VIRGINIA WOOLF "Between the Acts"

Virginia Woolfi puhul on mulle jäänud mulje, et inimesed ei loe teda ja kui loevad, siis jälestavad. Aga mul kuulub ta nende 'kõige lemmikumate' hulka. Vast enim tähelepanu pälvinud "Orlando" meeldib mulle jälle kõige vähem.

"Between The Acts" on Woolfi viimane romaan, mis valmis aastal 1941 ja avaldati alles pärast autori enesetappu. Siin kirjeldatakse üht ööpäeva maamõisas, mille aias tuleb esitamisele näidend. Vaheldumisi saame pilgu heita sellesse, mis toimub ühe või teise tegelase väikses peakeses ning millist seltkondlikku loba parasjagu ajavad etendust vaatama tulnud külaprouad ja -härrad. Woolf on andnud suurepäraselt edasi seda, millist üksildust ja igatsust tunnevad inimesed, kes välispidiselt näivad end mõnusasti tundvat ja tühja juttu ajavat. Siis aga inimesed unustavad, kus nad viibivad, ja pobisevad enda nina alla luuleridu ning häbenevad, kui näevad, et neid on unelemise pealt tabatud. Raamat on täis pisikesi armsaid kohti, kus kohmetud inimesed midagi kokku kokutavad, et peita oma piinlikkustunnet või leevendada teiste oma - väga liigutav! Kõige suurema tähelepanu all on vist Isa(bella), kes on just selline avasilmi unistaja ja omaette pobiseja. Aga kangesti köitvad oli ka vanamamma Mrs. Swithuni ja külalise William Dodge'i pisukesed vestlused, kus jääb kõik ütlemata... nimelt see, kui väga nad teineteisele meeldivad..., aga kuidas sa ikka ütled endast poole vanemale inimesele "Sa oled nii armas ja kodune, samas õrnuke nagu linnupoeg..." või endast poole nooremale inimesele "Sa näid nii üksildane ja kurb, jumal sind kaitsku..." See kõik tuleb kuidagi teistmoodi edasi anda, või enda sees minema kanda :p
Sest kesse draamat tahab - ei keegi.

Muidugi meeldib mulle ka see, kui aeglaselt Woolf oma jutuga edasi jõuab :)

Niisiis koguneb seltskond aeda näidendit vaatama. Vesteldakse kergel toonil, imetletakse loodust ja vana maja... ja võibolla viimast korda, sest lähenemas on Teine maailmasõda ja seda mõtet ei saa päriselt peast välja ka need, kes sooviksid karmi reaalsuse kasvõi üheks õhtuks unustada.

Illustratsiooniks üks väike katkend tunnetusest, tunnetest.

See 'sensatsiooninäljane' kohvijooja on külaline, Mrs. Manresa.
Sel päeval viskab ta silma peremehele (Giles).
Bartholomew on Gilesi isa, kes ka sealsamas maamõisas elab ja Isabella on Gilesi naine.

* She looked before she drank. Looking was part of drinking. Why waste sensation, she seemed to ask, why waste a single drop that can be pressed out of this ripe, this melting, this adorable world? Then she drank. And the air round her became threaded with sensation. Bartholomew felt it; Giles felt it. Had he been a horse, the thin brown skin would have twitched, as if a fly had settled. Isabella switched too. Jealousy, anger pierced her skin.

Mingeid vastandumisi või erilisi sõnasõdu siiski ei tulnud :), igaüks tegeles oma tunnetega üksipäini, kõik olid väga tsiviliseeritud ja vaos hoitud.

Väga meeldivalt on talletatud see, kuidas keskklassi maaelu tollal välja nägi. Tuli sõda ja kõik muutus, aga sellesse raamatusse jäi see püsima.