Müristab!

Käisin just õues ja nägin seal laia eredat vikerkaart :-)
Langes üksikuid jämedaid vihmapiisku ja päike paistis - muinasjutuline.
Tõesti kahju, et fotokat kaasas polnud... ma vist polegi kunagi vikerkaart pildistanud!

*


Täna on Mees oma äripartneriga sõidus jälle, ja meie Väikese Tüdrukuga laiutame :-)
Loomulikult pesin siblijate vähesust nautides hoolega põrandaid, seda enam, et sel nädalal oli see kiiduväärt töö üldse unarusse jäänud ja tolmu kõikjal küllaga.
Paraku on meie vapper tolmurobot katki - mitte midagi hullu pole, lihtsalt vetruv plastikust toru tuli selle plastjubina küljest lahti, millega ta masina külge ühendatakse. Palusin Mehel selle kohe septembri algul üle vaadata, kui masin rõdul katki läks. Ja seal ta nüüd on, sest minu Mees on sõnade-inimene, mitte mingi masinist, onju. Otseloomulikult võiksin ma selle toru ise ka paika teipida, aga - - - mulle tegelikult ei meeldigi tolmuimeja, sest ta LÕUGAB.
Ma saan jube hästi aru, kui mugav see masin on, aga ometi lootsin salamisi juba ammu, et ta katki läheks ja ma oleks sunnitud harjaga tuustima - lööb tolmu õhku, aga on vähemalt vaikne...
Aga miks ma ei võiks harjata ka siis, kui majas on töötav tolmuimeja?
Vaat selle pärast, et aparaat on tõesti silmnähtavalt tõhusam - pealegi, kardinatesse ja raamaturiiulisse põrandaharjaga ei tiku.


Ja nüüd on masin katki, ma pole seda ise parandada tahtnud ja pole isegi Mehele meenutanud, et meil on rõdul üks katkine koduabiline. Ilmselt ma nüüd loodan, et külm võtab ta ära (kohe päris endale :D), kui ma teda piisavalt kaua rõdul hoian...

Täna pidin end lausa tagasi hoidma, et mitte kasutada Mehe kodust eemalolekut selleks, et tüütu mürgeldis rõdult salaja prügikasti kõrvale toimetada ja pärast ilmsüütult öelda, et kuna nädalaid on mööda läinud sellest, mil palusin masinat vaadata, siis järeldasin, et sellest ei saa asja... Milleks ma siis end blondeerin kui mitte selleks, et mõnikord süüdimatut juttu ajada?