oma muutunud vajadustega kohandada.

Noo, vaatasin küll seda iseteeninduse lehte, aga pidasin paremaks esindusse minna, et kõik korrektselt tehtud saaks.

Võtsin järjekorda, rääkisin oma soovist. Teenindaja ütles, et iseteeninduses oleks see tasuta, aga klienditeeninduses u 7 eurot. No ma olin nõus maksma, et olla kindel, et kõik on korras.
Tõsteti siis mu kõneminuteid ja sõnumeid, kui mäletan õigesti, siis minuteid 105 peale ja sõnumeid 25 või 35 peale ja maksma läks see 13-14 euro kandis kuus.

Nujaa, telefoniarved, mis mul suvel (VT pop-paketiga koos) olid 7-8 eurot olnud, olid nüüd ikkagi 25-39 eurot. Aga mis teha, kui tahad rääkida inimesega, kes on palju eemal?

Nüüd ma seda enam ei tahtnud ja üleeile asusin paketti endiseks muutma - jälle 0 minutit kõnesid ja 0 SMS'i. Ja seekord otsustasin seda teha EMT Iseteeninduses.

Vaatan ja vaatan, kutsun Mehe appi, mitte midagi aru ei saa...,  kuni Mees tuli selle peale, et VT konto alla minna. Ja ennäe - see sindrinahkne töötaja oli mul VT paketile need minutid ja SMSid juurde pannud, ja VT ei kasuta oma telefoni välja helistamiseks kohe üleüldse mitte, ka pole ta elu sees ühtegi sõnumit saatnud.

Ja mina olin kogu selle aja lihtsalt ligi 14 eurot kuus maksnud, mitte millegi eest!, ja mu oma kõned tiksusid ikka vana tariifiga. Sellest ka nii suured arved.

Ma sain nii kurjaks, et punastasin vihast ja süda hakkas kloppima.
Oleksin tahtnud hammustada seda töötajat, kes niisuguse röövelliku sigadusega hakkama sai.

Ma ju esitasin talle OMA ID-kaardi ja rääkisin OMA tarbimisharjumuste muutumisest.
Ai-ai-ai!
Tut-tut-tut!

Mulle kohe üldse ei meeldi vihane olla. See on nagu mürgitatud olemine...
Õnneks kaob mu viha viimasel ajal kenasti ja kiiresti.
Tegelikult saan ju aru, et tegemist oli inimliku eksitusega...
Ka ma ise oleksin võinud niimoodi eksida...

Hea, et see nüüd möödas on...

Ma ootan, et mu arved taas nii 10 euro kanti jääksid (koos VT paketiga).

Näis...

Pildid: izismile.com

Assoo, kes tahab pisukest pilguheitu kassimaailma, võib vaadata mu teise blogi postitust "Oh kassid, kassikesed..."  Seal on kolm pilti, mis väga mu oma Tiigrikest meenutavad. Ühel pildil on tegelikult koer :D

Ja kes tahab näha veidrikke ja kogemata kombel riietevalikuga eksinuid, võib vaadata postitust "Eee... u r doing it wrong".
(igaks juhuks hoiatan, et palju on paljaid või paljana näivaid pepusid)

Salliralli

Kuna mulle endiselt lähevad jalga vaid ühed musta värvi püksid, on mul tegemist sobiva ülaosa leidmisega.
Maavillane hallimasvalge kampsun ei sobi mitte, helesinine kamps on liiga lühike ja üleni mustas ei taha ka kohe kuidagi enam käia, kuigi 10-15 aastat tagasi tundus see mulle täiesti normaalne ja isegi kena.

No vaat, avastasin kapist seni kasutamata seisnud 'hiina pluusi', mis Vend R mulle kusagilt Kagu-Aasia turult tõi. Selle abil sain täitsa toreda komplekti, mida vist nüüd järgmised kuud kannan...

...oijah, ei meeldi mulle riiete ostmine ega komplekti kokkuseadmine. Samas on ebamugav näriv tunne sees kui tean, et olen pealaest jalatallani liiga korralikult või liiga hipilikult riides.

Ja enne kandsin helesinise kampsuniga kahvatulillat salli, mis selle komplektiga enam ei sobi. Tuli otsida punane või must sall.

Otsisin maja pealt kõik oma sallid kokku ja sain igavese hunniku, ise ka imestan, mõndasid pole üldse kandnudki, aga suurt hulka siiski.

Riidest sallid, mida saab ka õlgade ümber võtta, ladusin ühte virna,

selle otsa rullisin oma ainukese villasemat sorti lõnga-salli:

Õhukesi sallilirusid on mul oluliselt vähem, sest kipun ka suvel kaasa võtma pigem suure salli,

mida saab õlgade ümber võtta.

Siin on siis piklikud õhukesed sallid - 3 tk:

helesinine liblikatega, kahvaturoosa ja sinisest valgeks ja helepunaseks üle minev sall:

Ka õhukesi kolmnurkseid salle on mul 3:

Neist kannan tegelikult ainult keskmist, pitsiga salli....

Aga salle, suuri patju ja tekke ma armastan - neid pole kunagi küllalt :)

PS, mul siin 'uue postituse' all näitab piltide asemel tühje kaste, aga 'eelvaate' all näitab pilte küll.

Aga kui ka teie näete vaid tühje kasti, eks siis piiksatage! :)

Praegu pean lippama, aga millalgi (homme?) katsun ära parandada...

Tsaublau! :)

Integrity

Mõnikord, kui VT minu toas õpib, siis toksin weheartit.com lehte - see on selline 'inspireerivate pildikeste ja sõnumite' leheke teismelistele. Niisama istuda on kuidagi imelik, aga midagi mõttekat teha ju ka ei saa, kui iga hetk võidakse paluda õpiasjadele pilk peale visata. Pole meeldiv ühelt tegevuselt teisele hüpata, huvitavalt vajalikule :). Mulle ei meeldi isegi nõusid pesta, kui toit on pannil, kuigi kogu aeg segada pole ju vaja... aga alati ma turtsun, kui pean seebist tilkuvate kätega liigselt pruunistunud sibulaid päästma tormama...
aga see selleks :)

Eile märkasin, et üks sõnum, mida pidevalt korratakse mitmes kirjes, mitmes värvis ja mitmesuguste taustaillustratsioonidega on:

There is always someone that loves you! Always!

ehk siis: Alati on (olemas) keegi, kes Sind armastab!

Vaat, pilti mul selle kohta pole, kuna ma absoluutselt ei usu seda ja see pole naljakas ega nunnu ka.

Ja ma isegi mõtlen sellest nii mööda, et ma ei oska ette kujutama hakatagi, mis olukorras võiks vajalikuks osutuda enda julgustamine sellise lausega. Et kui tõesti sõbrannad (frenemies) ülbitsevad ja poisid ei vaata sinu poolegi, siis saad lohutust mõttest, et sünnijärgselt oled Issi Väike Printsess või? Ma tõesti ei kujuta ette!? Et kui mitte keegi sinuga hoolitsevalt ja hellalt ei käitu, siis saad tuge lausest, et kusagil peab olema ju keegi...!?! 

Mul on üks selline sõbranna, kes ka kuidagi leiab rahu mingitest õhust võetud julgustavatest sõnadest.
Näiteks, kui mina oleks oma tervise pärast hirmul, kuna ma oksendan ja mul on valud südames ja ma ei saa magada, ja ma ütleks oma mehele, et ma lähen arsti juurde - ja mu mees siis häbistaks mind ja ütleks, et ma hüsteeritsen ja minuga on kõik korras ja keelaks mul arstile minna, siis ma oleks solvunud või vähemalt kergelt haavunud.
Aga mu sõbranna mees just niimoodi alati talle ütleb ja -- sõbranna on tänulik.

No vaat!
Ei oskagi kohe midagi arvata sellest.
Aga saan aru, et mõne inimese puhul see töötab, et talle lihtsalt öeldakse: Sa ei saa aru, tegelt on kõik hästi! Ja ta kohe usub: jumal tänatud, ma ei saa aru, õigus peab olema sellel, kes ütleb, et kõik on korras/saab korda, sest hea alati võidab you know!
(Jah, see on ebaloogiline lause/mõtte/lõpp).

Ja sõbranna mõnikord on mulle öelnud: Usun/usu, et Selle-ja-sellega läheb kõik hästi.
Kusjuures ta terve eelmise lõigu võis olla minuga kaasa judisenud, et mida värki?, mis hullumaja see olgu sul seal!, oppappaa, kas sellised asjad on võimalikud?!?
Ja siis, tolksti, järeldus: kõik läheb hästi!

Ma algul isegi mõtlesin, kas see on tema viis pilgata või irooniline olla...
või lihtsalt mõista anda, et pole huvitav lugeda, noh!

Aga ei... ta omast arust aitab!
Minu jaoks lihtsalt absurdne.

Kui ta on ise väga raskes olukorras, siis ta on mind palunud: Kinnita mulle, et kõik läheb hästi, et ma saan hakkama ja jään ellu.
Ja siis... olen mina kuss. Sest kust mina tean, kuidas see kõik läheb ja lõppeb.
Aga ma tean, mis tunne on pikka aega muretseda nii, et südamekloppimishood ei lase magada. Juba see on õige hull. Kui ma veel iga ebameeldiva kõneluse või raske telefonikõne peale oksendama jookseks ja peaksin topsi viina kurku viskama, et üldse helistada, oleks mul küll selline tunne, et surm on silme ees (ja jumal tänatud, on ka aeg!).
Ta ju ise ka nii pabistab: "Kui ma selle üle elan...; Kardan, et suren, enne kui see laheneb..." jne jne.
Kuidas ma saan öelda sellisele inimesele, kui ma veel tean, millistesse (tõelistesse, mitte ette kujutatud) jamadesse ta end mässinud on, et "Sul läheb kõik hästi!"... Ma küll ei imestaks üldse, kui ta närvipinge kätte sureks. Ma ei saa talle öelda, et "Pole sul häda midagi ja kõik läheb hästi." Ma tõesti lihtsalt ei saa. See oleks tõepärasuse/integrity - terviklikkus, rikkumatus, ausus, puutumatus, kooskõla oma põhimõtetega, kooskõla tõega// reetmine.

Ja nagu mina mõtlen, kas ta pilkab mind oma täiesti alusetute positiivsete kinnitustega, mõtleb võibolla temagi, et kui ma ei saa öeldud, et küll läheb hästi, siis ma ilmselt hõõrun käsi, et varsti kusagil veri lendab jälle, juhhuu!
:)
Endast ilmselgelt erineva inimesega suhelda on keeruline, aga kahtlemata avardav :)

*

Aga muidu, see weheartit on suht nunnu lehekülg, lihtsalt ... ilmselgelt minust noorematele mõeldud.

Siin on nunnusid loomapilte:

... isuäratavaid ja inspireerivaid toidupilte...

... armsaid poisse ja beebisid...

... tilulilu ja pudinaid...

... toredaid pesasid ...

... lillikesi...

... ja oh, lõputult sloganeid:

See on kõik armas...

Aga ma oleks veidi mures/valvas, kui mu laps seda lehekülge fännaks -

seal on ikka jube palju enesehaletsust ja mõttetusi

nagu see: Keegi kindlasti armastab Sind!

SYLVIA PLATH "Mad Girl's Love Song"

"I shut my eyes and all the world drops dead;
I lift my lids and all is born again.
(I think I made you up inside my head.)

The stars go waltzing out in blue and red,
And arbitrary blackness gallops in:
I shut my eyes and all the world drops dead.

I dreamed that you bewitched me into bed
And sung me moon-struck, kissed me quite insane.
(I think I made you up inside my head.)

God topples from the sky, hell's fires fade:
Exit seraphim and Satan's men:
I shut my eyes and all the world drops dead.

I fancied you'd return the way you said,
But I grow old and I forget your name.
(I think I made you up inside my head.)

I should have loved a thunderbird instead;
At least when spring comes they roar back again.
I shut my eyes and all the world drops dead.
(I think I made you up inside my head.)"

pildid: weheartit.com

See on seni minu lemmikluuletus Plathilt.

Juhhuu!

Hakkasime VT'ga õppima, ma vaatasin netipäevikusse 

- ja mis ma näen...

(kõige ülemine rida pole oluline, see jäi kogemata: lohakas lõikus!)

VT on jälle ennast ületanud... 

või siis ta ongi selline... üllatavalt tubli :D

Mind igatahes üllatab. Ta kräunus selle teksti kallal algul :)

Märkasin, et ka õpetaja nimetas teda "Väikeseks Tüdrukuks" :)

(Kui mul on uusi lugejaid, siis seda VT tähendabki.)

Yay!

Happy days :D

Pilt asjalikest lastest on pärit lehelt weheartit.com 

Kriitikast

izismile.com

Good Lord!

Milline päike!!!
Kõik, mida inimesele on rõõmus olemiseks vaja...
Ma olen nii õnnelik, et ei raatsi liigutada ega häältki teha.
Kuid tean, et õige varsti silkab sisse VT ja jääb samamoodi minu toa puhtust, valgust ja vaikust (kuigi Bach mängib tasakesi eilsest õhtust saadik) nautima :)

Pildid: weheartit.com

Muidugi, ka kook ei tee paha.
Minusugused aplad õgaskid ei hakka koogitaldrikutega vaeva nägema ja tõstavad kummastki koogikarbist pool lihtsalt endale praetaldrikusse.

Plõnn-plõnn-plõnn,

kook on minu õnn!

Kahel viimasel pildil mustika-kodujuustukook ja mündikook.

Voltimisvärk

Leidsin Internetist (izismile'ist) sellise idee plaadiümbriste jaoks.

VT'l ja Mehel pole midagi selle vastu, kui plaadid ilma ümbristeta ühes karbis on.

Mulle aga meeldib, kui igal plaadil on oma ümbris.

Ja eile õhtul küsisin VT käest, kas tal on veel Monster High pilte, 

mida sai kogemata topelt välja prinditud, 

kuna mõni aeg tagasi ta pakkus neid mulle... :D, aga siis ma polnud kuigi huvitet.

Ja vaat sellised ümbrised tulid:

Muidu ... ei midagi! :)

Kõik on nice and quiet.

Isegi nädala jooksul tehtud fotodes pole eriti midagi...

... muud, kui et ostsin jälle mitu pakki aroomiküünlaid, 

sest oma budale ma ohverdan valgust ja aroomi ;)

... sain läbi Shakespeare'i "King Richard the Third'i",

mis meeldis palju rohkem kui Henry VI kolm lugu...

... ja Isa laenas mulle Tõnu Õnnepalu "Mandala" :-)

Jay! :)

ma olen seda nii palju meie toidupoes vaadanud ja paar korda ka näppimas käinud, 

aga viimasel ajal on mul pea-aegu õnnestunud vältida oste, mida ei saa esmatarbekaupade alla liigitada...

... no kui mul oleks tekkinud tunne, et seda on päris kindlasti vaja osta, siis oleksin ostnud,

aga ei tekkinud...

õnneks Issakesel on teised põhimõtted :D

Äärmused

Äärmused on alati huvitavad, aga seda enam, kui teema lähedalt puudutab.

Nagu ma igal talvel jälle heietan - olen väga külmakartlik. Tegelikult ei peagi selleks olema talv, et ma külma pärast muretseks - kui lähen kusagile kaugemale kui kodulähedane toidupood, siis kulutan alati tublisti aega sellele, et aru saada, mis kraad õues on ja kui vinge see tuuleke ka on. Kui veedan kusagil pool päeva, siis vaatan igaks juhuks ka järgmise päeva prognoosi - et kuhusuunas see ilm nüüd muutuma hakkab pisitasa.

Kindlasti peab olema mingi biokeemiline seos külma ja paha tuju vahel :D, sest kui ma olen masenduses, on mul nagunii külm, ja siis ma ei julge ka kusagile minna, kartes et ma hoopis 'kinni külmun'. Aga võibolla on seos ainult minul, sest nii ängistus kui ka külm panevad mind kägarasse tõmbuma ja õige pea ei tee ma seal kägaras enam vahet, kas mul on tapvalt külm või tapvalt kibe olemas olla.

Kui nüüd üleeilses Daily Mailis räägiti Kirde-Venemaa linnakesest (500 elanikuga), mis on kõige külmema temperatuuriga püsiasustus maa peal, siis lugesin tohutu huviga ja vaatasin iga pilti kaua ja hoolega. Ja ilma ühegi judinata, lihtsalt nii põnev oli :)

Tegemist on siis Oimjakoni linnakesega, mis rajati tollal, kui Venemaa rändrahvaid paikseks muuta püüti.

Mobiiltelefone seal kasutada ei saa, kuna akud saavad sealses külmas kohe tühjaks. Pastakates jäätub tindipasta ja prillid külmuvad inimestele näkku kinni.

Kooli peavad lapsed minema veel 51 külmakraadi puhul, -52 kraadi annab loa koju jääda. Jaanuari keskmine temperatuur ongi seal -50 kraadi.

Kuna sellises kliimas pole võimalik midagi kasvatada, elavad kohalikud põhjapõdra- ja hobuselihast ning -piimast. Väidetavalt on nad sellise toitumisega kohastunud. (Üks nutikas kommenteerija imestas, et kui seal miski ei kasva, siis mida söövad põdrad-põdurakesed? Indeed! Ju paar samblatutti ikka leiab.)

Surnud maetakse maha, mulla alla - selleks tuleb maapinda 3 päeva kuumade sütega sulatada.

Külmarekord on seal  -71 kraadi. Ja mõelge, see pole mingi 'põhjanaba', kuhu hullud ekstremistid tikuvad eluga riskima, vaid inimeste kodupaik!

Paar korda proovisin ette kujutama hakata, kuidas ma sellises külakeses elaksin... aga kõik mu kujutlused algavad ja lõppevad sellega, kuidas ma sisse hingan ja ongi kõik: külm lööb kopsudesse nagu giljotiin.

Artikkel siin. Palju põnevaid pilte! :)

Aga ma kasutan juhust ja lükkan siia vähemtõsised ja mitte nii professionaalsed külma-pildid izismile.com'ist:

:)

Kes valetab see varastab?

Rääkisime sõbrannaga valetavatest meestest. Kammisin ka kõik oma kogemused minevikust lagedale, et kaasa rääkida. Keset vestlust (mis käis ikka e-maili teel :D) aga hakkas mind kummitama lause "Kes valetab, see varastab!" Olin alati mõelnud, et seda öeldakse valega vahelejäänule, et tal oleks veel rohkem häbi :D Et - nüüd, kus me teame, et sa valetad, me ootame sinust, et sa nagunii varastad ka.

Minu meelest on see väga meelevaldne seos. Ei tea, kust see üldse tuli. Sama hästi võiks öelda, et kes valetab, see suitsetab, või kes valetab, see pissib öösel alla...

Aga jutu käigus hakkas mulle tunduma, et valetamine juba ise ongi mingis mõttes varastamine.
Inimene valetab, et saada soosinguid, mida talle tõenäoliselt ei jagataks, kui tõde päevavalgele tuleks.
Kui inimene suhtes valetab, siis ta tahab lihtsalt nii neid mõnusid, mis talle pakuvad 'keelatud' (sala)naudingud, kui ka neid, mida pakub turvaline paarisuhe. Kui inimene valede abil susserdab endale mingid hüved kätte, siis mõnes mõttes ta on need varastanud - elult või teiselt inimeselt või... kuidas võtta.

Meenub järgmine anekdoot.

Naine tuleb poodi ja maksab 50-eurosega.
Kassiir aga teatab, et ta seda raha vastu ei võta, kuna kupüür on võltsitud.
"Issand jumal," kiljatab daam, "siis on mind ju vägistatud!"
*

Küllap on partneri poolt esitatud nõudmised ja keelud tavaliselt põhjendatud. Mulle küll ei meenu, et mul oleks kunagi keelatud teha midagi sellist, mis minu jaoks on vajalik. Tõsi, ma olen nagunii selline, et ei taha oma partnerit kurvastada, solvata ega pahandada, nii et võibolla olen ilma keeldu saamatagi midagi ära jätnud. Näiteks on minu jaoks loomulik mitte minna 'lantimiskohtadesse' ilma oma partnerita. Kui sõbrannadega väljas käime, siis alati vaiksetes ja viisakates kohtades, kus mingit külgelöömist tulla ei saaks.

Paljud aga on nii uhked, et tahaksid oma partnerilt millegi tegematajätmist paluda, aga sellega nad tunnistaksid oma haavatavust, mistõttu nad ei mõtlegi midagi öelda ja maksavad hoopis kätte, tehes kõik kardetu igaks juhuks mitmekordselt tagasi.

Mõtlen, mis ma teeks, kui mul oleks mees, kes annaks haiglasi keelde nagu keeld sõbrannaga kord kuus kokku saada vms... Midagi head sellest ilmselt ei tuleks, ahistamine ei meeldi kellelegi, mulle ka mitte, kuigi usun, et olen üsna paindlik ja arvestan, et nagu mul endal, võivad ka teisel inimesel olla oma kiiksud...

Näiteks täna: mu valejutu-sõbranna ajab nüüd kiusujuttu :D  Ma tean, et tal on ees väga rasked paar nädalat (ta on otsustanud ära otsustada, kas jääb oma 30 aastat kestnud abiellu või läheb 2,5 aasta armukese juurde) ja lihtsalt ootan, kuni see aeg läbi saab ja jätan reageerimata tema passiiv-agressiivsetele kirjadele. Kuigi ta püüab naerumärkide vahelt ( :-)))  ) mind torkida, ma tean, et tal on raske aeg ja ma arvestan sellega. Kui ta stabiilselt ebastabiilne oleks, siis ma jätaks ta maha :D

Ma õnneks ei kujuta ette, mis tunne on elada mehega, kes esitab absurdseid nõudmisi ja keelde.
Arvan, et see suhe lõppeks ruttu, sest ma tahan enda kõrvale kedagi, kes mind vähemalt mõistaks, kui ta ka ise samamoodi ei teeks - et ta saaks aru, et sellisele inimesele nagu mina on seda-midagit vaja. Mulle kohe mitte kuidagi ei sobiks kodurahu, mis on saavutatud sellega, et partnerile jäetakse teda ärritavad asjad lihtsalt rääkimata, veelgi enam, ma läheks koguni niikaugele, et väidaks, et inimesed, kes valetavad, ei oskagi armastada. Nad ei suuda ennast avada, nad ei usalda ei ennast ega oma partnerit - kuidas saaksid nad saavutada seda, mida Platon kirjeldas kui üht hinge kahes kehas, ja nii peab paarisuhe minu arvates olema. Kui selleks, et inimesed ei tülitseks, tuleb varjata ja valetada, siis ei taheta ilmselt sellist partnerit, nagu too tegelikult on, ehk - tegemist on kompromiss-suhtega.

Vott! :D

Aga nüüd pean lippama, Issake tuleb külla, tal oli eile sünnipäev (74!) ja puha!!! :)

Niisama...

Huvitav, et mõne ema või hooldaja arvates on lapsed nii ilmsüütud ja õrnakesed, et neile vanu muinasjutte lugedes tuleb 'kollide' ja surmade kirjeldused vahele jätta ning telekat üldse vaadata ei lasta - muidu laps saab psühhotrauma, ja ikka ilmub kusagilt välja lapsi, keda kogu see värk kaugeltki ei heiduta ja nende puhul on probleem hoopis selles, et nad teevad oma mängukaaslastega jubedusi, mida isegi telekas ei näidata.

Psühholoog ja paljude laste kasvatamisest rääkivate raamatute autor Oliver James hoiatab, et väikelapsed muutuvad sõimes agressiivseks, sest nad pole veel 'tsiviliseeritud' ja püüavad end küünte, hammaste, rusikate ja kisaga maksma panna. Tema sõnul on kõik lapsed väikesed barbarid, keda tsiviliseerib alles neile suunatud armastus ja hoolitsus. Omas kodus ühe hooldaja käe all kasvanud laps olevat hiljem kuus korda väiksema tõenäosusega agressiivne kui laps, kes on 45 tundi nädalas lasteaias olnud.

Lastesõim on minu meelest ka täiesti metsik paik. Olen ise (kahjuks täiesti edutult) püüdnud ühe poisi hambaid teise poisi seljast lahti kiskuda. Lõpuks vajutasin juba hammustaja põskedele, üpris tugevasti ikka, et ta suu lahti teeks. Samal ajal röökis poiss, keda seljast hammustati, nagu pöörane. Järgmisel päeval olid tal tugev lilla hammustamisjälg seljal. Kasvatajad aga ei märganudki, kuigi kogu see kisa ja rabelemist täis stseen kestis minu jaoks piinavalt pikalt. Muide, ka 'hammustatud poisi' suurem õde oli hammustamise päeval seal ja püüdis koos minuga seda buldog-poissi minema peletada.
Mõnikord ma ei saa üldse aru, kuidas sõimed lausa keelatud pole... 18 last kahe täiskasvanu peale, kellest üks pealegi tegeleb suurema osa ajast koristamise ja toitlustamisega - see on täiesti ebanormaalne. Ma ei julgeks üksi neljagi võõrast last hoida. Usun, et väike laps vajab 'eksklusiivset' suhet, kus ta ongi kõige tähtsam ja mitte selles mõttes, et ta võib teha ja saada mis tahab, vaid just vastupidises mõttes - et keegi on alati valmis teda peatama, ta tähelepanu mujale suunama ja teda 'reguleerima/korrigeerima' :D... Hiljem pole enam midagi teha ja lastesõimes, kus lapsel on võimalik kogu aeg teha 'keelatud asju', sest kasvataja ei jõua kõiki lööke ja sõnu peatada, rikutakse ära arusaam vastutusest.

Mul on siiamaani meel kurb, et VT sõime panin... A kõik rääkisid, et hiljem on veel raskem ja kui laps ikka juba potti pissib, siis on aeg. VT oli 1 aasta ja 9 kuune..., eks ma algul olin temaga koos ja vaid paar tundi, siis jätsin ta lõunani ja siis juba õhtuni, ise hakkasin jälle koolis käima. Aga nüüd ma arvan, et kui laps nutab ja kardab, siis pole veel õige aeg. Ei tohi tillukest inimest sundida üle elama midagi, mis kogu ta keha hirmu täis ajab, kui see just elu ja tervise küsimus pole.

Samas, mu sõbranna väike poiss tahab väga lasteaeda minna ja emagi tahab teda sinna viia, sest poiss on kodus väga jonnakas ja kiusakas. Teisalt on ta lasteaias samasugune ja kasvatajad kaebavad tema peale... Sõbranna ise kurdab inetute sõnade ohtra kasutamise üle ja neid on laps õppinud lasteaias...

Oliver James tugineb uurimusele, mis näitab, et lastesõimes veedetud tundide arv on seotud koolivägivallaga - mida pikemaid päevi oli väikelaps lasteaias, seda agressiivsem ta hiljem koolis on.

Teine asjapulk (research manager) aga vaidleb, et kuigi seos on olemas, pole see nii tugev, et sõimede olemasolu vastu sõna võtta. Tema arust tuleks panustada 'kvaliteetsemasse' kasvatusteenusesse.

Kogu kisa tuli aga miski Briti poliitiku ettepanekust suurendada laste arvu rühmades, et kõik lapsed aeda ja emmed tööle saaks.

Lapsed on erinevad, aga seadused on kõigi jaoks ühed ja kui lapsetoetus muutub tillukeseks (meil on praegu vist 19 eurot kuus või...?), peab enamik naistest ikka tööle minema ja lapsed sõime panema, sest vähesed mehed tahavad 'üksi rabada' - kui lapse isa üldse silmapiiril on enam. Vähestel on raha, et 'nännisid' palgata ja nii pole lihtsalt midagi parata...
Kurb lugu küll!

Artikkel, kust Oliver Jamesi jms kohta lugesin, Daily Mailis.

Šikk pisipoiss izismile.com'ist

Armastus koolera ajal...

*

Kui nad aga üheskoos midagi õppinud olid, siis igal juhul seda, et targaks saab inimene alles siis, kui tal selle tarkusega enam midagi peale hakata ei ole. Aastast aastasse oli Fermina Daza näiteks igal hommikul pidanud hambad risti suruma, et taluda ärkava abikaasa teotahtelist askeldamist. Naine püüdis viimastest uneriismetest kinni hoida, et mitte seista silmitsi uue hommiku saabumise fataalsusega, mis kandis endas kõikvõimalikke halbu endeid, mees aga ärkas süütult kui vastsündinu: tema meelest oli iga uus päev võit.

*

*

Siis küsis ta juba pisut inimlikuma tooniga, kas keegi teadis enesetapu põhjust. Doktor Urbino vastas "Gerontofoobia," ja ehkki see sõna oli täiesti õige, tundus talle, et oli selle kohapeal välja mõelnud. Doktor Olivella, kes oli parajasti vestelnud oma lauanaabriga, keeras hetkeks ümber, et nende vestlusest osa võtta. "Kui kahju, et ikka veel tuleb ette enesetappe, mille põhjuseks ei ole armastus," ütles ta. Ja doktor Urbino arvates polnud selles mitte midagi imelikku, et tema lemmikõpilane mõtles just niisamuti nagu ta ise.

*

*

/.../ ning sai tuttavaks mehega, kes kasutas ära korraga kolme naist ja elas nagu kuningas. Kõik kolm andsid talle hommikul üle oma teenistuse, ise alandlikult mehe jalge ees lömitades ja paludes andestust, et sissetulek nii napp on; mees aga läks voodisse sellega, kes tõi kõige rohkem raha, ja see oli ka naiste ainus hüvitus, mida nad kõik kirglikult ihkasid. Florentino Ariza arvas algul, et ainult terror võib sundida inimest alluma sellisele teotusele. Üks tüdrukutest aga tegi noormehe üllatuseks talle selgeks, et tõde on hoopis vastupidine.

"Selliseid asju," ütles tüdruk, "saab teha ainult armastuse pärast."

*

*

Ta meenutas noormehele, et nõrgad ei pääse iialgi armastuse kuningriiki, kuna see on karm riik ja almust seal ei anta, ning et naised annavad end üksnes otsustusvõimelistele meestele, kes suudavad neile pakkuda kindlust, mida naised eluga silmitsi seistes nii väga ihkavad.

4 * GABRIEL GARCIA MARQUEZ  "Armastus koolera ajal"

Olen seda raamatut kunagi (rohkem kui 10 aastat tagasi) lugenud ja tean, et see meeldis mulle, kuid praegu loen nagu uut: midagi pole meeles ja ma liigun mööda neid kauneid lauseid ja mõtteid edasi väga pikkamisi... Mõelda vaid, et see raamat on meil kodus kõik need aastad olemas olnud ja ma loen seda alles teist korda!

Pildid: weheartit.com