***

See nädal on olnud nukker, sest mul on olnud paar ärevushoogu. Esimene asi, millest ma märkan, et olen meelerahu kaotamas on --- et ma ei taha voodit ära teha :p
Nagu tahaksin endale jätta uru, kuhu põgeneda...
Leian endale muudes tubades tegemist, siis tulen hommikusöögiga magamistuppa teleka ette ja tõmban teki peale... siis ei tõuse üles, kui hommikusöök on söödud, vaid teen näo, nagu tuleks telekast midagi väga huvitavat ja lõpuks jään magama. Siis on aeg teha lõunasöök, mul on muud majapidamistööd tegemata ja dushi all käimata... ja polegi enam aega ega mõtet ja varsti lähen nagunii ju jälle voodisse, eks.
Asjad on päris pahasti, kui pean kodust ära minema ja jätan endast maha sassis voodi.
Veel 4 aastat tagasi arvasin ma, et olen lihtsalt räpakas ja lohakas, arvasin niimoodi lapsest saadik - kõik arvasid seda minust! -, kuid 30 aastaselt, kui olin hakanud võtma antidepressanti Cipralex, hakkasin äkitselt enda ümber korda ja puhtust hoidma. Ja fakt on see, et mu iseloomu see rohi ei muutnud, lihtsalt ärevus ja uimasus vähenes, fookus paranes, energiat tuli juurde ja nüüd ei käinud voodi ära tegemine ja mustade toidunõude voodist ja põrandalt kööki tagasi viimine mul enam üle jõu.

Algas see ärevus jälle täiesti ootamatult. Enne lastevanemate koosolekut märkasin, et olen tuim, uimane ja vaikne. Koosolekul tahtsin ühte asja küsida ja poole lause pealt algas täiesti ootamatu südamekloppimine. Järgmisel päeval pugesin pärast 3-tunnist ülevalolekut tagasi tegemata voodisse, eile sain linnas sõbrannaga kokku ja vedelesin suurema osa päevast viigipükstega teki all, kui pimedaks läks, siis pimedas. Mul pole selle kõige kohta isegi migit tunnet, olen lihtsalt tüdinud endast.

Ma pole praeguseni suutnud ära otsustada, kas mulle meeldiks rohkem pendeldada positiivsete ja negatiivsete emotsioonide vahel, või olla tuim. Oh, olgu, tegelikult meeldib mulle olla rahulik, mitte tuim. Positiivsed emotsioonid kurnavad mind ka nii väga, et ma parem ei tunne neid. Samas, isegi Väike Tüdruk ütleb, et ma pole veenev, kui ma temaga pahandan :p Tundub, et laste ja meestega rääkimiseks on vaja rohkem emotsiooni, et neile kohale jõuaks, et sul on tõsi taga. Ja mõnikord ma tunnen vihastamisoskusest tõesti puudust. Näiteks kui mu Mees ütles, et ta ei viitsi tulla mu Venna L. pulma. Siis ma ütlesin lihtsalt: "Mhmh!" Aga tegelikult on mul selline arvamus, et pulmades käiakse partneriga, kui vähegi kedagi kutsuda on. Kutsuks kellegi teise? :D Näiteks eile olid Moka kohvikus nunnud poisid leti taga, muudkui naljatasid, kui ma kooki ja rummikokteli ostsin, ja uurisid lõpuks, kas ma pärast ikka püsti ja minema saan*** ja lubasid vajadusel appi tulla... nii et abivalmeid selle kusagil ju on... :D /*** ma ostsin ainult ühe kokteili, käisin ainult ühe korra leti juures, veetsin kohvikus selle ühe kokteili ja koogi taga 1,5 tundi, nii et don't get any ideas...:D ***/
Aga mul pole nagu midagi öelda Mehele. Teda see ei huvita, kuidas maailmas kombed on või et oleks kena minna oma lugupidamist ja toetust avaldama Vend L. otsusele - mitte, et ta seda tunneks ka, olgem ausad. Kuigi Vend L. talle meeldib (ja meeldiks palju rohkem, kui nad rohkem suhtleks), aga aga... Mina olen Mehest siiski konventsionaalsem - on see hea või halb, ei tea. Näiteks pean ma heaks tooniks käia kooli koosolekutel, kuigi kõik, mis tähtis, tuleb ju teadetena koju nagunii. Aga mulle tundub hea anda 'koolile / õpetajale' teada, et olen dialoogiks ja koostööks kooliga valmis, kui see peaks vajalikuks osutuma. Ja tegelikult on armas käia seal aeg-ajalt - kuigi seda arvab ainult teadvustatud osa minust; on ilmne, et mingi osa minust tahaks koju teki alla jääda, kui tuleb koosolekule minna - seda järeldan ma ikkagi tegemata voodist ja enda vaiksusest - mingeid vastakaid mõtteid ma seekord ei täheldanud. Näiteks kuulsin klassis üllatusega, et õpetaja on laste käekirjadel vahet tegema õppinud --- ma poleks kunagi arvanud, et see on võimalik. Minu meelest on kõigil väikestel lastel ühesugune väljakujunemata käekiri. Põnev oli kuulda, et see polegi nii :)

Ja asi, mille kohta ma küsisin, oli ka huvitav. Nimelt on söögivahetunnid vist kell 10, 11 ja 12, aga lapsevanemad tahaksid, et kõik sööksid kell 12. Sest kell 10 pole kellelgi kõht tühi veel. Vaat, ma ise olen tüübilt oludega kohaneja ja pean seda jubedaks pirtsakuseks :D Kui söök on kell 10, siis ei pea ju kodus kõva hommikusööki sööma. Näiteks Väike Tüdruk sööb kodus mõned küpsised ja kella kümneks on tal kõht kenasti tühi jälle. Probleem on pigem selles, et lapsed lähevad pärast kooli trenni, mis võib kesta kella neljani ja kuus tundi söömata olla on raske lapsele. Aga kas see just kooli probleem on, mille tõttu söökla ümberehitamist nõuda - see on juba iseküsimus. Ja küsisingi selle kohta, kui kaua on lahti see lett, kust saab osta einevõileibu ja pirukaid ja kioskikraami (limonaadid, kommid, shokolaadid). Selgus, et see lett on lahti umbes kella neljani. Nii et nälgima ei pea keegi ja mina lapsevanemate pahameelt ei mõista.

Aga täna pingutan ja olen peaaegu tubli - vastasin kirjadele, võtsin tolmud, pesen pesu ja kohe lähen koristan tualettruumi ka ära ( - loodetavasti).
Täna on päikest ka näha... isegi masenduses on mõnusam olla, kui päike paistab... :p