Neljapäev, 12. jaanuar 2017

Väikestest tüütutest mutukatest

Ou emm džii, juba jälle ma tuututan, aga hetkel tundub hästi oluline saata väikeste lapsepätakate vanematele üks meeldetuletus, mis neid loodetavasti abistab...

Kui teie laps käitub halvasti ja teil tuleb tahtmine teda karistada, siis mõelge selle peale: teie ülesanne on oma last AIDATA. Aidata tal õigesti käituda. Aidata tal aru saada teiste inimeste (sh teie enda) vajadustest ja ka ühiskonnanormidest. Kui teie laps käitub halvasti, on ta tavaliselt segaduses (ülekoormatud) või väsinud. Kas see väärib karistust? Ei! Ta vajab teie abi, et õppida enda enesetundest aru saama ja oma reaktsioone juhtima, et hakata tulevikus käituma nagu täiskasvanud inimene. Röökimine ja laksud aitavad teid (olukorra kontrolli alla saamine!), aga last mitte. Kui te mõtlete välja karistuse, siis peab see olema selline, et see AITAB last.

Mõelge endast, kui oma lapse abistajast täiskasvanuks saamise teel.
Aidake oma lapsel Inimeseks saada!

Tuut-tuut! :D


2 kommentaari:

Lendav ütles ...

Mul tekkis kohe paralleel üle-eelmise teemaga. Last karistav lapsevanem ongi üldjuhul arvamisel, et ta aitab sellega last. Aitab lapsel kasvada ühiskonnas hakkama saavaks inimeseks, kellel on selge, mida tohib ja mida mitte. Ja ega laps, rumaluke, ei saa ju muidu aru, kui ei ole karistust halvasti käitumise eest. "Sa saad vitsa ainult sellepärast, et ma sind armastan, tahan, et sust korralik inimene saaks!". Samasugune suhtumine on ju üldiselt ka täiskasvanute suhtes, et kes on teinud midagi valesti, sellele trahvi või hullemal juhul vangi. "Kui kogu palk läheb trahvideks, küll siis hakkab mõtlema!", on üsna levinud arvamine.

Aitamise (ja kasvatamise) teema on väga lai ja haraline.

karikate emand ütles ...

Jaa, väga huvitav ja õige tähelepanek!...

Mu Emmake on vabandanud, et meid nii palju/julmalt karistas - see olevat olnud ainult selleks, et meid eluks ette valmistada...
Ainult et... ma pole iial kedagi ega midagi nii õudselt kartnud ja vihanud, nagu Emmakest. Et... MILLISEKS ELUKS ta meid enda arvates ette valmistas? Kusagil pole kaugeltki nii õudset elu olnud, kui koos temaga.

(Kuigi pean siiski ütlema, et ma pole elu sees murdnud ühtegi luud, seega ka Emmake polnud nii hull, et oleks mul luumurde põhjustanud. Ka sügavaid sisselõikeid või põletusarme mitte. Niisiis - ei midagi väga hullu, aga minu jaoks piisavalt.)

Mina olen tema julmuse talle andestanud vastupidise pärast - olen kindel, et ta ei 'kasvatanud' meid vaid lihtsalt oli kontrolli alt väljas, raevust hullunud. Olen kindel, et ta ei saanud midagi parata. Tal puudus enesekontrollivõime.

Sellest minu ilmne kallutatus näha röökimist ja löömist enesekontrolli kaotuse, mitte distsiplineerimise vahendina.